Читать книгу Suure meistri käsi - Konstantine Gamsahhurdia - Страница 9

V

Оглавление

Pikk jumalateenistus väsitas katoolikose ära. Ta süda polnud terve ja jalad paistetasid tal üles. Kui palvus lõppes, läks tal silme ees mustaks ja ta oleks peaaegu kukkunud, kui Mtsheta piiskop teda poleks toetanud.

Oma noorpõlvesõprade munk Gaiozi ja mungakloostri ülema Stephanozi saatel lahkus ta kirikust ning suundus kloostrisse.

Melkhisedek arvas, et koguduse usalduse võitmiseks tuleb süüa sedasama toitu, mida söövad koguduse liikmed, ja riietuda niisamuti nagu nemad, kuid sagedast rahva silma all viibimist ei pidanud ta soovitavaks.

Seepärast ei väljunud ta kirikupühade ajal oma majast ega käinud kuningalossis toimuvatel suurtel vastuvõttudel, kus viibisid võõraste riikide saadikud ja eristavid. Ei austanud ta oma osavõtuga ka suurte ülikute sööminguid ega pulmapidusid. Enamikku neist pidas ta ketseriteks ja pühaduseteotajateks.

Kirikust väljudes riietus katoolikos lihtsasse, karedasse mungarüüsse.

Oma igapäevast leiba sõi ta Stephanozi kloostri söögi saalis munkade ja teenrite silma all, kasutades vaid paasturoogasid ja aedviljatoite.

Ka tol õhtul istus Melkhisedek lauas munk Gaiozi ja kloostriülem Stephanozi vahel ja helpis puulusikaga läätseleent.

Pärast päevast paastumist maitses leem talle hästi ja ta palus lisa. Heledalokiline kloostrivend ulatas talle uue kausitäie, ja kui ta parajasti lusikat suu juurde tõstis, küsis keegi tema lähedal valju häälega:

«Kas auväärt katoolikos viibib siin?»

«Ära ütle, et ma siin olen,» sosistas katoolikos Gaiozile.

Kuid enne kui vana Gaioz tõusta jõudis, trügis musta kuuega võõras munkade ja teenrite summast läbi ning peatus katoolikose selja taga.

Sügavalt kummardades vajutas lossivaimulik oma alati niisked, paksud huuled Melkhisedeki paremale käele, astus siis orjalikust aupaklikkusest värisedes sammu tagasi ja kandis ette:

«Kuningas palub sind enda juurde, püha isa.»

Juba teist korda kutsub teda kuningas! Giorgile teeb vist muret Pharsman Pärslase asi. Ei sallinud Melkhisedek seda kahtlast paganat. Keegi ei tea kindlalt, kas ta on tõepoolest pärslane või on ta hoopis saratseen või kreeklane. Pharsman Pärslane on kindlasti hüüdnimi. Ta tunneb kõikide usundite eeskirju ja võrdselt hästi nii gruusia kui ka araabia, türgi, iraani ja kreeka keelt.

Melkhisedek oli avaldanud oma rahulolematust selle pagana pärast juba Bagrat Kuropalatile, Bagrat oli kätte võtnud ja lasknud neljakümne viie aastase mehe ristida.

Pharsman ei hakanud ennast kirikuskäimise ega paastumisega vaevama.

Mungad-nuhid kandsid katoolikosele ette, et salaja irvitab ta ristiusu ja Maria süütuse dogma üle. Oopiumiuim peas, seletab naeru kihistades, et jumalaemal on nii mitu last, kui mitu inglit mahub nõelateraviku otsa.

See oli salakaval jutt. Kui öeldi, et nõelateraviku otsa mahub musttuhat inglit, siis küsis ta: «Kas te siis ei tea, et ingel on inimese suurune?» Kui aga vastati, et ingel ei mahu nõelateraviku otsa, siis ütles Pharsman, et inglid on kehatud. Ja ta võis lobiseda inglite kehatusest, kuni kuulajal pea ringi hakkas käima.

Käsitööd tundis Pharsman õige mitut. Viimasel ajal sõitis ta mööda maad ringi ja seadis üles päikesekelli ning koostas kuukalendritabeleid. Vahel kutsuti teda ka pidudele narri mängima. Ta naerutas vanu ülikuid, irvitas kõikide religioonide üle (et varjata enda oma) ja naeris kõikide rahvuste üle (et mitte reeta enda oma).

Kaua otsis katoolikos põhjust ta pagendamiseks.

Ja nüüd võis Melkhisedek rõõmustada: lossivaimulik oli põhjuse leidnud.

Pharsman Pärslane oli hakanud käima nunnakloostris, kingitustega meelitas ta sealt välja alaealisi tüdrukuid, viis nad Sanatloi linnaosa pimedasse tänavasse, oma majasse vana, lagunenud basiilika taga ja võrgutas nad ära.

Tema viimane ohver oli kolmeteistkümneaastane tüdruk kõrgest Panaskerti soost, kes osutus lossivaimuliku sugulaseks.

Abhaasiast, Klardžetist ja Phovimaalt toodud orjalaste häbistamist ei pandud Pharsmanile eriliseks süüks, kuid Phanaskerteli oli suur ülik ja seekord pidi Pharsman oma tegude eest vastust andma.

Juurdlus oli juba lõppenud, kuid Pharsman ehitas parajasti Shaltba kirikut ja Melkhisedek ei tahtnud veel asjale avalikku käiku anda. Ta vältis kuningat, sest ta kartis, et Giorgi hakkab Pharsmani eest kostma.

Ent teistkordset kutset ei saanud tähele panemata jätta. Ta läks, kuid otsustas kuninga eestkostmise tagasi lükata ning nõuda kindlalt selle jõleda pagana karistamist.

Suure meistri käsi

Подняться наверх