Читать книгу Suure meistri käsi - Konstantine Gamsahhurdia - Страница 10

Ruumi astudes võpatas Melkhisedek kergelt: madala laua ümber istusid kuningas Giorgi, väeülem Zviad ja Pharsman Pärslane.

Toa keskele jõudnud, tundis ta vastikut haisu. See oli imelik, ebameeldiv lehk. «Küllap see tuleb paganast,» mõtles Melkhisedek koosolijaid tervitades.

Kõik kolm tõusid püsti, väeülem lükkas katoolikosele tooli ja kuningas palus tal istet võtta. Istusid kõik, üksnes Pharsman Pärslane jäi seisma, oodates, millal katoolikos annab talle loa istumiseks.

Melkhisedek vaatas lauale. Ta nägi seal valatud ikooni ning imettegevat risti.

Giorgi päris katoolikose tervise järele ja ütles: «Püha isa, sa avaldasid soovi külastada pärast ülestõusmispühi Mamamze valdusi. Sa viid minu poolt Mamamzele selle ikooni (ta osutas pilguga valatud ikoonile) ja Tšiaberile selle imettegeva risti.» Melkhisedek märkas, et rist oli karbist välja võetud.

«Minu nimel käsid sa neil kingitustele suud anda ja ütled, et nad peavad katkestama igasugused suhted Kolonkelidzega. Tema eest kanname me ise hoolt.» Giorgi vaatas väeülema poole. «Käsi neil ristiusku tagasi pöörduda. Mamamze andku oma tütar Kata naiseks Tao ülikule Taritšisdzele, mitte aga sellele rebasele Tohhaisdzele. Kui aga Tšiaber peaks julgema abielluda Kolonkelidze tütre Šorenaga (kuningas lõi rusikaga vastu lauda), siis piiran ma kuu aja pärast Korsatevela linnuse sisse ja lasen Tšiaberi ja Mamamze peajao lühemaks teha.»

Giorgi hääl oli otsustav ja ta pilgust luges katoolikos, et sõnakuulmatuse korral ei päästa Mamamzet ega Tšiaberi enam katoolikosegi palve ega õnnistus.

Lossivaimulik oli katoolikosele juba varem kõrva sosistanud, et pärast Mamamze lahkumist kavatsetakse Korsatevela kindluse peale sõjavägi saata. Kuninga sõnu kuuldes rõõmustas too nüüd, arvates, et Giorgi on oma kavatsust muutnud. Ta oli küll haige, kuid otsustas verevalamise vältimiseks siiski teele asuda. Melkhisedek tõstis pea, ta rahulolevast ilmest nägi Giorgi, et katoolikos on nõus. Kulmud tusaselt kokku veetud, istus väeülem Zviad. Pharsman Pärslane seisis ikka veel püsti, ta kipras habemetu nägu ei väljendanud midagi.