Читать книгу Minu Itaalia - Kristiina Praakli - Страница 4

„Kuhu siis preili sõidab ka nii suure kohvriga?” küsib mult taksojuht, kui on mu suure kohvri ning seljakoti oiete saatel pagasiruumi tõstnud. Arvutikotti ma talle ei anna.

„Itaaliasse lähen mõneks ajaks.”

Vaikus.

„Itaaliasse?! Itaallased, need on ju nagu mustlased.”

Minu nõutu pilk taksojuhi suunas.

„Eeee, mis mõttes?”

„Noh, kõik varastavad ja...”

„Itaallased või? Kust te neid itaallasi siin Tartus nii palju näinud olete?”

Mõtlen Tartu itaaliakeelse kogukonna peale, mille liikmed võib heal juhul kahe käe sõrmedel üles lugeda.

„Eks neid luusib siin piisavalt ringi.”

„Tartus?” „Noja-noh!”

SISSEJUHATUS

Itaalia kohta ei ole võimalik anda ühte raamatusse mahtuvat ülevaadet – niivõrd erinev, kultuuri- ja traditsiooniderikas on see maa, et kõik terviklikkust taotlevad kaante vahele seatud ja seotud, köidetud ja pildistatud ülevaated jäävad juba eos pinnapealseiks. Kõige paremini iseloomustab Itaaliat kirjaniku ning Bologna ülikooli professori Umberto Eco ütlus, et reisi Itaaliasse tuleks alati vaadata kui avastusreisi, mis ei too välja mitte ainult ühe, vaid mitu Itaaliat.

Minu Itaalia on Liguuria – bumerangikujuline Vahemere rannikuriba, mis saab alguse Prantsusmaa-Itaalia piirilt. Kaljune, robustne, tahumatu; piiniametsade, oliivisalude ning maailma kuulsaimate kalurikülakeste Cinque Terre ning Portofino ja keskaegse sadamalinna Genovaga rikastatud Põhja-Itaalia pisike maakond.

Itaalia moodustab minu igapäevase hingamise lahutamatu osa juba kuus aastat. Itaalia on kahtlemata kõige erilisem neist Euroopa riikidest, kus veel elanud olen – kaks ja pool aastat Soomes ning kaks aastat Saksamaal. See on minu jaoks kõige kaootilisem, vastuolulisem, temperamentsem ja kirglikum riik – kui nii tohib ühte riiki iseloomustada –, mida ma väga armastan.

Minu Itaalia on erinev nende eestlaste Itaaliast, kes viibivad siin välistudengitena, nende Itaaliast, kelle igapäevaülesannete hulka kuulub lapsehoidmine, või Roomas Eesti Vabariigi saatkonnas töötavate eestlaste omast, või selle eestlanna Itaaliast, kes teenib leiba modelli või tantsijana, või kes on Itaaliasse abiellununa võtnud endale koduperenaise rolli – fare la casalinga, nagu kohalikud ütlevad. Mina ei oska ennast kuhugi paigutada ning paljuski on minu roll ja positsioon Itaalias ebamäärane. Suurema osa Itaalia-ajast olen sisustanud doktoritööd kirjutades, mis on võimaldanud mul siinset elu-olu nii kõrvalt jälgida kui selles osaleda, kord intensiivsemalt, siis jällegi passiivsemalt, vahel aga ka sellest kõigest teadlikult distantsi hoides ning vahel selle lõppemist soovides.

Mul on Itaalias mitu rolli, kuid päris täpselt ei oska ma ennast kuhugi liigitada, nii et võin neid rolle vastavalt olukorrale ära kasutada. Olen õnnelik, et mul ei ole rolli, mis sunniks mind jäädavalt ning lõplikult end selle riigiga siduma – mul ei ole lapsi – ning seetõttu olen ma vaba lahkuma sellest riigist kohe kui soovin ning minema sinna, kuhu soovin. Mul ei ole Itaalias isiklikku kinnisvara, mille eest hoolt kanda, ega muid kohustusi. Ainult Andrea. Andrea on 29-aastane Genova noormees, kelle emakeel on itaalia keel, kuid kelle soontes voolab ka Pärsia verd. Andreal on doktorikraad riigiteadustes ning ta töötab õppejõuna.

Minu esimene roll Itaalias on olla Andrea tüdruksõber, la fidanzata. (Põhja-Itaalias tähendab see pigem kauaaegset tüdruksõpra, kellega suguvõsas juba arvestatakse.)

Teiseks on mul välismaalase roll, kes on küll nende aastate jooksul omandanud mingi ettekujutuse Itaaliast, kuid kes endiselt mõne asja vastu eksib ning kelle üks või teine mõtteavaldus või ettepanek tekitab hämmingut, millele on alati põhjendus olemas – „Aga ta on ju teistmoodi mõtlemisega, ta on ju Põhjast!” – ning kes ka ise aeg-ajalt põhjaeurooplase rolli taha ennast meelega ära peidab ning seda sobival kohal ära kasutab.

Mulle antakse nii mõnedki asjad andeks, sest ma olen välismaalane, minu puhul imestatakse mõnegi asja üle, sest ma olen välismaalane; ning juhul, kui otsustan lõplikult Itaaliasse jääda, jään nagunii välismaalaseks, aga mu eesmärk pole olnudki keegi muu olla.

Ma ei ole kunagi isegi mõelnud selle peale, et mul võiks olla Itaalia kodakondsus või et ma võiksin kunagi seista Genova x-valimisjaoskonnas kasti ees ühe või teise erakonna poolt hääletamas, piltlikult öeldes – valimas Silvio Berlusconi ja Walter Veltroni vahel. Tõtt-öelda ajab see mõte mind neid ridu kirjutades naerma.

Minu Itaalia koosneb kõigest sellest, kes ja mis mind Itaalias elades ja seda külastades ümbritseb. Kahtlemata mõjutab mu Itaalia-pilti suuresti maskuliinne suhtevõrgustik, kuhu viimase kuue aasta jooksul kuulunud olen. See suhtluskond koosneb suures osas Andrea kolleegidest ja sõpradest ülikoolis: valdavalt riigiteaduste ja sotsioloogiaosakonna doktorantide ning noorõppejõudude seltskond ning mõned soomlased ja ameeriklased, keda lihtsalt on igal pool nii palju.