Читать книгу Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“ - Ketlin Priilinn - Страница 7

Maria Langebraun ei kuulunud sedasorti naiste hulka, kellele oleks teiste arvamus temast eriliselt korda läinud. Seda siiski kahe erandiga - neist üheks tema vanemad ja teiseks need, kellega ta igapäevaselt kokku puutus, ehk siis kolleegid. Nimelt seetõttu oli ta üpriski häiritud, märgates Martin Noormetsa näol ilmselget pettumust ja pahameelt, kui Kirde nad paaris seda uut juurdlust läbi viima pani. Milles võis olla asi? Ta oli uute töökaaslastega seni nagu kõigiga normaalselt läbi saanud. Kas Martin kartis, et tema kui vaid paar kuud Tallinna osakonnas tööl olnu ei suuda pealinnas toimuvaga hakkama saada? Oli ta teda kuidagiviisi pahandanud? Või tahtis noormees kellegi teisega paaris olla, näiteks selle kena näitsiku Rebeccaga? Martini poolehoid Rebecca vastu oli ju ilmne, kuid tööasjades ei tohiks ometi lasta ennast millestki sellisest mõjutada, või kuidas? Tema, Maria, ei olnud tõesti kuigivõrd ilus oma nurgelise ja poisiliku olekuga. Paljud olid teda küll ilusaks nimetanud, eriti tema suurte ja tumedate silmade pärast, aga peegel andis Maria meelest teistsugust tunnistust ja ega naine ise sellepärast ei põdenud. Ta polnud kunagi viitsinud oma väljanägemise pärast erilist vaeva näha ning oma helepruunid juuksedki oli ta viimased ligemale kümme aastat lasknud poisipeaks lõigata - nii oli lihtsalt mugavam, kui karvad pidevalt näo ette ei kippunud, pealegi hoidis see hulgaliselt aega kokku, kui ei pidanud juukseid alatasa miskitpidi sättima. Nooremana ja eriti lapsepõlves oli Mariat sageli poisiks peetud, viimastel aastatel aga enam mitte, sest nüüd oli ta avastanud, et kerge meik – ripsmete toonimine ja põsepuna ja loomulik huuleläige – annavad ta välimusele päris palju juurde. Neid asju tavatses ta ikka kasutada, kui hommikuti selleks vähegi aega jätkus.

Kui Maria sel hommikupoolikul Kaur Tarismaaga kohtuma sõitis, mingil põhjusel pahura olekuga ja vaikiv Martin kõrval istumas, lubas ta endamisi, et annab selle juurdluse käigus endast kõik, sada protsenti, ja küllap need peened Tallinna kolleegid siis aru saavad, et see väikelinnast tulnud poisilik tüdruk on vägagi võimeline hakkama saama kõigi nende väljakutsetega, mida siinne elu pakub. Ta polnud ju enam mingi algaja, Pärnus oli ta politseis töötanud juba mitu aastat ning näinud selle aja vältel nii mõndagi. Kui aga möödunud aasta lõpus surnud lastetu tädi just temale, oma lemmik õetütrele, Õismäel kahetoalise korteri pärandas, ei kõhelnud Maria hetkekski elukoha vahetuse osas. Ta oli alati igatsenud pealinna kiirema elutempo järele, pealegi polnud tal Pärnus isiklikku kinnisvara, vaid üüritud korter. Põhjuseid Pärnust lahkumiseks oli muidugi veel. Olid vanemad. Oli Sigrid.

Nad olid tolle Kauriga, kadumaläinud Stefani klassivennaga, leppinud kokku kohtumise täpselt kella kaheteistkümneks. Poiss oli küll koolis, ent sai enda sõnul söögivahetunni ajal rääkida küll. Ühiselt jõuti otsusele, et kõige mõistlikum oleks kohtuda kooli kõrval asuvas kohvikus – politsei sisenemine kooli nõudnuks täiendavaid lubasid, rääkimata kaugelt liigsest tähelepanust, mis sellega igal juhul kaasneks.

Õigupoolest ei osanud Maria sellest loost eriti midagi arvata. Kodust plehku pannud teismelistega oli ta Pärnu aegadel kokku puutunud küll ja küll, nood olid paari päeva vältel alati kas ise välja ilmunud või üles leitud. Kas siin võis aga peituda midagi enamat? Selle lootis Maria peatselt välja uurida.

Kaur Tarismaa juba ootas neid selles tillukeses pannkookide ja magusate pirukate järele lõhnavas kohvikus. Tema äratundmisega raskusi ei tekkinud, sest tumeda siilisoengu ja tugeva kehaehitusega poiss istus otse välisukse kõrval ja viipas politseinikele heatujuliselt käega. „Ega mul palju aega pole,” lausus ta pärast tervitusi ja tutvustamist, „meil see vahetund kestab ainult kakskümmend minutit.”

„Pole midagi, sellega saame praegu hakkama,” naeratas Maria ning nad mõlemad Martiniga võtsid poisi kõrval istet. Kaur sõi isukalt mingit kastet-kartulit, tema ees oli ka kohvitass ning väike taldrik kaneelisaiaga. „Stefan pole ikka välja ilmunud?” küsis ta.

„Ei veel.” Maria libistas silmadega üle paberite, mis tal käesoleva juurdluse kohta olemas olid ning sättis pastaka paremini kätte, et panna kirja, mida poisil öelda on – eeldusel, et temalt üldse tuleb mingit sellist infot, mida nad veel ei tea. „Äkki räägiksid meile alustuseks, kui hästi sa Stefan Vaarmanni tunned, olete head sõbrad?”

Kaur noogutas. „Ma tunnen Stefanit lasteaiast saadik. Tema ema ja minu vanaema on sõbrannad ja nii oleme eluaeg läbi käinud. Algklassides istusime ühes pingis kah, nüüd enam mitte, aga hästi läbi saame küll ja võib öelda, et ta on üks mu kõige lähedasemaid sõpru üldse.”

„Ometi ei paista sa praegu väga mures olevat, et sõber kadunud on?” küsis Martin. „Kas usud, et ta pani lihtsalt kodust plehku? Ja võib-olla oskad sellisel juhul öelda ka, kuhu ja miks?”

„Mkmm, mul pole õrna aimugi, mis toimub või kus ta olla võiks. Ütlesin seda ta emale ka. Mina tean ainult, et ta pidi sel õhtul Laura juurde minema. Ta isegi ei öelnud, et ta oma vanematele väidab, et ta minu juurde tuleb. Ma ei oska veel mures olla, ausalt öeldes. Kuigi imelik on see lugu muidugi.”

„Kas see Laura käib ka teie klassis?” uuris Maria.

„Ei, kümnendas. Nad said ühel koolipeol tuttavaks ja nii see läks.”

„Kas sina tunned teda hästi? Mis inimene ta on, kas tema juttu võib usaldada?”

Kaur võttis mehise sõõmu kohvi ja näis järele mõtlevat. „Ma ei oska öelda. Stefan jumaldas teda, aga mina... ma ei tea, mind on midagi tema juures alati nagu natuke häirinud. Stefanile ma seda muidugi kunagi ütlema ei hakanud.”

„Häirinud? Mis mõttes siis?” päris Martin huvitatult.

„Temas on midagi võltsi ja isekat minu arvates. Ilus on ta küll, tundub, et üsna intelligentne ka, aga ma ei tea... kohati jätab ta mulje, nagu oleks ta hästi enesekeskne inimene, ja mitte kõige meeldivam ja sõbralikum. Ükskord näiteks nägin teda pärast kooli trollipeatuses, ta karjus oma väikse õe peale, nii et see nuttis.” Poiss kehitas õlgu. „Aga ma muidugi ei tea, mis värk neil oli. Ega mina teda ju kuigi hästi ei tunne, ainult nii palju, kui koolis kokku oleme puutunud.”

„Mille alusel sa siis leiad, et ta enesekeskne on?”

„Lihtsalt olek on niisugune. Silmavaade, kehakeel. Mõnest inimesest kohe kiirgab soojust ja sõbralikkust. Temast mitte – aga noh, nagu ma ütlesin, võin ma täielikult eksida.”

„Hea küll.” Maria oleks äärepealt pastakaotsa suhu pistnud ja seda närima hakanud, kuid suutis viimasel hetkel end talitseda. See rumal komme oli tal koolipäevist saadik siiani küljes. Enamasti õnnestus tal end kontrollida, ent vahel lipsas pliiatsiots suisa märkamatult suhu. „Kas Stefan reedel koolis oli?”

„Jah, oli küll.”

„Käitus ta kuidagi teistmoodi? Rääkis midagi tavatut?”

Kaur raputas kindlameelselt pead. „Ei, seda küll mitte. Ta oli täitsa tema ise. Ega ma temaga tegelikult kuigi palju viimasel ajal rääkinud olegi, ta veetis põhimõtteliselt kogu oma vaba aja selle Lauraga ja sõprade jaoks polnud enam eriti mahti. Nii ka reedel. Koolis ta oli, tšau ütlesime ja niisama natuke small talk’i vist tegime, aga see oli kõik.”

„Aga,” näis Martinile miski meenuvat, „mida sa nendest kordadest tead, kui ta varem kodust ära jooksis? Milles asi oli?”

„Ma ei mäleta konkreetseid põhjuseid, aga Stefan lihtsalt ei saa oma vanematega eriti läbi.”

„Miks?”

„Nad nääklevad pidevalt.” Kaur pistis viimase ampsu saiakest suhu ja mälus tükk aega mõtlikult. „Stefani ema ja minu vanaema olid sõbrannad, aga viimastel aastatel mina sageli nende pool külas ei käinud. Kuidagi kujunes nii, et rohkem oli Stefan meil, ja nii ma väga ei tea, mis neil kodus toimus... ega ma ta vanemaid ju otseselt ei tunne, vaatamata sellele, et me nii kaua omavahel suhelnud oleme... „tere” ja „kuidas koolis läheb” tasemel muidugi rääkisime, aga ei midagi enamat... Seda ma tean, et Stefani arust on jõle nõme, kuidas nad ei suuda teiste juuresolekul ka normaalsed olla, ainult nokivad teineteise kallal.”

Maria pani mõned märkmed veel kirja, mõtles veidi ja palus siis Kauril lihtsalt natuke rääkida oma sõbrast. „Kuidas sa teda iseloomustaksid? Mis sorti poiss ta on?”

„Täiesti tavaline kutt. Nagu mina või kes iganes meievanune. Mitte väga elava loomuga, rohkem selline vaiksemapoolne, aga normaalne. Alati aitab, kui kellelgi on miskit nõu vaja või mida iganes. Temaga saab rääkida, saab nalja...”

Maria ohkas endamisi. Mona Vaarmanni ega nüüd ka Kauri kommentaarid ei paistnud uurimisele midagi olulist andvat

Mida sa oskad hakata peale pelgalt teadmisega, et kadunud poiss oli „normaalne ja tavaline kutt”? Martin paistis sama arvavat, igatahes kuulis Maria tema hääles kerget lootusetusetooni, kui ta poisilt küsis: „Kas tema juures siis tõesti mitte midagi pole, mis teda rohkem iseloomustaks? Sa tunned teda ju lasteaiast saadik! Mis teda „käima paneb”, endast välja ajab? Tülitsete ka vahel? Kas ta...” Martin vakatas, nad mõlemad olid näinud midagi Kauri näos muutumas. Heatujuline olek oli järsku kadunud, nende ees istus tõsine ja morniilmeline nooruk.

„Ikka tülitseme mõnikord, sõpradel tuleb ju igasuguseid asju vahel ette,” ütles ta muretult, kuid seekordne muretus oli ilmselgelt tehislik ja selle alt kumav ebamugavustunne ei jäänud kummagi uurija jaoks märkamatuks. „Aga seda juhtub harva.”

„Ehk tood mõne näite, mille üle te olete tülitsenud?”

„Stefan võib olla väga äkiline ja mingi mõttetu asja peale jubedalt vihastada. Äkkviha öeldakse vist selle kohta. Ma... sellel kõigel pole ju mingit tähtsust?”

„Me ei tea, millel võib olla tähtsust,” kinnitas Maria. „Palun räägi meile, mille peale ta vihastus ja mis juhtus?”

Kaur kratsis lõuga ja ohkas alistunult. „Ma pole sellest kellelegi rääkinud. Lubasin talle, et pean suu...”

„Praegu on ju olukord tõsine, see võib olla tema enda huvides. Meie võime lubada, et ta ei saa teada sellest, mis tahes sa meile räägid.”

„Tegelikult polnudki teab mis eriline asi, aga tookord ma väga ehmatasin ta käitumise peale. Mõned aastad tagasi oli meil koolis poksiring, kus me mõlemad alguses mingi aja käisime. Olime siis tema pool ja lihtsalt igavusest ja niisama pulli pärast hakkasin teda togima. Üldse mitte kõvasti, aga jäljendasin neid harjutusi, mida trennis olime enne teinud ja... Ühesõnaga, Stefan polnud kõige paremas tujus ja ütles, et lõpetagu ma ära. Mul oli mingi lollitamise hoog peal ja togisin edasi. Siis...” Poiss vakatas ja väristas kergelt õlgu.

„Mis siis juhtus?” küsis Maria vaikselt ja sõbralikult.

„No ta virutas mulle. Mitte naljaga, mitte lihtsalt eemaletõrjumiseks, vaid täiest jõust ja kaks korda. Mõlemad silmad olid mul pärast mitu nädalat sinised, nagu oleks ma ei tea mis hullult kakelnud kellegagi, vanaema – ma elan koos vanaemaga – pidi otsad andma, kui mind nägi... Kõige hullem oligi see, et see tuli nii lambist, nii ootamatult. Me ju ei tülitsenud ega midagi, ma niisama pullisin.”

„Mis Stefan ise selle kohta ütles?”

„Ta palus kohe vabandust ja ma ütlesin, et kõik on okei... No ma ju sain aru, et tal on kodus pingelised ajad vanematega ja nii... See oli just natuke enne seda, kui ta esimest korda kodust ajama pani. Me olime mingi kolmeteistkümnesed siis.”

„Siis pidi midagi seal kodus ikka tõsiselt korrast ära olema,” märkis Martin. „Sa tõesti midagi enamat ei tea? Et mis neil seal toimus?”

„Paraku mitte. Nagu ma ütlesin, ei tahtnud ta oma kodust ja perest just palju rääkida.” Kaur vaatas kella. „Ma pean nüüd kahjuks jooksma. Ega ma vist eriti aidata ei osanud.”

„Ei, me oleme sulle väga tänulikud. Võib-olla peame millalgi veel rääkima, ja sina helista kindlasti meile, kui miskit veel meenub.”

Poiss noogutas ja heitis musta Nike´i koti omale selga. „Loodan, et Stefan ilmub varsti välja ja et temaga on kõik okei.”

Maria ja Martin jäid natukeseks veel laua taha istuma ja mõtteid koguma. „Peame Mona Vaarmanniga kindlasti veel rääkima, ja tema meest tahaks ikkagi ka näha,” märkis naine. „Ma olen sinuga nõus, et midagi on neil seal kodus mäda.”

Martin noogutas ja pistis oma paberid mapi vahele tagasi. „Aga praegu ajas see poiss mulle söögiisu peale, ja lõuna aeg ongi ju käes ka... Kas võtame siit midagi? Või viitsid siia kõrvale hiinakasse tulla?”

Maria üllatus positiivselt. Veel hommikul oli noormees pööritanud silmi, kuuldes, et nad ühiselt tööle peavad hakkama, nüüd aga kutsus teda lõunale. Nähtavasti oli tema tuju vahepeal paranenud. Ja kuna Marial endal oli samuti kõht juba ammugi tühi, sest Krissiga jalutamine oli sel hommikul tavalisest kauem aega võtnud ning korralikku hommikusööki ta süüa ei jõudnudki, siis ütles ta kohe jah. „Kevadrulle pole nii ammu söönud, ja ühed nuudlid võtaks ka,” arutles ta valjusti ning tundis, kuidas maitsvale toidule mõeldes hakkas kõht korisema. Ainult et einestama noored uurijad sel lõunaajal ei jõudnudki. See oli Martin, kelle telefon ootamatult helisema hakkas, just sel hetkel, kui nad tillukese kohviku ukse enda järel sulgesid. „Kirde,” ütles ta ekraanile pilku heites imestunult, „ei tea, mida see tahab?”

Maria nägi kolleegi näost otsekohe, et nüüd on midagi tõsist juhtunud. „Jah, muidugi,” ütles Martin telefonisse, „me sõidame otsekohe sinna.”

„Kas poiss leiti?” küsis Maria halba aimates.

„Leiti kellegi surnukeha. Suure tõenäosusega on see tema.”