Читать книгу Rosa - Knut Hamsun - Страница 4

Ma olen tegelikult oma maali lõpetanud, aga Hartvigsen ei taha, et ma ära sõidaksin. Seni kui ma siin olen, on lõbus, ütleb ta. Ja pilt langeb kokku tema maitsega. Seal on maja, paadikuur, tuvimaja, kõik on olemas; aga kui suvi venib pikemaks, tahab Hartvigsen, et maaliksin pildile rohelise tagapõhja, kihelkonna metsad, mis lõpevad violetses auras kaugel mägede taustal. Selle tagajärjel pean jälle mina muutma pildi jahedat õhuvärvi, jah, isegi majade varjundit. „Võta muuseas kätte ja jäädvusta kuunar,” ütleb Hartvigsen.

Ma sõuan kuunari juurde. On hele päev, kõik alused on juba sadamas ja pestakse kuivatamisele minevat kala, mis laotatakse järgukaupa kuivatusplatsile laiali. Võõras inglane Sir Hugh Trevelyan seisab kaldal ja nõjatub oma õngeridvale, uudistades pesemist. Mulle räägitakse, et nii seisis ta ka mullu kaks päeva. Ta ei pööra oma pilku kihavale rahvasummale, ei näe midagi muud peale kalapesemise. Aegajalt võtab ta kõigi nähes oma kotist pudeli ja rüüpab paar suurt lonksu. Siis vahib jälle üksisilmi.

Istun oma paadis ja joonistan pliiatsiga kuunarit ja suuri viieaerupaarilisi, mis vabastavad kuunarit lastist. See on meeldiv tegevus. Ja kui see mul hästi välja tuleb, tunnen end õnnelikuna. Hommikul käisin poes ja võtsin sealt kaasa tundeelamuse, mis läks eriliselt sügavale hinge ja mõjus mulle pikka aega hästi. Rosa unustas muidugi kohe kogu selle loo, aga mina mäletan. Ma avasin ukse ja hoidsin seda temale lahti, ta vaatas mulle otsa ja tänas mind selle eest, see oli kõik.

See oli kõik. Ja see oli pool eluiga tagasi.

Laht on sügav ja sile, laiub täiesti liikumatuna, aga iga kord, kui kuunarist visatakse välja paar soolast ja rasket kuivatamisele minevat kala, vajuvad viieaerupaarised tsipake sügavamale ja lükkavad seega ilusa säbrutuse endast eemale. Ma soovisin, et oskaksin joonistada seda säbrutust ja samuti ilusaid varje, mida heidavad veepinnale lendavad merelinnud. Nagu oleksid varjud tehtud hingeõhust, sametile hingamisest. Tagumisest lahesopist tõuseb õhku kaur ja tuiskab veepinna kohal madallennul kõigist saartest mööda avamerele. Ta jätab endast maha otsekui väriseva rea rtähti, tema pikast jäigast kaelast jääb mulje, nagu oleks see rauast, nagu oleks see kahurikuul. Kuigi see tähendab kõike kokku.

Parunessi lapsed seisavad rannas ja hõikavad mulle, ma sõuan randa neile järele. Nad ei olnud mind enne merel märganud, aga olid kellegi teise käest kuulnud, et ma viibin lahel, ja hakkasid mind siis nime pidi hüüdma; oma nime olin varem neile öelnud. Nad vaatasid oma lühinägelike silmadega minu pilti ja vanem ütles, et ta oskab hästi linnu joonistada. Noorem, kes oli viieaastane, jäi harjumatust kõikumisest paadis uniseks, ma laotasin vööris oma kuue talle külje alla ja laulsin vaikselt, kuni ta magama jäi. Mul oli ka kunagi väike õde.

Siis ajasin suurema õega juttu. Ta ütles sekka mõne rootsikeelse sõna; ta rääkis puhast rootsi keelt, kui ta tahtis, muidu kasutas ta oma ema keelt. Ta rääkis, et igal aastal esimese ülestõusmispüha hommikul lasi ema tal läbi kollase siidiriide päikest vaadata – kuidas see rõõmust Jeesuse ülestõusmise üle tantsib. Aga kas päike tantsib ka sellel maal?

Väiksem laps magas.

Tüki aja pärast sõudsin koos lastega kaldale tagasi, vahepeal äratas õde magaja üles: „Tõuse üles, Tonna!” Tonna ärkab lõpuks, jääb veel tükiks ajaks lesima ega saa õieti aru, kus ta on. Ta on pisut segaduses ja viriseb tema üle naervale õele vastu, aga tõuseb kohe seejärel püsti, nii et ma pean teda kinni hoidma. Ma saan oma kuue tagasi; kaldal seisab paruness ja hõikab meile. Väikesed Tonna ja Alina säravad talle vastu, andes aru oma paadielamustest. Aga Tonna ei taha kuuldagi, et ta oli magama jäänud.

Rannas seisab ka Rosa; veidi aja pärast tuleb Hartvigsen, tal oli mõttes kalakuivatuskaljudele minna – meid saab sel väiksel lapil palju. Paruness tänab mind, et rääkisin lastele meritähest ja lindudest, seejärel pöördub ta Hartvigseni poole ja räägib kogu aeg temaga; Rosa seisab vaikselt ja kuulab. Siis soovib ta viisakusest minu vastu näha minu joonistust; sel ajal, kui ta seda vaatab, märkan, et ta kuulab pingsalt, millest paruness ja Hartvigsen räägivad.

„Siin kodus on nii suured muudatused toimunud,” ütles paruness. „Ja mina olin kunagi teisse armunud, Hartvigsen,” võis ta öelda… „Mina, üle kolmekümne aasta vana ja arvukate tütardega,” võis ta samuti öelda. Tal on seljas valge kleit, ta näib selles veel pikema ja kõhnemana, ja ta pöörab oma ülakeha ja heidab pilgu paremale ja vasakule, muutmata jalgade asendit. Tema nägu ei olnud ilus, vaid väike ja tõmmu, ka mingi vari oli ta ülahuule kohal, aga tal oli kaunis pea. Ta võttis kübara peast.

„Teie arvukad tütred!” naerab Hartvigsen. „Neid ei ole ju rohkem kui need kaks.”

„Kaks ongi ülearu palju,” ütleb ta.

Hartvigsen on visa ja heas tujus, ta kordab:

„Tähendab, siis rohkem ei ole kui need kaks – veel ei ole. Haha. Nad muide võivad hiljem tulla.”

Paruness naerab:

„Ma saan aru, teil on minu suhtes parimad lootused.”

Rosa nina kohale ilmub kurd ja et midagi öelda, küsin temalt:

„Ma ei taha mingil juhul oma joonistust värvida, ma ei ole maalimises kuigi hea. Mis oleks, kui laseksin sel olla nii, nagu see on?”

„Muidugi, mõtleks, ma arvan sedasama,” vastab ta hajameelselt ja kuulab jälle, mida paruness ütleb.

Selle üle, mida paruness ütles, olen hiljem järele mõelnud. Oh, aga ta pidas ka hulga võrratuid väikesi sõnavõtte. Võibolla ma valetan tema peale ja rebin tema sõnu kontekstist välja? Ta oli abitu ja naeratas kohmetult pärast seda, kui oli öelnud midagi liialt kiirustades, ja see oli tema silmis taktitu. See ei mõjunud talle hästi, ja ta ei olnud ju ise ka hea, aga ta oli õnnetu. Ta keha oli nii nõtke, ta põimis sõrmed kokku ja tõstis need pea kohale, tema käsivarred moodustasid siis nagu värava, mille vahel ta ise seisis, ajades juttu kellegagi, kes seisis väljaspool. See oli väga ilus.