Читать книгу Literistid - Kristjan Loorits - Страница 9

VAATAMATA VARASELE KELLAAJALE EI OLNUD PATRIK JA SANNA KAPPELIS sugugi esimesed külalised. Terrassil, kuhu juba ka hommikused päikesekiired ulatusid, istusid kohvi ja croissant’i nautiv pensioniealine turistipaarike ning jõuk siidrit lakkuvaid noori. Ebamugav kohmetus, mida oli õnnestunud murul lebades suudlustega tõrjuda, naasis kohvikus endisest häirivamana ning sünnitas Patriku peas kiire ja paanilise mõtete voolu, millest ometigi midagi välja noppida ja vaimukateks sõnadeks valada ei õnnestunud. Selleks ajaks, kui Patrik ja Sanna kohmakaid ja sisutühje fraase vahetades kohvikuruumist saiakeste ja kohvitassidega terrassile suundusid, oli päike ka juba õrnalt soojendama hakanud ja paistis näoga Kauppatori poole istuvale Patrikule silma nii otse kui ka metalse lauaplaadi peegeldusest. Esplanaad oli tasapisi inimestega täitunud ja Patrik tundis vaatamata kohmetusele ähmast heameelt selle üle, et kõik need tundmatud nägid teda istumas niivõrd ilusa tüdruku seltsis.

Ja mida teeb praegu Rebeka? Kas ta selleks siin tolle blondi tüdruku seltsis istuski, et võiks seda enda käest ilma armukadeduse varjundita küsida? Mida teeb Rebeka, kui tema siin tundmatu kaunitariga hommikust sööb? Tal oli täiesti ükskõik ning see oli vabastav tunne. Aga juba jälle oli möödunud mitu pikka minutit, ilma et kumbki oleks sõnagi ütelnud. Lisaks mõistis Patrik, et tärkav pohmell vajaks kiiret ja korralikku peaparandamist. Kui aga Sanna lõpuks piinlikult pikale veninud vaikuse katkestas, oli Patrikul põhjust üllatuda.

„Kuidas siis selle intervjuuga jääb?” viskas tüdruk ootamatu küsimuse.

„Intervjuuga?” kergitas mees üllatunult kulmu.

„Sa rääkisid eile oma sõbraga midagi literistide intervjueerimisest. Mina olengi literist. Minu intervjueerimine olekski literisti intervjueerimine,” selgitas tüdruk korrektse deduktsiooni vormis, ise seejuures veetlevalt naeratades.

„Aga mitte literistide,” vastas üllatusest juhmistatud Patrik hajameelselt.

Sanna turtsatas naerda. „Lähme, ma võin viia su ühte kohta, kus meid rohkem on,” ütles ta mehe laual lebavaid käsi oma pihku haarates. Saanud jaatava vastuse küsimusele, kas seal ka viina müüakse, Patrik nõustus.

Aeg oli läinud üllatavalt kiiresti ja kell lähenes kaheteistkümnele. Kuigi too üks paljudest literistide mitteametlikest pesadest, kuhu Sanna Patriku viia oli lubanud, ei asunud kaugel, kahetses mees, et ei olnud enne Kappelist lahkumist vähemalt ühte õlutki teinud. Patrik, kelle jaoks oli oma meeleolu valitsemine pingutust nõudev väljakutse olnud nii kaugele, kui ta mäletas, kadestas kõiki, kelle stabiilselt hea psüühiline vorm võimaldas ühtlaselt kõrgetasemelisi sotsiaalseid sooritusi. Patrik ise oli selles osas justkui kapriisne sprinter, kes oli küll võimeline lühiajalisteks spurtideks, suutes jätta endast niiviisi seltskonnas sageli unustamatu mulje, aga kes väsis kiiresti ega võinud kunagi enne välja minemist kindel olla, kas täna ikka oli tema päev. Pikemal distantsil vajas ta suhtlemiseks dopinguna alkoholi – eriti just uute naissoost tuttavatega. Sanna oli meeldiv ja ülimalt ligitõmbav, aga temaga suhelda ei olnud lihtne. Vestlust katkestasid sagedased ebamugavad pausid, mille murdmise jättis tütarlaps muretult Patriku ülesandeks.

Patrik kõndis Sannaga kõrvuti, lastes hajameelsel pilgul laisalt mööda tänavasillutist ekselda. Tüdruk hoidis end mehe lähedusse ja riivas aeg-ajalt õlaga tolle käsivart. Senatintoril Aleksanterinkatut ületades võttis ta Patrikul käe alt kinni ja see puudutus sööstis läbi mehe südame, täites selle valusmagusa elektriga. „Kurat, ta laseks mind oma voodisse,” mõtles Patrik silmi sulgedes, „ja mina läheksin.”

Justkui oleks tolle veel tegemata patu vari sööstnud valguse kiirusel piki kivisillutisega kaetud tänavaid ühte pisikesse Kruununhaka korterisse, helises samal hetkel Patriku taskus telefon. Esimest korda elus jättis Patrik Rebeka kõnele vastamata.