Читать книгу Suure meistri käsi - Konstantine Gamsahhurdia - Страница 7

Thurmanidze ravitses Mamamzet kuus kuud. Igal laupäeval külastas põdejat kas kuningas ise või katoolikos. hoolitsevalt pärisid nad tema tervise järele. Haige juures valvav munk istus ööd läbi ärkvel ta peatsis ja lossivaimulik käis talle psalme ette lugemas.

Mamamze kuulas preestrit hoolega ja õppis tõrkumata psalme pähe, ent südames irvitas ta «juutide jumala loba» üle.

Paastulaupäeva õhtul, kui kirikutes kella löödi, tulid kuningas ja Zviad kahekesi haigele külla.

Seekord jäid külalised kauemaks. Giorgi kõneles möödunud sõdadest, arvas, et nüüd oleks paras aeg Aragvi metsadesse kurejahile minna.

Giorgi oli tol õhtul sõbralikum kui tavaliselt. Kuid Mamamze ei suutnud siiski ärevusest võitu saada. Ta ootas kogu aja, et kuningas lahke vestluse katkestab ja kõne alla võtab Kolonkelidze mässu.

Mis saab siis, kui Giorgi vaatab talle äkki oma suurte pruunide silmadega otsa ja küsib:

«Mu truu alam ja mu isa võitluskaaslane, kuidas võisid sa küll nõnda talitada?»

Mida peab Mamamze talle siis vastama? Vastus oli valmis. Ta eitab kangekaelselt kõike Ta on vait kui haud. Ütleb, et oli teel ega tea midagi. Meelekindlust tal jätkub, visatagu ta siis vangitorni, aetagu vaia otsa või põletatagu tal silmad peast.

Kuningas katkestas vaikuse ja ütles talle ainiti otsa vaadates:

«Eks Kuršai ole väärt koer!»

Mamamze hingas kergendatult ja pead noogutades kinnitas ta innukalt:

«Jah, tõepoolest.»

Giorgi langetas pea, jäi üksisilmi kivipõrandale vahtima, nagu oleks midagi maha pillanud.

«Jah, koer on väga truu loom…»

Sõna «truu» torkas Mamamzele südamesse nagu ora. Oli selge, et koera truuduselt on vaid üks samm tema, Mamamze, ja Tšiaberi reeturlikkuseni.

Tal tuli äkki õhust puudu, ta kergitas ennast, tahtis midagi ütelda, kuid Giorgi jätkas aeglaselt sõnu venitades:

«Aga meie, inimesed, oleme õnnetud olevused, oma elunatukese päästmiseks reedame tihti kõige ustavama inimese.» Ta jäi vait ja vaatas uuesti maha.

Polnud enam mingit kahtlust, nüüd kohe nimetab ta Mamamzet, Tšiaberi ja Kolonkelidzet, kuid selle asemel kuulis hämmastunud eristav:

«Kas mäletad, kuidas Kreeka keiser Basileios meid Panaskerti kindluses sisse piiras? Kolmandal piiramiskuul suleti allikas, nälg võttis võimust, ja me tapsime ja sõime ära mu kalli hagija Kudai.»

Mamamze tundis end jälle kindlamini.

«Jah, muidugi, miks ma siis ei mäleta. Kudai oli haruldane koer, isegi Kuršai ei saa tema vastu.»

Äkki tõusis kuningas püsti, ütles head ööd ja tahtis minema hakata.

Mamamze upitas end ülespoole ja palus, et kuningas lubaks tal koju sõita. Giorgi märkas, et kõneluse ajal vajus tal lõug ripakile ja hakkas värisema.

«Ega sul palavikku ei ole?» küsis ta.

«Ma ei tunne ennast küll veel kuigi hästi, aga kui kuningas lubab, siis läheksin siiski parem koju, võib-olla turgutab mind ratsasõit…»

«Kuidas soovid,» ütles Giorgi. «Sa oled mu külaline, ja oleks imelik, kui ma oleksin sind ajama hakanud.» Väeülemale aga lausus ta: «Las talliülem paneb hommikul hobused valmis, saatku kaasa ka üks arbaa. Võib-olla lähevad haavad lahti ja ta ei saa ratsutada.»

Üksi jäänud, tõusis Mamamze voodist ja hakkas mööda tuba kõndima, et luud-liikmed painduvamaks muutuksid. Ta läks rõdule ja vaatas alla magavale linnale. Mustad hambulised kindlusemüürid ääristasid kahvatusinist taevast. Kirikutes löödi lokulauda. Lossikirikust kostis koorilaulu. Kloostrite õued kihasid munkade ja nunnade mustadest malevatest. Aragvi väravate vahitorni otsast hõikasid vahisõdurid. Pikkamisi laskus öö Sarkineti mäe küürus seljale; katoolikose aias valendasid õitsvad õuna- ja alõtšapuud, oksad nagu lumeräitsakatega kaetud. Põõsastes laksutasid ööbikud.

Eristav Mamamze seisis rõdu käsipuule toetudes. Mõte homsele ärasõidule täitis ta südame rõõmuga.

Ta vaatas hommiku poole – Džvari kloostri kohale tõusis kuu.

Äkki nägi ta mingeid välgatusi Tähetarkade sillal. Üle silla ratsutas turvistes sõjamalev. Talle meenus, et kolm päeva tagasi oli ta näinud sõjamalevat Herki kindluse poole kihutamas. Mamamze jälgis helkivaid kiivreid, need kadusid mäe varju ja tulid siis mäeveerul uuesti nähtavale. Ratsanikud vaikisid, oli kuulda vaid hobuste kabjaplaginat, nende puristamist ja hirnatusi.

Kuidas oleks ka Mamamze praegu hobuse selga hüpanud ja lahingusse sööstnud! Ratsanikud sõitsid üle Samtavro väljaku ja vahisõdurid avasid põhjaväravad.

Linnale langes vaikus. Mustendasid teravatipulised kirikukuplid, taevas süttisid tähed. Saabunud vaikuses valdas Mamamzet rahutus, oli kuulda ainult öökulli huikamist katoolikose aiast.

Kuus kuud oli ta viibinud Mtshetas ja selle aja jooksul polnud ei kuningas, katoolikos ega väeülem phovilaste ja aragvilaste mässu kohta ainsatki sõna poetanud. Polnud nad juttu teinud ka kirikute rüüstamisest. Selle välise lahkuse taga oli tunda varjatud raevu ja ähvardust.

Möödunud kuu oli kuningas koos oma saatjaskonnaga veetnud Uplistsihhes. Öösiti kihutasid Herki ja Uplistsihhe vahet sõjamalevad. Ööd läbi oli Mamamze kuulnud kabjaplaginat. Ka lossis oli ärevust märgata. Nüüd hakkasid malevad uuesti liikuma. Võib-olla valmistub kuningas sõjaks keisriga või on oodata Tbilisi emiiri kallaletungi? Ehk on see tõesti nii, aga mida tehti siis Tšiaberiga ja milline saatus on tabanud Kolonkelidzet?

Võib-olla on juba neil mõlemal silmad peast välja torgatud? Kes teab, vahest on nii Korsatevela kui Kvetari linnus juba maatasa tehtud?

Aga mis saab siis Mamamzest?

Nad annavad talle vist aega paranemiseks. Ka munk, kes tema juures valvab, vaikib nii kahtlaselt, võib-olla on ta nuhk.

Kindlasti ootavad nad vaid ta paranemist ja kes teab, võib-olla on tänane öö eristav Mamamze viimne öö?

«Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

Huvitav, kuhu läks see ratsasalk, mis äsja üle Tähetarkade silla kihutas? Järsku on nad Tšiaberi ja Thalagva juba Mtshetasse toonud ja ahelatesse pannud ning ühel ööl raiutakse kõigil kolmel korraga pea otsast.

Kas ei talitanud kuningas nõnda Tshratba väike-eristavidega? Algul kutsus ta külla isa ja painutas ta kaela, seejärel meelitati ka poeg Tshvilo kindlusest välja. Kolm kuud hoiti mõlemaid Sanatloi vangitornis. Vaiksel nädalal saatis kuningas nende juurde lossivaimuliku, käskis neile armulauda anda ja laskis vangidel pea otsast raiuda, nende surnukehad aga Aragvisse visata.

Oo, see lossivaimulik, see musta kuuega kaaren! Mamamze oli teda alati vihanud nagu katku. Vaat kes on tõepoolest nuhk ja lömitaja.

Giorgi pani ta kõrgest soost vangi luurama. Tema kraaksumine ennustab surma. Esimestel kuudel, kui Mamamze veel hinge vaakus, käis ta igal hommikul tema magamisruumis varitsemas, uuris, silmad pilukil, Mamamzet, nagu tahtnuks pärida: kas sa pole ikka veel hingusele läinud?

Vangile, keda ootab surm häbipostis, jookseb ta armulauda viima ja jutustab talle, kuidas Kristus muutis Kaana pulmas vee veiniks.

Mõttesse vajunud Mamamze võpatas. Muhnari kindlusest kihutas välja kaks ratsanikku, mõlemal käes tuldpilduv mõõk. Nad kappasid üle Samtavro väljaku ja suundusid lossist möödudes Tähetarkade silla poole.

Mis see siis oli – kas viirastus?

«Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!» Mamamze kuulis selgesti kabjaplaginat. Miks vahisõdurid tornide otsas ometi rahulikult paigal seisavad? Kas siis silmad ja kõrvad teda petsid?

Vahest oli see ikkagi viirastus? Ei, need olid ratsanikud, ratsanikud lihast ja verest, tuldpilduvad mõõgad käes.

Lahingute arv, millest Mamamze oli osa võtnud, polnud kindlasti väiksem tema enda eluaastate arvust, kuid surmahirm oli tal tänini tundmata.

Aga seekord ehmus ta tõepoolest, põlved lõid nõrgaks, abitult vajus ta kühmu ja haaras kivist käsipuust kinni.

Siis võttis ta ennast kokku, ajas selja sirgu, vaatas uuesti Samtavro väljaku poole ja nägi, et mööda kihutavad kolm uut ratsanikku, neile järgnesid veel kolm ja siis tuli juba terve malev. Ratsanikud lendasid nagu tuul, nende mõõgad pildusid sädemeid.

Mehed ei paotanud suud, kostis vaid ühtlast kabjatüminat. Kui nad lossi kohale jõudsid, valgustasid helendavad mõõgad meeste süngeid nägusid, läikivaid kiivreid ja turviseid. Malev kadus pimedusse.

«Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

Kes teab, vahest olid kaks esimest ratsanikku Tšiaber ja ta piimavend Tohhaisdze, kes olid purustanud Mtshetast õhtul väljunud väe ja tungisid nüüd linna.

Kui see nõnda on, miks siis vahisõdurid vaikivad? Ehk on nad ära ostetud?

Aga tuldpilduvad mõõgad? Võib-olla tõi Tšiaber selliste mõõkade sepistamise saladuse kaasa Bütsantsist.

Aga miks ei rääkinud ta sellest siis isale? Tahtis ehk kõigepealt oma isa proovile panna?

Nüüd meenus Mamamzele Tšiaberilt kuuldud jutustus: Bütsantsi keiser oli vangi võtnud ühe Bagdadi türklase. kes oli osanud taguda mõõku, mis tungivad läbi luust ja rauast. Vaia otsaski polnud türklane oma saladust avaldanud.

Jah, aga kuidas õnnestus Tšiaberil ilma võitluseta Muhnari ja Gartiskari kindlustest jagu saada?

Nad võivad ju linnas olla, kuid Mtsheta lossi nad ometi nii hõlpsasti ei valluta. Aga kui nad lossi piirama hakkavad, siis raiutakse Mamamzel pea otsast, see on enam kui kindel.

«Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!» Mamamze läks kiiresti oma magamistuppa tagasi. Munk oli psalmiraamatu maha pillanud ja magas rahulikult, pea kätel.

Mamamze pani turvised selga, kiivri pähe, kinnitas mõõga vööle ja läks mööda salatreppi alla aeda.

Aias märkas ta kaht varju, kes hääletult viljapuude vahele kadusid.

Kedagi kohtamata ületas ta Samtavro väljaku.

Siis jõudsid talle järele kolm odameest. Mehed paistsid väsinud olevat. Nende kiivrid hiilgasid kuuvalgel, hobuste samm oli raske.

Ratsanikud sõitsid mööda ja Mamamze vaatas tagasi: tema järel liikus suur kaamelikaravan. Ta pööras teelt kõrvale, märkas kabelit ja läks selle juurde.

Kabelitrepil lamasid inimesed. Ta astus lähemale. Ei saanud aru, kas need olid kerjused või palverändajad. Kõik magasid raskesti, ainult üks rauk istus kivi otsas ja luges omaette pomisedes öist palvet. Nišis ikooni ees vilkusid vahaküünlad. Mamamzele paistis, et Lunastaja nägu on haledalt viltu kiskunud, ja ta ei tundnud end kuigi mugavalt. Ta astus kivil istuva vanamehe juurde ja tervitas teda.

Vanamees vastas tervitusele, osutas silmadega enda kõrvale kivile ja nihutas end ruumi tehes ääre poole.

«Aulik teekäija,» kõnetas Mamamze palvetajat. «Kas sa ei tahaks oma kehakatteid minu omade vastu vahetada?»

Vanamees tõusis püsti, tõmbas võõra valgusele lähemale ja mõõtis teda pealaest jalatallani. Saanud aru, et tegemist on kõrgest soost mehega, küsis ta imestunult:

«Mis nuhtlusega Issand sind küll on karistanud, vaene vend, et sa endale kehva rändaja räbalaid himustad?»

«Ma olin paganausku ja lasksin ennast Mtshetas ristida,» alustas Mamamze. «Nüüd tahan ma Kristuse eeskuju järgida. Loobun maistest hüvedest ja hakkan maad mööda rändama nagu vaene teekäija, kellel pole kodu ega peavarju. Eks teinud ju nõnda ka meie Lunastaja, kes on päästnud meie hinged?»

Rauk vaatas tähelepanelikult võõra avalat nägu ja talle hakkas silma teise suursugune rüht. Mehe sõnad tundusid tõepärastena.

Hea meelega kooris ta seljast oma nadised vammused ja ulatas need Mamamzele, istunud kivi otsa, võttis jalast katkised viisud ja andis ka need võõrale.

Mamamze paljastas pea ja pani oma kiivri maha, seejärel võttis ta seljast raudrüü ja kallihinnalise sametkuue ning andis need raugale. Istus siis ja tõmbas jalast safiansaapad, kreeka galeeride moodi ülespoole koolutatud ninadega, ja asetas ka need rauga ette.

«Kust kandist te olete ja kuhu tee teid viib?» küsis ta.

«Me oleme puusepad ja müürsepad, tuleme Kvelistsihhest. Korsatevela kiriku olevat paganad kuuldavasti maha lõhkunud. Homme hommikul asume katoolikose käsul teele seda üles ehitama.»

Korsatevela meenutamisel hakkas Mamamze süda peksma, ta tahtis pärida, mida Korsatevela kohta veel kuulda, kuid loobus sellest mõttest kohe.

Ta riietus ümber ja otsustas lahkuda. Vanamees oleks omakorda võõrast tahtnud küsitleda, kuid ta ei jõudnud veel suudki avada, kui too juba jumalaga jättis ja pimedusse kadus.

Pimedal Mtavarta Sanatlo tänaval jõudis Mamamzele järele karavan – need olid Džavahheti kaupmehed, kes olid teel Herki kindlusesse.

«Kas lubate vaesel rändajal teiega koos teed jätkata?» küsis Mamamze karavanijuhilt alandlikult. «Öösiti on mul hirm kiskjate ees.»

«Kes sa oled?»

«Ma olen palverändaja Taost, lähen jalgsi Artanudži kindlusest Gudamakarisse, et seal kirikule annetusi korjata.»

Nõnda vesteldes läbisid nad Mtavarta Sanatlo. Oli vaikne. Mamamze vaatas vahetevahel tagasi. Ei paistnud kedagi. Nähtavasti polnud tema põgenemist lossist märgatud ja ta rahunes. Veidi aja pärast mööduvad nad Muhnarist ja siis on ta päästetud. Pime öö kaitseb teda nagu kindlus.

«Oh, öö, pilkane nagu mu hing, avalda mulle oma salamõtted!»

Muhnari väravad olid lukustatud.

Karavanijuht rääkis Mamamzele, et eristavid Tšiaber ja Thalagva Kolonkelidze olevat osseedid ja dsurdsukid mässule õhutanud ja et kuningas kartvat nüüd kallaletungi põhjast.

Karavanijuht tervitas kindluseülemat ja palus, et nad läbi lastaks. «Me tulime koidu ajal välja Uplistsihhest, aga tee peal kärvas üks kaamel ära, ja seni kui me koormaid ümber ladusime, jõudis öö kätte,» seletas ta.

«Mitu ajajat teil on?» päris kindluseülem.

«Ajajaid on kaksteist ja tee peal ühines meiega üks palverändaja, kes kogub annetusi kirikule.»

Nende läbirääkimiste ajal märkas Mamamze, et karavani juurde libises kaks varju.

Kui väravad kindluseülema käsul avati, astus üks tundmatu Mamamze juurde ja ütles karavanijuhi poole pöördudes valjusti:

«See palverändaja on kuninga külaline ja jääb siia.»

Väeülem Zviadi lossis oli Mamamze põgenemine suure segaduse tekitanud. Teenrid jooksid välja, süüdati lambid. Väeülem ei maganud veel, ometi ei väljunud ta tükil ajal oma magamisruumist.

Mamamze oli näost valge, selja taha väänatud kätega seisis ta keset tuba. Lõpuks tuli väeülem.

Zviad istus toolile, habetunud nägu sünge. Mõõtis kerjuseräbalates Mamamzet pealaest jalatallani.

«Kes sa oled?» küsis ta lõpuks hooletult, nagu ei tunneks vangi ära.

«Ma olen eristav Mamamze,» kostis vang ja langetas pea.

Zviad tõusis püsti ja lükkas talle tooli, andis siis Mamamze selja taga seisvale odamehele käsu vangi käed vabastada.

Vang pomises midagi tänuks, ja jällegi märkas väeülem, et eristavi lõug vajus ripakile ning lõi võdisema.

«Ega sul külm ei ole, suur eristav?» küsis ta.

«Ei, nüüd on mul tõepoolest palavik, väeülem.»

Kibe naeratus kõverdas Mamamze täidlasi huuli.

«Kuhu sul siis järsku nii kiire hakkas? Kuningas ütles ju, et ta su homme koju saadab.»

Eristav vaikis mõne hetke, tõstis siis pea ja vaatas Zviadi kokkukasvanud ähvardavatele kulmudele.

«Ma ei tea isegi, väeülem, mis minuga juhtus. Võib-olla nägin haigest peast viirastusi… Aga pärast seda, kui te olite lahkunud, läksin ma rõdule ja vaatlesin linna all. Mingisugused ratsanikud kihutasid mööda, algul ikka kahe-, siis kolme- ja veel kord kolmekaupa, ja siis tuli terve malev ja neil kõigil olid käes tuldpilduvad mõõgad. Kas ma vähe olen koos Bagrat Kuropalatiga saratseene nottinud, kuningas Giorgiga võitlesin õlg õla kõrval kreeklaste vastu, aga midagi niisugust ei ole mu silmad küll kunagi näinud.»

«Ahaa, sa tahad vist teada, kes need ratsanikud olid ja mis mõõgad need on. Seda teame vaid mina, kuningas ja meie relvameistrid, aga kahekeelsetele me seda saladust ei avalda. Ma korraldasin selle rongkäigu just sinu jaoks, et näha, kas sa oled meie sõber või vaenlane. Nüüd on meile kõik selge. Homme sõidad sa kuninga käsul oma lossi tagasi. Ütled Tšiaberile ja Kolonkelidzele, et nad kuningale uuesti truudust vannuksid, muidu tuleme ise Korsatevelasse, ja siis saate teada, kes need ratsanikud olid ja mis mõõgad neil käes on,» lõpetas väeülem ja ütles külalisele head ööd.

Mtavarta Sanatlo sepad töötasid öö otsa: tulised mõõgad võeti alasilt, ulatati samas seisvatele ratsanikele, ja need kihutasid kuupaistelisse öhe, välgutades õhus india terast, mis ikka veel lõõmas nagu tuli.

Hommikuni seisis Mamamze akna all. Alles siis, kui taevas värvus sinakashalliks ja kustus Marss, jäi ta vähekeseks ajaks tukkuma.

Varahommikul äratas sõnumikandjate ülem ta üles ja teatas, et hobused on hakkamas.

Kaks odameest saatsid Mamamze üle õue ja aitasid ta hobuse selga. Talliülem ulatas talle piitsa.

Mamamze palus tänada kuningat ja väeülem Zviadi.

Katoolikosele palus ta edasi anda palve, et too külastaks Korsatevela lossi ning saadaks ta valdustesse ikoone ja preestreid.

Alles siis, kui ratsanikud möödusid Muhnari kindlusest ja sõnumikandjate ülem pööras ära põhja poole, hakkas Mamamze uskuma, et see tee viib ta tõesti koju, aga mitte teise ilma, nagu ta kogu aja oli kartnud.

Kevad nihkus piki mäenõlvu ülespoole. Aragvi kallastel õitsesid alõtšapuud ja lõokesed taeva all lõõritasid noorenenud maa rõõmuküllast laulu.