Читать книгу Suure meistri käsi - Konstantine Gamsahhurdia - Страница 11

Järgmisel päeval alustas Melkhisedek suure saatjaskonnaga teed Korsatevela linnuse poole. Ta võttis kaasa Išhani, Matskveri, Antši ja Mtbevi piiskopid ning üle kahesaja vaimuliku ja munga, nende hulgas ka väeülema saadikud, kaksteist vilunud nuhki mungarõivais.

Nuhid pidid välja uurima kõik linnuse saladused ning katoolikost ootamata kohe tagasiteele asuma ja kuningale teateid tooma.

Protsessiooni eesotsas sõitis ristikandja valatud ikooni ja imettegeva ristiga. Umbes kuus versta enne Korsatevelat oli «Kristuse asemikul» vastas eristav Mamamze oma kaaskonnaga.

Mamamze tundis juba kaugelt katoolikose ära, hüppas hobuse seljast maha ning tema ja kindluseülem Tohhaisdze katsid jalgsi noolelennupikkuse teelõigu, mis neid külalistest eraldas. Võtnud kiivri peast, suudles Mamamze Melkhisedeki kätt.

Katoolikose muulal olid kaelas kuldkellukesed. Auväärt külalise tee oli pukspuuokstega kaetud. Küladest kokkujooksnud katmata peaga orjad, naised, lapsed ja kerjused käisid endale vastu rinda tagudes ja hosiannat lauldes saatjaskonna järel.

Mamamze andis Šavleg Tohhaisdzele märku, nad hüppasid sadulasse ja järgnesid rongkäigule.

Raudrüüs hiiglane Mamamze istus võigul ruunal ja vaatas oma määratu suure hobuse kikkis kõrvade vahelt alla muula seljas kössitavale kääbuskasvu raugale, mustakuueliste munkade salgale ja tühjale teele nende ees ning kehitas end sadulas rahutult.

«Miks Tšiaber hiljaks jääb?» küsis ta kulmu kortsutades Tohhaisdzelt.

«Ei ole aimugi, suur eristav. Tšiaber ja ta saatjad olid juba ammu hakkamas.»

«Kui Tšiaber nüüd jonnima kukub ja tulemata jätab, siis läheb asi kirjuks,» sosistas Mamamze ja sähvas hobust piitsaga.

Vaevalt oli ta need sõnad suust saanud, kui teeristil tõusis üles suur tolmupilv. Šavleg Tohhaisdze tõstis tõmmu, karvadega kaetud käe päikesevarjuks silme ette. Oma terase pilguga tabas ta kauges tolmupilves kohe helkivaid kiivreid ja turviseid.

«Tulevad, tulevad!…» hüüatas ta.

Ka Mamamze tõstis käe silmade ette, kuid tema nägemine oli pärast taplust karuga töntsiks jäänud ja silm ei seletanud tal hästi.

«Tšiaber tuleb, suur eristav!» hõikas Tohhaisdze ja kihutas hobust kannustades piimavennale vastu.

«Ütle talle, et ta kindlasti katoolikose kätt suudleks,» hüüdis Mamamze talle järele.

Kiivrite ja turvistega ratsanikud traavisid nende poole: kui nad katoolikose kohale jõudsid, sõitis kuldkiivriga noormees teistest ette, hüppas hobuse seljast maha ja ulatas ratsmed kannupoisile. Ta võttis kiivri peast ja küpse vilja karva kiharad langesid kõrgele otsmikule. Suured sinised silmad vaatasid imestusega katoolikose lahjat, haiglast nägu, milles läikisid pisikesed silmanööbid. Ta ulatas külalisele oma vägilasekäe, kummardus vastumeelselt teise luiste pikkade sõrmede kohale ja puudutas neid põgusalt huultega. Isegi seistes oli Tšiaber muulal istuvast katoolikos Melkhisedekist pikem.