Читать книгу Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“ - Ketlin Priilinn - Страница 8

Teist korda peaks ju kõik olema kergem. Teine kooli- või tööpäev on märksa lihtsam kui päris esimene, teine kord seksida, teine kord jalgrattaga sõita. Kristiina oli kord rääkinud, et ka teine rasedus ja sünnitus ning üldse emaks olemine on midagi sootuks kergemat kui esimene.

Ainult et kui sa viie tööloldud kuu jooksul teist korda jõhkralt mõrvatud inimese surnukeha juures pead seisma, siis on asi igasugusest lihtsusest ikka kaugemast kaugel. Rebecca pea käis ringi ja ta kartis tõsiselt, et tal hakkab halb – just nagu ta seda ka tookord oli kartnud, seistes silmitsi prügikottidest leitud naise tükkideks raiutud laibaga. Toona oligi tal paha hakanud, aga kuidagi imekombel suutis ta siiski pea selge hoida ja vajaliku töö ära teha. Alles hiljem jaoskonnas oli ta nutnud, ja Anders oli teda lohutanud, hoidnud kogunisti oma käte vahel. Kogu selle kohutava loo vältel oligi just see hetk ainus vähegi positiivsem moment, mida Rebecca hiljem tihtipeale meenutas – kui tugevad olid mehe käed tundunud, ja kui soojad. Ülejäänu üritas ta peast välja uhtuda, just nagu oli ta teinud ka paljude muude ebameeldivate mälestustega oma minevikust, eriti lapsepõlve aegadest ja teismeliseeast. Naist ei lohutanud vähimalgi määral, et mõrvar sai kinni püütud ja lugu lahendatud, sest juba kordasaadetud õudusi enam muuta ei saanud.

Ja nüüd pidi see kõik jälle otsast algama. Uus ohver, uus kohutav mõrvalugu. Jälle pandi proovile nii tema vaimne taluvus kui ka võimed uurijana.

„Räägi siis ometi täpselt, mida sa tead?” küsis Rebecca Andersilt, kui nad sündmuspaiga poole sõitsid. Jaoskonnas oli ennist valitsenud suur segadus, Anders oli ühel hetkel tormanud kabinetti sisse, ise näost hall, ja öelnud, et leitud on kellegi, suure tõenäosusega Stefan Vaarmanni surnukeha ning et neil tuleb otsekohe kohale sõita. Kirde sebis närvilisena koridori peal ringi, telefon käes, ja nähvas neile, et tehku nad ometi rutem.

„Kaks kaheksa-aastast poissi mängisid Metsakalmistu lähedal metsatukas ja nende koer hakkas maad kaapima. Poisid nägid augus kellegi punakaspruune juukseid ja kõrva.”

„Issand jumal!”

„Me muidugi ei tea ju veel, kas see on see kadunud poiss, Stefan. Kuid see on võimalik ja päris tõenäoline, kas sulle ei tundu?”

Rebecca ei vastanud. Ta hoidis autoistme äärtest mõlema käega kõvasti kinni ja sundis ennast rahulikult hingama. Ma saan hakkama, sisendas ta endale, kui sain eelmine kord, siis saan ka nüüd. Lihtsalt pean saama, tuleb ennast kokku võtta.

Hiljem, tagasi jaoskonnas, oleks ta äärepealt samamoodi kokku varisenud kui möödunud korral, ent kuidagiviisi ja kange kohvi abiga õnnestus tal siiski endast võitu saada. Ta pidi ju ometi Andersile näitama, et on tugevamaks muutunud ja tuleb raskete olukordadega üha paremini toime. Mis tulevikku uurijana tal vastasel juhul üldse sai olla?

Pärast kolmandat kohvitassi suutis ta isegi vaevaliselt naeratada Andersile, kes mureliku näoga pea kohviruumi ukse vahelt sisse pistis. „Kirde tahab uut koosolekut teha, aga ma ütlesin talle, et me ei jõua – Laura Tentsiga on ju juba kolmest kohtumine... Leppisime kokku, et teeme siis ülevaate pärast, õhtupoole. Tuleb kogu see asi uue pilguga läbi vaadata.”

„Kas Mona Vaarmann pole veel helistanud?” küsis Rebecca vaikselt.

„Helistas,” noogutas Anders. „Ta... tuvastas oma poja.” Andersi muidu alati nii positiivne olek oli jäljetult kadunud. Mees, keda Rebecca armastas rohkem kui elu ennast, nägi välja väsinud, löödud ning masenduses. Polnud ka ime, arvestades kõike seda, mille tunnistajaks neil alles äsja oli tulnud olla.Selleks ajaks, kui nemad Andersiga kohale jõudsid, oli surnukeha juba maa seest päevavalgele toodud ja kollased lindid sündmuspaigale ümber tõmmatud. Lintide taha oli kogunenud uudishimulikke inimesi ning seal viibis ka politsei kohale kutsunud naisterahvas – neljakümnendate keskpaigas heledate krässus juustega mustas mantlis daam. Nagu selgus, leidis surnukeha tema poeg – kaheksa-aastane Ralf-Sander Oja. Poissi ennast sündmuskohal polnud ning tõsise vapustuse tõttu ei olnud temaga vähemalt esialgu võimalik ka kõnelda, ema keelas selle kategooriliselt. „Andke talle vähemalt aega toibuda,” palus naine, kes ütles enda nimeks olevat Katariina Oja. „Andke talle aega, küll ta siis kõigest räägib, kui tarvis.” Teist laiba leidnud poissi, Kristian Villemsoni, polnud neil veel korda läinud leida.

Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.