Читать книгу Minu Itaalia - Kristiina Praakli - Страница 8

Kuigi minu Tartu Tiigi tänava ühiselamutoa endine omanik oli kunagi üritanud vaiba peal lõket teha, jääb Tiigi ühikas legendaarsele Gastaldile igas mõttes alla.

Andrea elab viimaseid kuid Genova legendaarses Gastaldi ühiselamus ning mina kolin endastmõistetavalt tema juurde neljandale korrusele tuppa 425. Viibin majas illegaalina ning vaatama sellele, et olen saanud toa Asiago ühikast, mille eest maksan igakuiselt 125 eurot ning millest aeg-ajalt läbi astun, kinnitamaks, et ma-ju-tegelikult-elan-ikka-Asiagos, on minu Gastaldis elamine esimestest päevadest saadik avalik saladus.

Remondieelne Gastaldi ühiselamu on nii väljast kui seest kohutavas seisukorras, kuid armunud paari jaoks ei ole sel mingit tähtsust. Meie toakest võiks kirjeldada kõige paremini sõna luminosa ehk valgusküllane, mida itaallased peavad korteri ostmisel või üürimisel kõige olulisemaks omaduseks. Valgusküllane võiks tuba tõesti olla, kui keegi ainult aknad, aknaluugid ning katkist akent asendava räpaka kiletüki välja vahetaks ning aknad puhtaks peseks. Pisike ühiselamutuba on täis tuubitud massiivseid oranže maast laeni ulatuvaid kappe, mis on sedavõrd ära trööbatud, et mulle on vastumeelne nendesse oma isiklikke asju panna. Toaseinte kunagine valge toon on vaevu aimatav, sisaldades rohkelt plastiliinijälgi endiste elanike plakatitest ning muudest seinakaunistustest, aga ka mõningaid algelisi seinamaalinguid. Toas on väike lauake, kuid puuduvad raamaturiiulid, mistõttu seisab magistritööd kirjutama hakanud Andreal kuude kaupa laua peal kultuurikiht, millest ma ei üritagi ennast läbi puurida. Toakesel on väike rõdu, mida pole keegi pikka aega koristanud ning mida naabertubade elanikega ühiselt tühja taara, ühise poekäru ning jalgpallivarustuse hoiukohana kasutatakse. Määrdunud seina kõrval seisab kitsas üheinimesevoodi, selle peal lumivalge voodipesu, mida ühiselamus igal esmaspäeval vahetamas käiakse. Toas on ka väike kraanikauss.

Suurim üllatus – paraku mitte kõige meeldivam – on isikliku hügieeni eest hoolitsemise kohad. Gastaldi ühiselamus ei tehta vahet, kas oled sa mees või naine, duši- ja tualettruumid on mõlemast soost tudengitele ühised, iga korruse peale üks suur pesemisruum.

Ma ei oska kaua aega duširuumis käituda. Ma ei tea, kas on viisakas kõndida igal hommikul ja õhtul hommikumantli lehvides mööda koridori, mööduda põrandal istuvatest, veini joovatest, kaarte mängivatest ja oma aega niisama parajaks tegevatest noortest, või peaksin ma duši all käimiseks ennast kõigepealt korralikult riidesse panema? Minu jaoks ei ole probleem jalutada hommikumantlihõlmade lehvides mööda koridori, küll aga võib see olla probleem nendele, kes minu liikumistrajektoorile jäävad.

Kui sa ei tea, kuidas käituda, siis tee nii nagu kohalikud, ehk siis hommikul voodist välja hüpates kõigepealt riidesse, siis duši alla, duši alt tulnuna uuesti riidesse ning tagasi tuppa.

Järgmine ootamatus tabab mind duširuumi jõudes – selle ehitaja on niisamasuguse enesestmõistetavusega eeldanud, et ühiste pesuruumide kõrval on ka ühised riietusruumid. Ma ei näe kunagi, et keegi neid kasutaks – Gastaldi sedavõrd kireva kultuuritaustaga elanikkonna seas näivad kehtivat mõned kirjutamata reeglid, mida järgitakse: igaüks võtab oma riided kabiinikesse kaasa ja pakib need seal kilekotti või üritab neid muul moel märjakssaamise eest kaitsta.

Mulle ei meeldi ühiskasutatavad duši- ja tualettruumid ning ma ei ole ainus. Hoolimata igapäevasest koristamisest on duširuumid räpased ning vaatamata sellele, et kõik ruumid käivad lukku, ei tunne ma ennast duširuumides kordagi turvaliselt, kui minu kõrvalkabiinist kostub jäme bariton ning kahte kabiini eristava seinaköksi alt paistavad kellegi varbad.

Teine kultuur ja selle seebivahune esindaja on minust käepuudutuse või uksepaotuse kaugusel.

Lukustatud uksed ei tähenda alati lukustatud uksi või on lukustatud uksi võimalik avada väljastpoolt või on ukse taga oma järjekorda ootav pesuline lihtsalt kurt, kes ei suuda enda järjekorda ära oodata või on tal mõni muu, ainult temale endale teadaolev põhjus, miks seisab ta üheksa vaba kabiini asemel selle ainsa kasutusel oleva kabiini ukse taga ning nõuab sissepääsu.

„Yes?” pistan järjekordse ukseklõbina peale seebivahuse pea ukse vahelt välja ja näen seal ootavat mehepoega. „What do you want?” Noormees maigutab suud ning astub sõnagi lausumata järgmisse kabiini.

Ühiselamu tualettruumides torkavad kultuurierinevused kõige rohkem silma. Kuidas teisiti nimetada stabiilselt igal hommikul tualetipotilt leitavaid poriseid jalajälgi, mis kord on suunaga ukse poole, kord teises suunas; või loputuskasti pealt kangutatud kaant ning loputuskasti seebivahust vett ning selle kõrval pooltühja dušigeelipudelit; või wc-poti kõrval kõrguvat poole meetri kõrgust tualettpaberihunnikut, mis võib koosneda nii kasutatud kui kasutamata paberist ning mille funktsioon on teada ainult selle ehitajale. Aeg-ajalt ilmuvad tualettruumide ustele kurjad itaaliakeelsed tekstid, mis manitsevaid käituma tsiviliseeritud inimeste kombel, vastasel juhul suletakse kõik ühiskasutatavad ruumid määramata ajaks.

Aga need kõik on tegelikult siiski pisiasjad.

Pool aastat hiljem kolime väiksesse kahetoalisse korterisse Genova ajaloolise linnaosa – centro storico – algusesse, ning elame seal tänini.