Читать книгу Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“ - Ketlin Priilinn - Страница 6

Täna oli eriti hea päev, sest viimane tund jäi ära. Eesti keele õpetaja olevat haigeks jäänud ja kedagi tema asemele vist ei leitud. Vahel ikka veab, mõtles Ralf. Emme oli käskinud tal koolist otse koju minna, aga emme ju ei teadnud, et eesti keel ära jäi. Ta võis selle tunni aja nüüd hoopis õues mängida, näiteks piraate või aareteotsijaid. Koju ei kippunud Ralf kohe mitte sugugi, sest seal oli titest väikeõde Gertu, kes ainult karjus kogu aeg. Emmel polnud enam aega, et temaga juttugi ajada, kogu aeg kantseldas ta Gertut, oli väsinud ja pahas tujus. Ja issi, tema oli ju tööl ning jõudis koju enamasti alles päris hilja õhtul. Kodus oli igav, Gertu-sugusega polnud ju temal midagi mängida. Ralf oli ikkagi juba väga suur poiss, kaheksa aastat vana ja käis teises klassis. Mängida tahtis ta hoopis oma pinginaaber Kristianiga, kes oli väga äge poiss ja kellele meeldisid samuti kangesti piraadid.

„Kristian, ärme lähe veel koju,” lunis Ralf garderoobis, kui nad jopesid selga tirisid. „Lähme metsa! Mängime piraate.”

Pinginaaber polnud mõttest väga vaimustuses. „Aga mul on kõht tühi. Külmkapis on kartuliputru ja kotlette... kotletid on jube head. Ja Kribuga peab jalutama minema.”

Aga Ralf teadis, et Kristian on päeval üksinda kodus, tema emme käis tööl ja issit tal üldse polnudki. „Ma tulen kaasa,” pakkus ta õhinal. „Ma tahan ka seda kotletti proovida. Ja Kribu võime ju pärast kaasa võtta, talle meeldib ju metsas nuuskida.”

See sobis Krisile. Neil oli koos väga äge – kõigepealt sõid nad Krisi ema tehtud krõbedaid kotlette kartulipudruga ja hävitasid ära kapis olnud kotitäie Mesikäpa komme, seejärel vaatasid Youtube’ist natuke Angry Birdsi multikaid ning kui siis Krisi foksterjer Criputona, hüüdnimega Kribu, ukse juures vinguma hakkas, taipas Ralf kella vaadates, et on viimane aeg jalutama minna. Väga kaua aega ei saanud ju viita, muidu oli kodus jälle riid tulemas, kui ta liiga hilja koju jõuab.

„Kribuga on hea aardeotsijaid mängida,” pakkus Kris. „Ta oskab jube hästi igasugu asju üles leida. Kui ma näiteks alumisel korrusel köögis võtan vorstipaki külmkapist välja, siis ta on kohe kohal. Saad aru, isegi siis, kui ta on parajasti kuskil aias olnud või kuskil mujal hästi kaugel. Isegi õuest tunneb lõhna, kohe hakkab ukse taga kaapima, kui ma sööma lähen.”

Rõõmust hüplev koer võeti kaasa – Kris lubas Ralfil rihmast kinni hoida – ja väike seltskond asus teele. Ralf teadis, et siin lähedal on surnuaed, mille nimi on Metsakalmistu. Tema vanaisa oli siia maetud. Pimedas poleks ta miski hinna eest julgenud siia kanti tulla, sest kartis väga vaime, praegu oli aga valge. Pealegi olid Ralf ja Kribu kaasas, ja üleüldse – nad ei läinud surnuaiale, vaid siiasamasse metsatukka mängima.

„Siin võid Kribu lahti lasta,” ütles Kris, kui nad puude vahele olid jõudnud. „Las nuusib ringi, äkki leiab meile mingi ägeda aarde.”

„Kas ta tee peale ei jookse?” küsis Ralf, aga Kris arvas, et ei, Kribu püsib alati tema lähedal. Koer oli vabadusest vaimustuses ning lippas ringi nagu pöörane, aga Kristianil paistis olema õigus, väga kaugele ta ei läinud. Poisid plaanisid esialgu mängida piraate, aga nad ei jõudnudki kokkuleppele, kumb neist saab olla Jack Sparrow – „Kariibi mere piraadid” oli vaieldamatult mõlema lemmikfilm – ning seega otsustati rohkem aardeotsimisele keskenduda. Pealegi oli Kribu juba leidnudki mingisuguse kuivanud lehtede ja okste kuhja, kus oli innukalt nuuskima ja kraapima hakanud. „Otsi, Kribu,” käsutas Kristian, „otsi aaret!”

„Mõtle, kui siin on päriselt ka mingi aare,” läks Ralf põnevile. „Mõtle, kui ta kaabib välja mingi vana-vana kasti, kus sees on igasugu vanad rahad ja muud sellised asjad, mis on hästi väärtuslikud... Siis saame meie ka rikkaks ja meie pildid pannakse lehte! Et vot need poisid leidsid aarde!”

Kribu muudkui kaapis ja kaapis. Väikese terjeri käpad käisid kiiresti ja juba oli ta kaevanud kenakese augu. „Varandus on tavaliselt sügaval,” arvas Kris. „Sellepärast lähebki nii kaua aega.”

Ei läinudki aga kuigi palju aega, kui mulla ja puujuurte vahelt midagi paistma hakkas. Midagi pruunikat või punakat justkui. „Mis asi see on?” ei saanud Ralf aru. „Tule eest ära, Kribu!”

Ta laskus põlvili ja sirutas käe alla, koera kaevatud auku. Kasti seal küll ei paistnud olevat. Need punakaspruunid asjad olid mingisugused karvad hoopis. Korraks mõtles poiss ehmatusega, et järsku on siia kellegi koer maetud. Siis aga märkas ta midagi, millest ta esimese hetkega aru ei saanud. Natuke altpoolt paistis veel midagi. Kõrv. Inimese kõrv. Kuidas see oli võimalik...? Hetk hiljem jõudis kogu õudus Ralfile kohale ja ka Kristian oli juba sama märganud. Kaks poissi vaatasid teineteisele korraks otsa ja pistsid siis röökides jooksu, koer Kribu rõõmsalt nende kõrval kalpsamas, arvates, et kõik on üks järjekordne tore mäng.