Читать книгу Rosa - Knut Hamsun - Страница 2

Kui olin mõnda aega viibinud Hartvigseni juures, kohtasin ühel päeval poeteel Macki, kes lähenes võõra naise saatel. Naisel oli seljas sinirebasekasukas, kuid see oli eest lahti, sest peagi oli käes ristipäeva aeg. Ma ei olnud harjunud kohtama noori naisi. Jumal õnnistagu teda, mõtlesin ma, kui teretasin ja tema lahket nägu märkasin. Ta oli küll tublisti üle kahekümne, pikka kasvu, tuhkblondide juuste ja pruunikate huultega. Ta vaatas mulle otsa süütu pilguga, just nagu õde.

Ma kõndisin edasi ja ma mõtlesin tema peale, ja kui ma juhtusin Hartvigsenile seda kohtumist mainima, ütles ta kohe:

„See oli Rosa. Kas ta oli ilus?”

„Oli küll.”

„See oli Rosa. Ta on siis tagasi tulnud.”

Ma ei tahtnud uudishimutseda ja ütlesin ainult:

„Jah, ilus oli ta küll. Ta ei näinud kohaliku moodi välja.”

Hartvigsen vastas:

„Ta ei olegi kohalik, ta on naaberkihelkonnast. Ta on Macki külaline.”

Hartvigsenide vana teenijatüdruk rääkis mulle hiljem rohkem Rosast: ta on naaberkihelkonna pastori tütar, oli lühikest aega abielus, nüüd on üksi, mees oli sõitnud ära lõuna poole. Rosa oli kunagi olnud kindlalt kihlatud ka Hartvigseniga, pulmad olid sama hästi kui ukse ees, aga siis läks Rosa äkki teisele mehele. See oli toimunud nii imelikult.

Ma märkasin, et Hartvigsen pani nii mõnelgi päeval endale peenemad rõivad selga ja käitus ka ise härrasmehelikumalt. „Kuulsin, et Rosa on saabunud,” mainis ta möödaminnes teenijatüdrukule.

Me läksime koos Sirilundi. Tegelikult ei olnud kummalgi meist sinna asja. Hartvigsen ütles:

„Kas te poest ei soovi midagi?”

„Ei soovi. Aga natuke väikseid naelu või tihvte võiks ju olla.”

Seda, mida me poest otsisime, seal ei olnud. Kui ma sain naelad kätte, päris Hartvigsen jälle:

„Kas te kasutate maalide tegemisel tihvte?”

„Jah, raamide jaoks.”

„Võibolla läheb teil veel midagi raamide tarbeks vaja. Ärge kiirustage ja mõelge järele.”

Ja ma sain aru, et seda ütles ta selleks, et aega venitada.

Mulle tuli pähe veel paar asja, mida osta. Hartvigsen ootas, heites aegajalt pilke ukse poole. Lõpuks lahkus ta minu kõrvalt ja läks kontorisse. Kuna ta oli siin kõiges kaasomanik ja pealegi nii rikas mees, avas ta kontori ukse koputamata, ja seda ei teinud vist keegi teine peale tema.

Kui ma leti ääres seisin ja ootasin, tuli see, keda me otsisime. Ta oli muidugi näinud, et Hartvigsen tuli poodi, ja tahtis temaga kokku saada. Kui ta üle poeruumi tuli, pööras ta näo tervenisti minu poole ja vaatas mulle otsa ja mu põsed lõid õhetama. Ta läks otsejoones leti taha ja hakkas riiulitelt midagi otsima. Ta oli suur ja ilusa kehaehitusega, tõstis oma kätega tasakesi kaupu; ma silmitsesin teda tükk aega. Oma olekult oli ta nagu noor ema.

Kui vaid Hartvigsen tuleks nüüd kontorist välja, mõtlesin ma. Kohe seejärel ta ilmuski. Ta teretas Rosat, kes vastas talle: „Tere päevast.” Nende vahel ei olnud märgata suurt pinget, kuigi nad olid kunagi kihlatud paar. Oh, kui rahulikult ulatas Hartvigsen talle käe ja Rosa ei punastanud, ei muutunud ka häbelikuks meest siin jälle kohates.

„Olete siis taas siinkandis?” ütles Hartvigsen.

„Jah,” vastas Rosa.

Ta pööras end riiulite poole tagasi ja jätkas otsimist. Sugenes vaikus. Siis ütles Rosa, ilma et oleks Hartvigsenile otsa vaadanud:

„Ma ei tuhla teie kaupade seas enda pärast, maja jaoks on ühtteist tarvis.”

„Kui see nii on…”

„Jah, käin siin leti taga nagu vanastigi ja muudkui otsin seda ja teist. Aga ma ei varasta midagi.”

„Te narrite,” ütles Hartvigsen veendunult.

Ma mõtlesin, et Hartvigseni asemel ei jääks ma mingil juhul enam kauemaks siia seisma. Tema jäi. Miski liigutas end tema hinges, sest ta ei rebinud end lahti ega läinud minema. Miks ei läinud ta ise leti taha ega pakkunud oma abi nende kaupade otsimisel, mida Rosa püüdis leida, see kõik kuulus ju talle? Nüüd seisis ta minu kõrval leti ees nagu kunde. Oh aga poesellid Steen ja Martin julgesid tema juuresolekul vaevu suud paotada, poetasid vaikselt mõne üksiku sõna, nii üüratult rikas oli ta ja peale selle oli ta nende peremees.

„Mul on kaasas üks võõras üliõpilane,” ütles Hartvigsen Rosale, „ja ta tahtis teada, kas te ei võiks mõnikord tulla meie poole seda pilli mängima? Mul on nüüd see pill olemas, seisab seal.”

„Ma ei mängi võõrastele,” vastas Rosa ja raputas pead.

Hartvigsen ootas tükk aega, siis vastas:

„Ei, ei, see oli lihtsalt üks väike küsimus.” Ja mulle: „Jajah, te olete siis peaaegu valmis?”

„Olen küll.”

„Ma tõepoolest ei oska seda sorti pilli mängida,” ütles Rosa äkitselt. „Aga kui teie oskate – kas te ei tuleks siis üles elutuppa?”

Läksime kõik kolmekesi üles Macki tuppa. Seal seisis uus hinnaline pianiino, millel Rosa mängis. Ta oli nii püüdlik, tahtis muidugi heaks teha seda, et oli nii tõrjuv olnud. Kui ta lõpetas, ütles ta: „See on kõik, mida ma oskan.”

Hartvigsen istus kaua ega tahtnud lahkuda. Mack astus sisse, ta oli üllatunud ja väga armastusväärne, meile pakuti joodavat ja kooke. Ta tegi minuga majas ringkäigu ja tutvustas kunstiteoseid, võrratuid gravüüre ja maale, sellal istusid Hartvigsen ja Rosa koos ja ajasid omavahel juttu. Nad rääkisid üksjagu asjadest, millest ma varem ei olnud kuulnud: ühest lapsest, väikesest tüdrukust, kelle nimi oli Martha Steen, poeselli tütar, ja et Hartvigsen tahaks lapse enda juurde võtta, kui Rosa selle heaks kiidab.

„Ei, ma ei poolda seda,” vastas Rosa.

„Mõtle selle asja peale,” ütles Mack talle äkki.

Siis hakkas Rosa nutma ja ütles:

„Mida te minust tahate!”

Hartvigsen tundis seda kuuldes end halvasti, ta ütles Rosale leebelt:

„Te olete õpetanud lapse kniksu tegema. See ei olnud teisiti mõeldud. Tahtsin tüdruku enda juurde võtta, sest te olete talle nii peeni kombeid õpetanuid. Ärge selle pärast nutke.”

„Jah, Jumal õnnistagu teid, võtke laps. Aga ma ei saa teie juurde tulla,” katkestas Rosa.

Hartvigsen mõtles tükk aega ja ütles:

„Ma ei saa last ilma teieta võtta.”

„Loomulikult ei saa,” ütles ka Mack.

Siis rehmas Rosa käega ja läks toast välja.