Читать книгу Minu Itaalia - Kristiina Praakli - Страница 6

„Ma ei saa aru, kas mul on selja peal silt, et ma ei ole itaallane?!”

„Itaallastel on hea silm. Itaalia märkab võõraid, ja sina oled ilmselgelt võõras. Genovas liigub vähe välismaalasi ning piisab sinu heledast nahast ning sinistest silmadest,” püüab mind lohutada Marcella, Andrea kursusekaaslane ning minu hea sõbranna.

Itaalias näen esimese päeva jooksul kõike seda, mida kusagil mujal varem näinud pole, aga mille kohta tabloididest või teadusajakirjadest lugenud olen. Itaalias on kõike, ja seda kõike on korraga palju. Ma ei ole varem näinud tänavatel kerjavaid inimesi, raudteejaamas istuvat mustlasnaist, kel kaltsudesse mähitud laps rinna otsas, emal – kas see on üldse tema laps? – käes paberitükike, mille sõnum on mõistetav isegi itaalia keele oskuseta – ho fame, aiutatemi (mul on nälg, aidake). Näen koerakakaseid tänavaid, linna peatänaval Via Venti Settembrel Zara kaupluse ees süsimustade taldadega, suurrätti mähkunud kusehaisulist vanameest inimsumma keskel põlvitades kellelegi otsa vaatamata raha palumas, rinna peal rippumas itaaliakeelse tekstiga puuplaat.

Andreaga kaunil pühapäeval Laura-tädile külla minnes lühemat teed kasutades üllatame süstivaid noori oma ootamatu väljailmumisega, kui neist ja ümbrusesse maha loobitud veristest süstaldest vabandades mööda pääseda üritame. Mul hakkab õudne.

Kui olen vahetanud talvemantli ja saapad Genova kevadtalvisele ilmale kohasema riietuse vastu – soojematel jaanuaripäevadel viisteist soojakraadi – saab minust seksiobjekt. Olen pikka kasvu, mul on lühikesed lokkis heledad juuksed ning Itaaliasse kolides olen parimas füüsilises vormis. Mu välimuses pole midagi ebatavalist või silmatorkavat, mis peaks möödujate tähelepanu tõmbama, ülihoolitsetud ning stiilsetele itaallannadele jään alla nii riietuses, aksessuaarides, jalanõudes kui juukse- ja kehahoolduses. Ometigi mattun üksinda linna peal liikudes ootamatute ning nõutukstegevate kommentaaride laviinide alla.

„Ciao bella, come stai, dove vai?” (tere kaunitar, kuidas elad, kuhu sa lähed) kostab mu kõrvu erinevates aktsentides ja dialektides ning eri rõhuasetusega karjutuna. Esialgu reageerin hüüatustele ilmselt ootuspäraselt, saates sellega endast valesid signaale: jään seisma ning püüan hüüdja näo ja hääle kokku viia – niivõrd ootamatu on see minu jaoks – ning näen ehitusplatsil labida najale toetuvat või tänavaauke parandavat higist, musklites keha ning tumedate juustega töömeest (selline vist ongi torumees, kellest naised salamisi unistavad?) või kiimas vanamehenässi Genova vanalinna kangialusest. Omandan ülikiiresti oskuse kõrvakarjutud tähelepanuavaldusi ignoreerida või halvimail päevil hõigetele üle reageerida.

Itaalia avaneb minu ees kihtide kaupa – mida kaugemale ja sügavamale astun, mida rohkem ma oma igapäevastest liikumistrajektooridest kõrvale põikan, seda rohkem näen ja avastan. Seda rohkem mulle end paljastatakse, seda rohkem üllatun ning avastan ning oskan nähtud asjadele nimesid panna.

Itaalia ei üllata mitte ainult itaallaste, vaid ka erinevate etniliste rühmade rohkuse poolest. Sotsiolingvistina tean, kui erinevad on Euroopa riigid oma väliselanikkonna struktuuri poolest, kuid siiski on ootamatu avastada enda maja- või korterinaabritena tuneeslasi ja hiinlasi või sooritada sisseoste koos lõunaameeriklaste või marokolastega Soomes harjutud somaallaste ja venelaste asemel. Samas loob etniliste rühmade rohkus Itaaliast turvalisema pildi – ma pole ainus välismaalane, meid on siin veel ning hoolimata meie erinevast päritolust, kultuurist, emakeelest, traditsioonidest ning eesmärkidest ühendab see välismaisus meid siin ja praegu. Me oleme kõik Itaalias mingil põhjusel, me kõik soovime sellelt riigilt midagi, me kõik peame endast mingi osa ära andma, mingi teise osa vastu võtma, mis võib-olla ei lange kokku sellega, mida oleme ootuspäraseks pidanud. Mis võib olla meie jaoks ka pentsik, kummaline või tülgastav, kuid mille me peame endale ligi laskma. Võib-olla ainult Ameerika või Jaapani turist, kes liigub kindlakskujunenud marsruute ning turismiteatmikes ette antud ning alla joonitud lehekülgede kaupa, näeb seda Itaaliat, millisena seda riiki turismiteatmikes kujutatakse ja müüakse. Kui aga liikuda natukegi turistimarsruudist kõrvale, avaneb iga soovija ees Itaalia tegelik pale, tõeline Itaalia, mille mõistmiseks tuleb mõnda aega selles riigis elada, osata itaalia keelt ning lugeda reportaaže Itaalia särava mündi tuhmima poole kohta. Genova vanasadama ehk Porto Antico kaid on vallutanud tänavatel Hiina võltskaupa müüvad aafriklased, kelle käest võib osta nii Dolce & Gabbana kui Versace toodangut. Oma etnilise rühma pikkades hõlstides ringi liikuvad Aafrika mehed, jahisadama käsipuudel istuvad ning kõnniteele süljelärakaid rögastavad, meetrikõrguste pulstunud koertega ja Che Guevara särki kandvad pikajuukselised, klaasistunud silmadega ja raha kerjavad Itaalia noorukid; või Porto Antico esisel suurel väljakul hommikust õhtuni istuvad Lõuna-Ameerika ning Aafrika mehed, nende ees autoparklate ja sadama vahelisel asfaltplatsil jalgpalli mängivad tumedanahalised poisikesed.

Need mehed räägivad Itaalia kohta nii mõndagi. Päevast päeva valdavalt ühest ja samast seltskonnast mööda jalutades hakkan aduma, et parimas tööeas mehed ei veeda oma aega sellel platsil niisama. Tõenäoliselt ei tähenda meeste logelemine katoliiklike või islamimaade traditsiooniliste rollide vahetumist… või siiski? Kas elukohariiki vahetanud mees on sunnitud tooma suuremaid ohvreid kui naine? Kas naisel on uues võõras kultuuriruumis lihtsam tööd leida – koristajana, vanurite eest hoolitsejana või ettekandjana? Kuidas tunneb end mees, kes olude sunnil uude riiki kolinuna peab loobuma perekonnapea ning peretoitja rollist ning hakkama kodus lapsi kasvatama, lunides õlleraha naise käest, kes pere ainsa ülalpidajana rabab võib-olla lausa mitmel rindel?

Genova etniline struktuur, hierarhiad ning ühiskonna kitsaskohad peegelduvad linnaliinibussides. Minu kõrval seisavad rikkast Nervi linnaosast kesklinna ööklubidesse sõitvad Armanit ning Versacet kandvad kahekümneaastased noorukid, neist mõned read eespool istuvad väsinult kaks lõunaameeriklannat, kes tulevad võib-olla mõne sellesama ööklubisse sõitva nooruki vanaema hooldamast või maja koristamast. Esiuksest sisenev roosikimbuga marokolane püüab bussis istujatele roose müüa, hinnaga kaks eurot tükk. Tagauksest siseneb koos kahe suure koeraga räpase välimusega Itaalia tüdruk – jalad täis sinikaid, juuksed pesemata, lühike seelik teatud kohtadest vereplekiline, mida tütarlaps ebaõnnestunult kotiga varjata püüab. Tütarlast nähes panevad vanaprouad oma sätitud soengutega pead kokku ning sosistavad omavahel. Minu taga istuva Andrea kõrvale maandub keskealine suhtlemispuuduse all kannatav itaallane, kes palub meilt taskurätikut ning soovib vestelda tolmuallergia teemadel.

Minu ees on avanemas teistsuguse kultuuri, mentaliteedi ning ühiskondlike probleemidega maa. Ma olen piisavalt uudishimulik, et see kõik endale ligi lasta ning OMA kogemused saada – olgu need siis positiivsed või negatiivsed, aga ma kogen neid asju ise. Mul on selleks aega kolm intensiivset kevadtalvist kuud.