Читать книгу Minu Itaalia - Kristiina Praakli - Страница 9

„Kriisti, ära söö spagette noaga,” müksab mind Andrea, kui käe noa poole ulatan, mis peab ilmselt olema just spagettide söömiseks, sest muid toite ei paista olevat. Panen noa käest ning üritan spagette ümber kahvli ning kahvlit suhu saada, et mitte neid näoli pastataldriku kohale kummardunult ükshaaval suhu imeda.

Itaallaste käitumine on alguses hirmutav. Kuidas tuleks mul reageerida kõikidele nendele kümnetele küllakutsetele, millel on üks eesmärk: näha oma silmaga seda „soomlannat”, kelleks mind kaua aega peeti? Teise perekonda sisenev võõramaalane mõjub ehmatavalt, kuid niisama ehmatavalt mõjub nende tungimine minu privaatsfääri.

Kui sügavale lubame me oma privaatsfääri tungida? Kellel on õigus tunda huvi minu eraelu vastu? Kas, kui palju ja kellele olen ma kohustatud ennast lõuna- ja õhtusöökidel avama? Kust jookseb piir isikliku ning avaliku info vahelt? Kes ja kui palju eeldab, et ma tema eraelu vastu uudishimu üles näitaksin? Kellele, kas ja kui palju pean ma päevas või nädalas helistama? Kas suguvõsas eksisteerivad suhtlusreeglid, hierarhiad, inimesed, kellele peaks kõigepealt helistama? Kas iga mu – piltlikult öeldes – värava taga nõudlikult uksekella laskev või vastu ust prõmmiv itaallane tuleb koheselt ka sisse kutsuda ning talle tassike kosutavat espressot või värsketest apelsinidest pressitud mahla pakkuda? Milline on minu positsioon selles suguvõsas?

Itaalias puudub mul valikuvõimalus: mina olen see, kes suguvõsasse vastu võetakse, mitte see, kes valib, kas ja keda vastu võtta. Tegelikult olen ma asjade niisuguse käigu üle väga rõõmus. Võõrasse kultuuri astumine on suurem piiride ja tabude ületamine, kui me seda tegelikult ette kujutada oskame. Kultuurišokk on alati kahepoolne: ühelt poolt selle õnnetu välismaalase jaoks, kes oma kultuurist ning harjumispärasest suhtlus- ja perekonnast välja rebituna on nagunii haavatavamas positsioonis. Kuid samasuguse šoki elab üle ka perekond ise, kui tema pühapäevastesse lõunalaudadesse ilmub äkitselt heledanahaline sinisilm, kes pärit... vist Soomest? Algavad vastastikused kompamised, püüdlikud naeratused, üksteise naljade peale naermine nalja sisu mõistmata, üksteise toidu kiitmine, mõistmata toiduvalmistamise protsessi ning tundmata toidulauale pandu päritolu ja nime.

Mida see välismaalane sööb? Mida ta joob? Kes ta on ja miks ta on? Kust on ta tulnud ja kuhu ta läheb?

Loomulikult ei tea ma ju, mida nad tegelikult mõtlevad. Tõenäoliselt ollakse kindlad, et küllap see suhe varem või hiljem lõpeb, sest ma ei näita kuidagi välja valmisolekut Itaaliasse jääda, vaid räägin pidevalt küll Saksamaale, küll Soome minemisest. Kuid itaallased on väga viisakad ja ei mõtle asju ette, ammugi ei muretse nad selle pärast, mis võiks juhtuda aasta või paari pärast. Oluline on hetk siin ja praegu ning vaatamata sellele, mis sellest suhtest saab, võõrustab perekond mind parimal võimalikul moel ega lase mind Genova-õpinguteperioodil kordagi silmist.