Читать книгу Minu Itaalia - Kristiina Praakli - Страница 7

E.R.S.U on üks naljakas organisatsioon, mille põhifunktsioon on tegelda riiklike stipendiumide ning ühikakohtade jagamisega, aga selle töötajatel on millegipärast alati tunne, nagu jagaksid nad omaenda, mitte riigi raha.

Ma ei kahetse kordagi oma otsust Itaaliasse tulla. Ma ei tea, mis mind siin ees ootab, kuid mind poleks ka Eestis midagi ees oodanud. Olen äsja kaitsnud magistritöö ning mõneks ajaks otsustanud aja maha võtta ning lasta asjadel omasoodu kulgeda. Samuti tuleb mul selgusele jõuda meie – st minu ja Andrea suhte osas. Ma veel ei tea, kuhu see välja viib, kuid praegu soovin ma olla Itaalias.

Itaaliasse jõudes seisan probleemi ees, millega pole varem pidanud tegelema, nimelt elukoha leidmine. Tegelikult probleemi justkui polekski, sest nagu kohapeal selgub, on ülikooli välisüliõpilastalitus broneerinud erasmuslastele tuliuues Asiago ühiselamus nii palju tube kui vaja. Ka hind on igati soodne, ühekohaline tuba koos isikliku vannitoa ning rõduga ainult 125 eurot kuus – paremat ei oskaks tahtagi! Paraku leidub aga tudengite seas ainult üks inimene, kes taotluse esitab – mina – ja sedagi konspiratsiooni mõttes, mistõttu on välisüliõpilastalituse pahameel mõistetav.

Ühikaelust loobumise põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida, vaid need on silmaga näha: Asiago ühiselamu uksel seisab valvur, kes kontrollib kõiki majja sisenejaid, öökülaliste toomine on keelatud, päevasel ajal külla tulijad peavad valvurile külaskäigu põhjuste kohta aru andma ja neile oma id-kaardi või passi loovutama. Öörahu algab täpselt südaööl ning kes selleks ajaks pole peolt koju saabunud, ei pruugi enam sisse pääseda. Igasugused majasisesed peod on ka keelatud. No milline üliõpilane läheks vabatahtlikult sellisesse ühiselamusse elama? Eriti veel Põhja-Euroopa ülikoolidest Itaaliasse õppima tulnud noored, kes on harjunud alates 18. eluaastast iseseisvat elu elama ega tule selle pealegi, et keegi nende eraelu pideva kontrollimise ning nuhkimisega ahistama hakkab. Niisama nõutud kui Asiago reeglitega tutvuvad soomlased ja rootslased, on itaallased ise, nõustumata siiski tegema välismaalastele ühtegi erandit ning nende külalisi aktsepteerima. Ja miks peakski, sest see seaks ebavõrdsesse seisukorda teised tudengid.

Selgub ka, et vaatamata välisüliõpilastalituse näilisele vastutulelikkusele pole koha saamine endastmõistetav, eriti nüüd, mil skandinaavlased on tubadest ühiselt keeldunud. Asja juures on veel üks konks: lühikeseks ajaks – nagu minu kolm kuud kestvad õpingud – tube ei antagi.

„Me juba korra andsime teile toa, aga siis teile ei kõlvanud, ja seetõttu ei ole teil võimalik meilt enam kunagi ühtegi tuba saada!” teatab välisüliõpilastalitus nii suuliselt kui kirjalikult. Tuba oleks mul aga hädasti vaja, konspiratsiooni mõttes: oleme Andreaga kokku leppinud, et kolin tema juurde Gastaldi ühikasse, kus valitsevad paberi peal niisama karmid reeglid, tegelikult vaadatakse aga paljudele asjadele läbi sõrmede ning tudengid on valvuritega ammu sina peal. Siiski oleks hea näidata, et tegelikult elan ma ju kusagil mujal. Seega – mul ON vaja saada ühiselamutuba ning kui välisüliõpilastalitus mind ei aita, pean ise hakkama saama.

Tuttavate itaallaste kommentaarid eraka üürimise kohta on mind ettevaatlikuks teinud: ma ei julge kohalikelt kinnisvarahaidelt midagi üürida. Et genovesedelt midagi üürida, tuleks eelnevalt leida itaallasest jurist, kes lepingu punkt punkti haaval läbi loeb, ning ehitusmees, kes korteri koos üürileandja ja -võtjaga üle vaatab, kõik kriimustused ja mõrad kokku arvutab ja kirja paneb. Veelgi parem oleks, kui korter oleks mööblita, sest ka mööbli loomulik kulumine võib hiljem saada põhjuseks, miks omanik keeldub korteri eest tagatisraha tagastamast. Nagu juhtus tuttavate soomlastega, kes jäid ilma 700 eurost, kuna omaniku arvates oli kogu mööbel ära kriimustatud.

Otsustan alustada kõige kõrgemalt. Andrea õpib viimaseks eksamiks ega saa minuga kaasa tulla, seega saadab mind üksi lõvi lõugade vahele ehk E.R.S.U-sse.

Esimesi iseseisvaid samme tehes jään hätta Itaalia äärmiselt ebaloogilisest majade nummerdamise süsteemist mingitki loogikat otsides. E.R.S.U-sse ühiselamutuba taotlema minnes otsin tulutult majanumbrit Via Balbi 6, mida ma kuidagi leida ei suuda, sest kõik majanumbrid tunduvad olevat ebaloogilises järjekorras: 3, 85, 11, 27, 56 – niimoodi kogu tänav. Õnneks ei ole Via Balbi kuigi pikk, sestap ei kulu tänava ühest otsast teise ning mõlema tänavapoole läbikõndimise peale liialt energiat ega aega, kuid vajalikku hoonet ma leida ei suuda. Selles, et näilises ebaloogilisuses oma loogika peitub, veendun mõne aja pärast, kui oskan juba tähele panna punaste ja mustade numbrite vaheldumist. Ja nii ongi: punane number viitab juriidilisele isikule – ärile, kontorile, kauplusele –, must number eraisikule.

E.R.S.U ignorantsetest töötajatest räägitakse ülikoolis legende. Ükskord läinud üks Iraanist pärit üliõpilane järgmise aasta ühiselamu- ja stipendiumitaotlust sisse viima. Dokumendilauas töötaval signorinal oli aga halb päev ja iraanlase dokumendid võeti küll vastu, noormees ise sai aga sõimata:

„Teie, iraanlased, ei tohiks Itaalia riigilt üldse midagi saada! Vaadake kui rikas oli teie šahh ja kui palju temal raha oli, kui ta Iraanist lahkuma sunniti!” (Aasta siis oli 1979.)

Teist konflikti juhtun mõned aastad hiljem ise pealt nägema. Seekord on tegevuskohaks ülikooli raamatukogu, kus töötavad samuti E.R.S.U inimesed. Mitmed raamatukogutöötajad ei püüagi varjata oma negatiivset suhtumist välistudengitesse, eriti verised ollakse albaanlaste peale. Albaanlased on itaallaste jaoks sama masti tegelased nagu olid eestlased soomlaste jaoks 1990ndatel ehk siis pätid, vargad, kaabakad ja prostituudid.

Tuttava Albaania noormehe ja raamatukogutöötaja vahel tärkab sõnasõda. Albaanlane saadab raamatukogutöötaja perfektses itaalia keeles va fan culo ehk maakeeli öelduna perse, ähvardab talle politsei kutsuda ning süüdistab itaallannat rassismis. Muu seltskond vaatab tüli pealt ega sekku. Albaanlase lahkumise järel peab itaallanna mitmel järgmisel päeval vajalikuks kõiki raamatukogus viibijaid hoiatada, kui hirmsa rahvusega on albaanlaste näol tegemist: „Sono tutti criminali!” (Kõik on kurjategijad!)

Teen E.R.S.U-s vigases-olematus itaalia keeles selgeks, et mul on vaja vestelda E.R.S.U juhataja signore Teodoroga. Sel hetkel rikun absoluutselt kõiki Itaalia suhtluskultuuri ning ametialase suhtluse kirjutamata reegleid: itaallane ajab asju tasa ja targu, käsi-peseb-kätt-stiilis, kindlate mängureeglite järgi, ega trambi kunagi isiklikult kohale. Mind vaadatakse kui hullu, kuid Teodoro jutule ma pääsen.

Avan Teodoro kabineti ukse ning mulle vaatab vastu hoolitsetud välimusega umbes 50-aastane üliheas sportlikus vormis ja hästiistuvas ülikonnas mees, kes meenutab Itaalia kuulsat lauljat Adriano Celentanot paarkümmend aastat tagasi. Teodoro istub massiivse antiikse laua taga ja suitsetab sigaretti. Tal on ilmselgelt igav ning ootamatult sissesadanud välismaalane toob tema päeva tänuväärset vaheldust.

„Kas preili soovib ka sigaretti?”

„Ei, aitäh, ma ei suitseta.”

Mõõdame teineteist pilkudega ning muigame mõlemad – Teodoro on minu jaoks esimene itaallasest kõrge ametnik ning mina tema jaoks tõenäoliselt esimene eestlane, kellega ta oma elus kokku on puutunud või üldse puutub. Teodoro pilk mõõdab mind ülevalt alla. Kannan prillide asemel läätsi ning teksade asemel oma lemmikut: pikka punast diagonaallõikelist maani ulatuvat seelikut ning musta värvi v-kaelusega liibuvat pluusi, mis kujutlusvõimele just palju ruumi ei jäta.

„Allora,” võtan initsiatiivi enda peale, kuid jätkan inglise keeles, „ma olen tulnud Erasmuse vahetuse kaudu kolmeks kuuks Genova ülikooli õppima. Olen ametlikult saksa ja inglise filoloogia nimekirjas, kuid tegelikuks eesmärgiks on itaalia keele õpingud. Õppisin varem kaks aastat Soomes ja praegu olen Itaalias.”

...„Ei, ma ei ole soomlanna, olen eestlanna.”

...„Sì sì. Need on naaberriigid. Meil on sama kultuur ja sarnane keel.”

...„Sì, sì.”

...„Sì. Sì. Yes. Yes.”

...„Eesti oli varem Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, kuid praegu oleme jälle iseseisev riik.”

Teodoro noogutab, jah, ta teab seda.

Lobisen edasi. „Aga ma tahaksin küsida, kas mul oleks võimalik saada kolmeks kuuks ühikatuba?”

Ja sellest hetkest peale ei saa ta enam minust aru. Mul on kaenla all soome-itaalia-soome sõnaraamat, et sealt vajadusel sõnu otsida. Üritan kogeldes selgeks teha, et olen kuulnud, et Asiago ühikas on veel vabu tube. Äkki on tegemist salastatud infoga? Kust üks välismaalane, kaks päeva riigis viibinud isik, seda teab?!

Teodoro räägib ainult itaalia keeles, millest jällegi mina midagi aru ei saa. Vahin talle nõutu näoga otsa.

„Io non capisco, in English?” hädisen teiselt poolt lauda.

Teodoro joonistab mulle ühika asukoha kaardile ja teatab: „A mercoledì.”

Lasen mõttes läbi kõik itaaliakeelsed nädalapäevad – jah, kolmapäev vist, siis saan ühikasse?

Teodoro kallutab pea vasakule, surub mõlemad peopesad kokku ja paneb käed pea alla. Sellest saan juba aru: kas sul järgmised kaks päeva on kusagil magada?

„Sì, sì, posso dormire,” vastan rõõmsalt naeratades.

Teodoro muigab. Tunnen, kuidas veri mulle näkku valgub ning üle näo punaseks lähen: maakeeli öelduna vastasin talle, et jajah, VÕIN magada. Modaalverbid, need on igas keeles kõige keerulisemad!

Teodoro annab mulle kätt, jätame hüvasti.

Hiljem selgus, et Teodoro oligi kohe Asiagosse helistanud, kuid kuna tuliuue ühika kõikides tubades polnud remont veel lõppenud, sain segu- ja värvilõhnalisse ühikasse päev hiljem ehk neljapäeval.

(Paar aastat hiljem on Teodoro sunnitud enneaegu pensionile minema – põhjuseks mahhinatsioonid ülikooli rahadega ning „omade” toetamine.)