Читать книгу Rosa - Knut Hamsun - Страница 5

Hartvigsen kutsuti parunessi auks korraldatud peole Sirilundi. Ja kutses oli palve, et ta minu kaasa võtaks. Ma teadsin väga hästi, et mul ei ole peorõivaid, ja tahtsin parema meelega minemata jätta; Hartvigsen arvas aga, et minu rõivastel ei ole midagi viga, kuid ma teadsin ise paremini, kõike niisugust olin ma oma heas kodus õppinud.

Hartvigsen tahtis parunessi auks üleliia peenelt riietuda. Ta oli Bergenist kunagi ostnud oma pulmadeks fraki ja võttis selle nüüd esimest korda kasutusele, aga see ei sobinud talle. Vahest ei oleks ta pidanud seda selga panema just nüüd, kui Rosa teadis kõike. See ei paistnud talle üldse pähe tulevat.

Ta pakkus ka mulle peeni rõivaid, aga need kõik olid mulle liiga suured, sest ma olin kehalt temast hapram. Siis arvas ta, et ma peaksin ühe tema kuue oma kuuele peale tõmbama. „Siis paistaksite teie ise ka kopsakam välja,” ütles ta. Ma sain pärast teada, et siinkandis oligi kombeks kaks kuube korraga selga panna, see oli hästi peen, jah, isegi palaval suvepäeval kanti sageli kaht kuube.

Kui Hartvigsen oli lahkunud, lonkisin mõnda aega rannas, hiljem läksin jälle majja tagasi ja istusin seal omaette. Möödus natuke aega, lugesin veidi, vaatasin oma püssi üle, siis koputas Rosa ootamatult uksele ja astus sisse.

Minu siiatulekust peale ei olnud ta kordagi mul külas käinud, sellepärast tõusin veidi üllatunult ja läksin talle vastu. Ta oli tulnud selleks, et kutsuda mind Sirilundi. Kuna ta oli nii palju vaeva näinud, ei olnud mul sobilik enam ära öelda, ma vabandasin oma riietuse pärast, kuid läksin kohe toast välja, et end veidi korrastada. Ma märkasin, et esimesest hetkest peale, kui Rosa sisse astus, vaatas ta uurivalt ringi: et kuidas Hartvigsen võib tunda end selles majas, kuidas enda eest hoolt kannab. Kui ma olin väljas ära käinud ja tuppa tagasi läksin, tabasin ma Rosa puhvetkapi korrastamiselt.

„Andestust,” ütles ta suures segaduses. „Tahtsin ainult… ega midagi erilist ei olnud…”

Siis läksime Sirilundi.

Mäletan sellest lõunasöögist mõnd kõige avamerepoolsemate kalurikülade kaupmeest, ja seda, et neil oli seljas kaks kuube. Nende naised olid samuti ülearu paksult riides. Ka majakavaht ja tema naine olid kohal, samuti olid seal Rosa vanemad, naaberkihelkonna pastoraadirahvas, nende nimi oli Barfod. Pastor oli ilus jõuline mees, jääger ja metsloomapüüdja. Me vestlesime metsadest ja mägedest. Ta kutsus mind oma pastoraati külastama; peaksin tulema koos Rosaga mõnel päeval, kui Rosa läbi kogukonnametsa koju tuleb, ütles ta.

Mack pidas väikese kõne oma tütrele, kes oli koju tulnud. Paljud inimesed võivad öelda kõvu sõnu ja sel ei ole mingisugust järelmõju. Macki kõnes oli vähe sõnu ja need olid tähtsusetud, aga neil oli suur mõju. Ta oli hea kasvatuse saanud mees, ütles ja tegi mida vaja, ja mitte kübetki rohkem; tütar istus sealsamas ja vaatas jäiga pilguga meist kõigist mööda, tundus nii, nagu oleks keset metsa veelomp, mis näeb. Talle ei olnud miski asi meele järele. Tal oli ka lausa uskumatult halbu harjumusi, nagu oleks ta lapsepõlves söönud ainult köögikapi ääres ega oskaks kuidagi sealt külge hakanud kombelagedusest lahti saada. Oh, aga ta tegi muidugi kõik, et meile oma põlgust välja näidata. Ta ei hoolinud meist kübetki. Tahan nüüd üles kirjutada mõningaid kõige imelikumaid asju, milles ta süüdi oli, jah, temas peitus peaaegu terve kasvatamatuse süsteem, aga ta oli ometi paruness. Ta leidis ilma pikemata midagi, kuhu oma küüned sisse lüüa, tema naaber, pastor Barfod nägi seda ja pööras kohe pilgu kõrvale. Paruness toetas küünarnuki lauale, kui ta endale midagi suhu pistis. Kui ta jõi, kuulsin isegi mina, kes ma tema vastas istusin, et vein jõudis tema „mao põhja”. Ta lõikas kogu liha oma taldrikul tükkideks, enne kui seda sööma hakkas; juustu söömisel märkasin, et ta määris leivale võid iga kord, kui ta oli selle küljest tüki hammustanud – jah, ma ei olnud oma kodus eales midagi nii inetut näinud. Ja pärast söömist käisid tema kehast läbi väikesed nõksatused ja ta ajas põsed punni, nagu tahaks toit suhu tagasi tulla.

Pärast lõunasööki ajas ta Hartvigseniga juttu ja ma kuulsin, kui ta rääkis, et oli söögi ajal higiseks läinud. Ja ta ei häbenenud. Mõtlesin esialgu, et kultuurse suhtluse puudumine on kogu selle liialdatud loomulikkuse esile toonud. Hartvigsen, kes samuti asjadest suurt ei teadnud, võis talle küll paljutki pakkuda, ilma et see oleks parunessi solvanud. Elutoas seisid neli suurt hõbeinglit, igaüks oma samba otsas, need olid küünalde aluseks. Hartvigsen ütles kahtlevalt: „Ma näen, inglid on jälle maale laskunud.”

„Seda küll,” vastas paruness naerdes, „minu vana isa on mitu aastat nendega oma voodit ehtinud, kuid seal ei tunne ju ükski valge ingel end koduselt!”

Kuidas ta ometi võis parajal võimalusel end nii ülemäära otsekoheselt väljendada! Ja ma ei mõistnud, miks ta väljendas end nii labaselt, selleks et meile oma üleolekut näidata.

Ma ajasin juttu lastega, nemad olid minu pelgupaik ja minu ajaviide. Nad näitasid mulle joonistusi ja raamatuid, me mängisime lauamängu „Tipatapa puukingadega”. Aegajalt kuulsin kalurikülade kaupmeeste hääli, kui nad rääkisid Mackiga ja kelkisid, et talle meelt mööda olla. Suurel verandal pakuti kohvi kõrvale likööri, puudust ei olnud millestki. Mack suhtus kõigisse suurima armastusväärsusega. Meestele olid valmis pandud pikad piibud ja naised istusid vaikselt omakeski ning kuulasid, mida nende mehed räägivad, aegajalt sosistasid nad mõne sõna omavahel.

Ka Hartvigsen tegi ühe piibu ja tühjendas klaasi. Laua ääres veini rüübates oli ta meeleolu pisut paranenud. Nüüd võeti likööri peale ja see pani ta keelepaelad kergemini liikuma. Paistis, et ta tahtis kalurikülade rahvale näidata, et ta ei ole Macki majas kammitsetud, vaid valib endale omatahtsi piibu ja istub ja astub seal, nagu oleks ta selles keskkonnas üles kasvanud. Ta oli laps. Tal oli ainukesena sabakuub seljas, kuid ta nägi selles hea välja, ja ta harjas aegajalt kuuehõlmu. Kuigi ta oli Macki kompanjon ja lisaks üüratult rikas, pidasid väikekaupmehed siiski Mackist rohkem lugu kui temast.

„Mis puutub jahuhindadesse ja teravilja,” ütles Hartvigsen, „siis meie ostame kõik kaubad franko. Venelane müüb, kui ta ainult raha saab, ja meie veame sisse igal ajal, aasta ringi.”

Keegi kaugelt rannakülast pärit mees vaatab Mackile otsa ja vaatab Hartvigsenile otsa ja küsib viisakalt:

„Aga hinnad ei ole ju kogu aeg ühesugused, mis ajal te peamiselt kaupa ostate?”

Mack silmab majakavahti, kes on endiselt elutoas, läheb kohe tema juurde ja kutsub ta kohvi jooma.

Kui Hartvigsen üksi jääb, seletab ta rannaküla mehele kõike seda omal moel.

„Nõnda suurel maal nagu Venemaa on nii palju tegureid, mis mõjutavad viljahindu. Sajustel aastatel on üleujutused. Teed muutuvad läbimatuks. Talumees ei saa oma saagiga linna. Seetõttu tõusevad hinnad Arhangelskis.”

„Uskumatu!” ütleb rannakülamees.

„Nii on odra puhul,” ütleb Hartvigsen ja tal on hammas juba verel. „Ja põhjusel, mida ma juba mainisin, on rukkiga sama lugu,” ütleb ta.

Aga ta läks veel jutukamaks, kui paruness tuppa tuli ja laua taga istet võttis.

„Meil saavad ju oma kullerid olema. Kui teravili, olgu rukis või mis tahes muu, hakkab tuulde lendama, siis tuleb silmad lahti hoida ja osta.”

Hartvigsenil puudusid igasugused teadmised, kuid temas oli heatahtlikkust ja tasakaalukust, nii et temaga jutuajamine sujus alati hästi. Kui läheduses ei olnud kedagi, kes teda häiris, muutus ta üha avameelsemaks, ta unustas edvistada oma sõnaosavusega ja rääkis nagu teised temasugused. Tema parim kuulaja, rannakülamees, kes oli nii viisakalt küsinud, ütles jälle:

„Jajah, teie olete siis see, kelle käes on kogu valik meie kõigi tarvis.”

Aga nüüd oli paruness kohal ja Hartvigseni vaated ilmaasjadele laienesid seetõttu kohe.

„Meie, kes me oleme üksjagu ringi sõitnud ja üht kui teist näinud, ja näinud Bergenit, aga mis antud küsimusse puutub, siis meie arvates ei ole me seda sorti.”

„Ohoo!” hüüatab teine rannakülamees ja vangutab pead, ja arvab, et see Hartvigsen viskab kõvasti nalja.

Paruness vangutab samuti pead. Pöörab näo tema poole ja ütleb:

„Ei, Hartvigsen, ei ole kahtlustki, et teie hoiate valikut oma käes.”

„Noo, kas te arvate nii,” vastab Hartvigsen tänulikult. Kuid selleks, et mõningal määral temaga nõustuda, lisab ta: „Aga ma võin vabalt öelda, et Bergenis on umbkaudu mitu tuhat meest nagu mina.”

„Mis te nüüd,” väidab rannakülamees talle vastu ega näe Hartvigseni naljatlustel lõppu tulevatki.

Rosa seisab toas. Lähen tema juurde ja pööran ta tähelepanu tema punaveini pokaalile, mille ta on enda käest lauale pannud. Tuba on väga avar, tagumises otsas seisab see pokaal üksi, see on nii tumepunane ja mahajäetud, see on nii hõõguv.

„Jah,” vastab Rosa mulle ainult ja on oma mõtetes kusagil mujal. Küllap on armukade parunessi, oma sõbranna peale ja mõtleb tõsiselt Hartvigseni majapidamist juhtima asuda. Ta tiirutas verandal kohvilaua ümber ja eemaldus jälle, leidmata kusagilt rahu.

Hartvigsen ütles talle omase heatahtlikkusega:

„Istuge ometi, Rosa, palun. Me võime ju seni veiniklaasi taga aega veeta.”

Rosa naeratas ja see andis märku, et temaga on ime juhtunud, et ta on Hartvigsenisse armunud. Ta võttis istet.

Ja mina läksin välja verandale, verandalt õue. Ka õues oli palju vaatamist. Mõne aja pärast läksin tuppa tagasi; lauale oli ilmunud todi. Mack ei joonud peaaegu midagi, ka Hartvigsen vaevu mekkis, aga mõlemad lõid külalistega hoolega klaase kokku. Meeleolu oli teine. Üks rannakülamees küsis teiselt, mis ta kell näitab; kui küsitu ei pannud seda keset lobisemist tähele, ütles Mack taktitundeliselt: „Kell on alles kolm päeval!” Natukese aja pärast küsis rannakülamees jälle oma kolleegilt: „Kui palju sinu kell näitab?” Küsitu istus nagu nõeltel, ta oli ju vanem mees, aga läks näost piinlikult punaseks. Missugused lapsed on inimesed siin põhjas! See rannaküla kaupmees käis uhkeldades ringi oma toretseva juusketiga, mille küljes oli kullast lukk, aga uuri tal taskus ei olnud. Ja tema kolleeg tahtis teda selle eest häbistada.