Читать книгу Literistid - Kristjan Loorits - Страница 10

REBEKA OOTAS, KUNI TELEFON KUTSUMISE LÕPETAS. TA EI OLNUD sugugi mures, vaid lihtsalt ülimalt erutatud, mõeldes sellest, mida ta Patrikule ütelda kavatses. Ta oli üllatunud, et äsja langetatud otsus teda niivõrd tugeva rõõmu ja rahuloluga täitis. Tema rõõmu ei varjutanud isegi teadmine, et tal tuli jälle kord valetada ja lisaks veel jultunumalt kui kunagi varem. See suur vale pidi saama sulgevaks pitseriks kõikidele varasematele valedele ja kogu tema petmisest ja manipuleerimisest küllastatud möödunud elule. Enne Patrikule helistamist oli ta teinud hoolikalt korda kogu oma elamise, käinud duši all ja isegi pisut meikinud. Uut elu tuli alustada värske, puhta ja ilusana.

Ta ei tundnud end sugugi väsinuna, kuigi oli maganud vaevalt tunnikese. Uuesti helistada ei olnud mõtet, parem oli oodata, kuni Patrik ise vastamata kõnet märkab. Kui Karl oleks talle öösel ette kandnud, millises seisundis Patrik Esplanaadile jäi, oleks Rebeka ehk pisut muretsenudki. Karl aga oli vihjanud ebamääraselt midagi sellist, nagu oleks ta purjakil Patriku tolle Kamppis asuva korterini saatnud.

Kuigi Karl oli juba mõnda aega Rebekaga maganud, tundis ta oma sõbra suhtes siiski teatud mehelikku solidaarsust ja oleks olnud valmis Rebeka ees Patriku mis tahes seiklusi ja ebakorrektsusi varjama. Õigupoolest oli Karlil lausa kahju, et Patrik nõnda korralik oli ega jätnud talle sisuliselt mitte kunagi võimalust oma seljataguse kaitsmiseks. See oleks andnud Karlile võimaluse tunda ennast kütkestavalt vastuolulise isiksusena keset mitmetasandilist kiirevoolulist inimsuhete rägastikku. Nad oleksid võinud Patrikuga koos naistes käia ja samas oleks võinud Rebeka lõpuks temasse, Karlisse, armuda.

Karl üritas olla naistemees, kes ei kogu ainult võidetud kehasid ja vallutatud südameid, vaid lavastab kõiki enda seiklusi ühtesiduvat suurt draamat, kus tervik on midagi enamat kui üksikute armuseikluste summa. Projekt oli auahne ja nõudis jätkuvat pingutamist. Edu aga oli vahelduv ja pigem tagasihoidlik kui aukartustäratav. Nüüdki ootas teda telefoni helisedes pettumus, kui ebatavaliselt reibas ja rõõmsameelne Rebeka talle ühemõtteliselt ja lakooniliselt teatas, et nende suhe on igaveseks lõppenud. „Viga ei ole sinus,” lohutas tüdruk. „Otsustasin Patrikuga midagi uut proovida.”

„Monogaamiat?” küsis Karl vaba kätt sigaretipaki poole sirutades.

„No näed, kui hästi sa mind tunned ja lausa mu mõtteid loed,” vastas Rebeka heatujuliselt.

„Tahtsin veel muide küsida, et ega sa ei oska öelda, miks ta telefonile ei vasta,” lisas tüdruk pärast lühikest pausi ning halvasti varjatud elevus tema hääles ei jäänud Karlile märkamata.

„Ju ta magab,” vastas Karl, „ega oska, vaeseke, uneski näha, et idüllilise pereelu silmus tal vaikselt kõri ümber koomale tõmbumas on.”

„Ju vist,” naeris Rebeka. „Nägemist siis,” ja tüdruk sulges telefoni.

Loomulikult tundis Karl ennast näruselt. Ometigi pakkus talle lohutust väike ja tühine tõik, et ta oli suutnud tolle valusa telefonikõne enam-vähem tasemel vaimukusega lõpetada. Tegu oli draama seisukohast väga olulise detailiga. Too põgus hetk jääb Karli saatma nüüd ja alati, kui ta Rebeka peale mõtleb. Lisaks oli ta selle iroonilise repliigi ütelnud veel ka väga õnnestunud rütmis, sügava meheliku rahuga.

„Imelik, mis kõik mulle praegu korda läheb,” mõtles ta sigaretti süüdates ja aknast tänavale vaadates. Puude erkrohelised õrnas tuules värisevad lehed paistsid järsku nii kuradima värsketena. Ka ilm oli tolle nukra hetke jaoks igati sobilik. Romantiline vastandumine raske südame ja muretu looduse vahel toimis täiuslikult.