Читать книгу Suure meistri käsi - Konstantine Gamsahhurdia - Страница 8

IV

Оглавление

Ühel aprillikuu viimasel päeval saatis Giorgi katoolikos Melkhisedeki juurde kojaülema ja käskis ütelda, et Melkhisedek tuleks laupäeval pärast jumalateenistust kuningalossi. Katoolikos imestas, kui nägi oma vastuvõturuumis longuspäi seisvat saadikut, sest senini oli noor kuningas teda alati ise külastanud.

Katoolikos ei olnud kuningaga rahul, kuid jättis oma meelepaha targu avaldamata. Giorgi tegeles usu- ja kõlbluseküsimustega palju vähem kui ta isa Bagrat Kuropalat.

See on juba niisugune inimlik nõrkus: vahetevahel kiidame surnuid, et elavatele varju heita.

Hoolega ülistas Melkhisedek Bagratit: Bagrat oli väga jumalakartlik ja Issand saatis talle oma õnnistuse, seepärast õnnestuski tal allutada kogu Kaukaasia Džiketist kuni Kaspia mereni välja.

Oma südames mõistis katoolikos Giorgit küllakutsutud Tshratba väike-eristavide tapmise pärast hukka. Külaline on Jumalast saadetud, selles oli Melkhisedek veendunud nagu gruusia rahvaski. Kuidas võis kristlik kuningas külalisse puutuda? Bagrat Kuropalat poleks eales nõnda toiminud.

Ei osanud Melkhisedek arvata, et kroonik kirjutab kord:

«Kutsus Bagrat Kuropalat oma Panaskerti lossi Klardžeti valitsejad Sumbati ja Gurgeni, kes olid Artanudži Bagrati pojad ja kuninga enda tädipojad. Aga võõrustamise asemel heitis ta nad vangitorni, laastas ära nende maad ja purustas nende linnused, nad ise aga vaevlesid Tmogvi kindluses vangitornis, kuni nad seal hinge heitsid.»

Ka katoolikos mäletas neid sündmusi, kuid seda, mida ta andestas surnule, ei suutnud ta andestada elavale.

Seda lugu meenutades võttis Melkhisedek, kui küllatulnud Mamamze järsku auvangi ossa sattus, tarvitusele kõik abinõud.

Kuus kuud kestis varjatud vägikaikavedu noore kuninga ja vana katoolikose vahel eristav Mamamze pärast.

Kui kuningas alustas mõõkade tagumist ja ettevalmistusi sõjaks, palvetas Melkhisedek ööd läbi.

Väeülem Zviad nõudis visalt, et Mamamzel raiutaks pea otsast või et ta põletataks pimedaks. Vähe sellest, Zviad ise tahtis sõjamalevaga mässajaid karistama minna, Tšiaberil, Tohhaisdzel ja Kolonkelidzel pea teibasse lüüa, Korsatevela ja Kvetari linnuse maatasa teha.

Katoolikos püüdis Giorgit veenda:

«Issand ei käsi mõõka tõsta neile, kes tõest on taganenud, peame evangeeliumi ja püha ristiga teed näitama, sest püha, imettegev rist annab neile igavese elu ja tema jõud hajutab pimeduse nende südametes.»

Giorgi ei lootnud imettegeva risti peale just eriti, kuid võttis siiski katoolikose nõuannet kuulda, sest sõda Tšiaberiga oleks ajanud keeruliseks suhted Bütsantsiga. Ei saanud unustada ka Mamamze suuri teeneid kuningatrooni ees: oma elu kaalule pannes oli ta võidelnud karuga, suursugusemat eristavi ei olnud kogu kuningriigis ja Giorgi otsustas ta veatult koju saata.

Väeülem Zviad oli küll usklik, kuid risti abil võidetud vaenlast polnud ta veel kordagi näinud, seepärast kinnitas ta kuningale kangekaelselt, et niikaua kui Mamamzel, Tšiaberil ja Kolonkelidzel pea õlgadel püsib, ei ole riigis rahu loota.

Laupäeval venitas katoolikos meelega õhtust palvust. Vabandus kuninga jaoks oli tal valmis: ütleb, et oli palju eestpalvusi, teenistus venis pikale ja et hilisel tunnil ei söandanud ta enam valitsejat tülitada.

Suure meistri käsi

Подняться наверх