Читать книгу Rosa - Knut Hamsun - Страница 3

Kalurid olid Lofootidel püügi lõpetanud ja hakkasid koju tagasi pöörduma, tulid laevad ja paadid, lahelt kostis hõikeid ja laulu, päike paistis ja kevad saabus. Hartvigsen kõndis päeval ringi sügavalt mõtetes, aga kui alused kohale jõudsid, oli tal palju tegemist kalaga ja ta meel läks kergemaks. Rosat ma ei näinud.

Sõlmisin märkimisväärse tutvuse majakavahiga. Ta nimi oli Schøning, varem oli ta olnud laevakapten. Kohtasin teda ühel pärastlõunal, kui läksin üle kaljude ja jälgisin rannas linde, ta istus kivil ega teinud midagi. Kui ma tulin, vaatas ta mind üksisilmi, sest ma olin võõras, ja ma vaatasin talle vastu.

„Kuhu te lähete?” küsis ta.

„Ma kõnnin ringi ja vaatlen linde. Kas see on keelatud?”

Ta ei vastanud ja ma läksin mööda.

Kui ma ümber pöörasin ja tagasi tulin, istus ta endiselt oma kivil.

„Kui lind pesitseb, ei tohi teda häirida,” ütles ta. „Mida te siit otsite?”

Ma küsisin vastu:

„Mille pärast teie siin istute?”

„Oh, noormees,” ütles ta ja hoidis oma kätt üleval. „Mille pärast ma siin istun? Istun siin ja pean sammu oma eluga. Tõesõna, teen seda.”

Olin ilmselt naeratanud, sest ta naeratas mulle närtsinult vastu ja jätkas:

„Ütlesin täna endale: näita nüüd mulle, et hakkad mängima mingit rolli oma elu komöödias. Olgu, vastasin endale. Ja siis võtsin siin istet.”

Ta oli nii imelik. Ma ei tundnud majakavahti ja mõtlesin, et ta teeb minuga nalja.

„Kas teie olete see, kes elab Benoni Hartvigseni juures?” küsis ta.

„Seda küll.”

„Ärge teda minu poolt tervitage.”

„Kas teil on midagi tema vastu?”

„On küll. Need üüratud rikkused meie jalge all kuulusid kunagi talle. Te seisate hetkel hõbeda peal, mis maksab terve miljoni, see kuulus talle. Siis müüs ta kõik maha ja tegi enda tolmukübemeks.”

„Kas Hartvigsen ei ole rikas?”

„Ei ole. Kui ta endale korralikud rõivad selga ostab, siis saab ta järelejäänud raha eest veel pajatäie putru.”

„Kas on nii, et teie avastasitegi need aarded ja ometi ei tahtnud te neid tühise summa eest osta?” küsisin ma.

„Mida ma nende aaretega peale hakkaksin?” vastas majakavaht. „Minu mõlemad tütred on mehel ja elavad heal järjel, minu poeg Einar lahkub peagi siit ilmast. Ja mis minusse ja minu naisesse puutub, siis ei jaksa me rohkem süüa, kui me sööme. Teie meelest olen ma muidugi pururumal?”

„Ei, te olete kindlasti targem, kui mina aru saan.”

„Just nii,” ütles majakavaht. „Ja peale selle – eluga tuleb ringi käia nagu naisega. Kas ei tule elu vastu galantne olla ja lasta tal ennast võita? Tuleb loobuda ja loobuda ja lasta aaretel olla seal, kus nad on.”

Postilaev libises üle lahe ja ma märkasin, et randumissillale oli kogunenud palju rahvast. Sirilundis ja randumissillal olid lipudki heisatud. Laeval mängis saksa muusikute ansambel, vaskpuhkpillid välgatasid päikese käes. Ma nägin Macki ja Macki virtinat, Hartvigseni ja Rosat randumissillal, aga nad ei lehvitanud kellelegi ja ka laevalt ei lehvitatud neile vastu.

„Mis puhul on siis lipud heisatud?” küsisin majakavahi käest.

„Teie puhul, minu puhul, kust mina tean!” vastas ta ükskõikselt. Aga ma märkasin, et ta silmad ja ninasõõrmed laienesid läikivate pasunate ja muusika poole.

Kui ma lahkusin, jäi ta sinna maha ja vajus oma mõtteisse. Mina ise ja minu küsimused vist tüütasid teda ja taevas hoidku, kuidas ta oli lasknud elul enda üle võitu saada! Ma vaatasin kaks korda tagasi, ta istus üsna liikumatult, oli kössi vajunud oma hallis kuues, auklikus kübaras, mis lotendas alla igast küljest.

Läksin mööda teed randumissillale ja kuulsin, et Macki tütar Edvarda tuleb laeva pealt. Ta oli olnud abielus ühe Soome paruniga ja jäänud sel talvel leseks. Tal oli kaks last.

Nüüd hakkas Rosa oma taskurätikuga lehvitama ja laeva pealt lehvitas üks naine talle vastu; Mack ei lehvitanud. Seevastu hüüdis ta hoolitsevalt inimestele, kes olid kaldale viivas paadis: „Vaadake, et paruness ja lapsed korralikult maale saaksid!”

Kui ma seal seisin, pani mind imestama, et Rosa oli olnud kihlatud Hartvigseniga, kuid siis ilma pikemata abiellunud teisega. Hartvigsen oli kasvult suur ja tugev ning mõistva ja heatahtliku näoilmega; pealegi oli ta rikas ja abivalmis inimeste vastu, kes olid kitsikuses, nii et midagi ei olnud ette heita tema valmisolekule teisi aidata ja rõõmustada. Mille pärast oli siis Rosa tema vastu? Hartvigsen hakkas kõrvade juurest veidi hallinema, kuid ta juuksepahmakas oli ikka veel väga tihe; kui ta naeris, paljastusid suured kollased hambad, need olid kõik veel alles. Rosa oli nähtavasti tema vastu hingelistel põhjustel, mis olid teiste eest varjatud.

Paruness tuli koos oma kahe väikese tütrega maale. Tema pikk sale keha oli tiheda loori varjus. Kui ta oma isa teretas, et tõstnud ta loori üles ega suudelnud teda. Kummaski ei olnud märgata vähimatki rõõmu, aga kui paruness hakkas Rosaga rääkima, elavnes ta, ja tema häälel oli ilus sametine kõla.

Ka üks võõras meesisik järgnes neile paati. Kui kaldale jõuti, selgus, et ta on maani täis, ja võis aru saada, et ta silm ei seleta enam midagi. Mack ja Hartvigsen teretasid teda, aga ta suutis hädavaevu neile vastu noogutada, võtmata mütsi peast. Kuulsin, et see olevat üks inglane, Sir Hugh Trevelyan, kes käib juba aastaid naaberkihelkonna suurel jõel lõhepüügil. See oli sama mees, kes oli Hartvigsenilt kopsaka summa eest hõbedamäed ära ostnud. Ta leidis ühe mehe oma pakke kandma ja lahkus randumissillalt.

Mina hoidsin end teistest võimalikult kõrvale, sest olin võõras ja ei tahtnud end peale pressida; kuid veidi aja pärast, kui Mack ja tema seltskond hakkasid mäest üles maja poole rühkima, liitusin nendega kõige viimasena. Kui Hartvigsen pidi oma maja juurde ära pöörama, jäi paruness seisma ja rääkis temaga mõne hetke, ja kasutades samas võimalust, tõmbas ta kinda käest ja andis ka mulle käe, pika ja kõhna, iseäralikult lõdva survega käe.

Hiljem õhtul seisid parunessi kaks väikest tütart rannas. Nad surusid käsi vastu põlvi ja jälgisid huviga midagi liivas. Kaks tervet ja tublit last, aga nad olid nii lühinägelikud, et alla kummardamata ei näinud nad maapinnal midagi. Vaatlus, mille nad olid ette võtnud, oli viljatu ja ma andsin neile pisut seletusi selle imeliku olendi kohta, keda nad enne näinud ei olnud. Siis läksime koos mööda kaljusid edasi ja ma nimetasin terve hulga igasugu lindude nimesid ja näitasin rannas neile adrut ja vetikaid, see kõik oli neile uus asi.