Читать книгу Literistid - Kristjan Loorits - Страница 4

OLI VARAJANE ÕHTUPOOLIK JA PATRIK KAVATSES VEEL VÄLJA MINNA. Hetkel aga istus ta roidunult vanal pleekinud tugitoolil, jalg üle käepideme rippumas, ja oli oma eluga rahul. Kõik oli enam-vähem nii, nagu talle meeldis. Suvi, aga mitte liiga palav, selge taevas, päike lähenemas horisondile ja ees vaba õhtu. Helsingi oli täna värske ja lõhnas sirelite järele. Avatud aknast kostis kõrgete kontsade kriipimist vastu asfalti. Patriku arvates oli see üks erutavamaid hääli maailmas. Kusagil eemal purunes pudel. Soe tuuleõhk liigutas õrnalt kardinat ning kandis tuppa noorte tüdrukute naeru ja pääsukeste kriiskamist.

Patrikul ei olnud ka homme mingeid erilisi kohustusi. Heiki oli talle küll südamele pannud, et ta ei lükkaks literistide intervjuud lõpmatuseni edasi, aga täna ei kavatsenud Patrik töö peale mõtelda. Kui tervis lubab, võib ju homme neile literistidele helistada.

Pärast mitmekümneid minuteid täis tahtejõuetut võitlust magusa roidumuse vastu ajas Patrik ennast lõpuks siiski püsti, sulges akna, võttis kirjutuslaua sahtlist diktofoni (ilma milleta ta pea kunagi kodust ei lahkunud) ja tooli seljatoe pealt jaki, kontrollis, et võtmed on taskus, ning astus trepikotta. Kitsast aknast sisse paistev päike pani trepikojas keerleva tolmu kuldselt helendama. Patrik naeratas põgusalt võlutuna vaatepildi ilust, heitis pilgu kellale ja kiirendas sammu. Alkode sulgemiseni ei olnud enam kuigipalju aega.

Tänavale hüpates tõmbas Patrik kõhu sisse – kohustuslik või vähemalt soovitatav liigutus pintsakulõikega jakki kandes. Esplanaadile minnes jäi Sokose-alune Alko peaaegu tee peale. Karliga kahekesi istudes oleks võinud muidugi ka õlut juua, aga Patrik eelistas viimasel ajal punast veini. Samuti võinuks suur kotitäis õllepudeleid Esplanaadil liigselt politsei tähelepanu püüda, samas kui viisakatele veininautijatele ei pööranud Soome korravalvurid üldiselt tähelepanu. Karl oli Patriku parim sõber ja ühtlasi ainus inimene, kellele too söandas rääkida avameelselt oma naisemuredest, mis tähendasid juba pikemat aega muresid Rebekaga.

Oli selle suve esimene tõeliselt soe õhtu ja kuigi oli teisipäev, kihasid tänavad noorte rõõmsast räuskamisest ja jalutavate paarikeste hubasest jutupominast. Mannerheimintied ületades tundus Patrikule, et trammirataste kolin, õhtune valgus ja peatuses ootavate tüdrukute parfüümid segunesid justkui mingiks ühtseks Helsingi hõnguks, mida võis joobudes sügavale kopsudesse tõmmata. Patrik oli ennast alati Eestimaa patrioodiks pidanud, aga ta pidi tunnistama, et Helsingi meeldis talle tunduvalt enam kui Tallinn. Suur ja avatud mereäärne kesklinn – Kamppi, Eira, Kruununhaka, Kaisaniemi park, Punavuori, Etu-Töölö, Kaartinkaupunki ja Katajanokka justkui toetasid ja täiendasid üksteist, samas kui iseenesest hubane Tallinna vanalinn seisis keset ebasõbralikke Balti jaamu, Tõnismägesid, Vabaduse väljakuid ja Rotermanni kvartaleid. Helsingis oli mõnus pea igal pool jala kõndida, Tallinnas ei olnud.

Kui Patrik nelja veinipudeli võrra raskema seljakotiga taas Mannerheimintied mööda Esplanaadile lähenes, tundis ta aga äkki seda vastikut tuttavat tunnet, mis valdab inimesi sageli pärast erilise põhjuseta tuntud elevust ja rõõmu: mingit kõledat argisuse puhangut, mis oleks justkui määratud karistusena teenimatu ja liiga lihtsalt saavutatud õnnekillukese eest. Mis siis, kui Rebeka teda tõesti petab? Mis siis, kui Patriku sammude rütm Mannerheimintiel langeb kokku Rebeka ja kellegi tundmatu rõvedate liigutuste rütmiga? Kuidas ta võis kindel olla, et see nii ei ole?

Patrik teadis, et teda näriva armukadeduse peamine allikas ei peitunud mitte Rebekas, vaid temas endas. Armukadedus oli olnud Patriku lahutamatuks kaaslaseks kõikides suhetes ja selle hääbumine oli olnud alati märk lähenevast armastuse lõpust.

Suunates pilgu Aleksanterinkatu rõõmsalt rahvarohkele suminale, püüdis Patrik teadliku tahtepingutusega tärkavat sünget meeleolu endast eemale tõrjuda. Mõnekümne sammu järel köitsid ta tähelepanu Svenska Teaterni esise bussipeatuse kohal tiirutavad kajakad, kes suvest joobnuna heledalt kriiskasid. Soe tuul kandis sõõrmetesse tolmu, sirelite ja Esplanaadil istujate elevuse lõhna. Lühikesed seelikud ja kirevavärvilistes sukkpükstes jalad erkrohelisel varasuvisel muruvaibal sundisid tõsised mõtted lõplikult taganema. Patrik nautis ning lausa otsis seda sõnulseletamatut ja hingepitsitavat tunnet, mis tekkis noorte ja kättesaamatute tüdrukute põgusal vaatlemisel. Seda igavesti rahuldamatusele määratud igatsust, mis aitas tajuda elu valusmagusat üürikust ja mille juured olid kusagil varases poisipõlves, mil ta oli veel kandnud süütuse rusuvat koormat. Võis öelda, et nüüd, lähenemas kolmekümnele, ei tundnud Patrik enam igatsust nende noorusest pakatavate kehade järele, vaid pigem selle intensiivse helgesse minevikku kuuluva süütuks jäämise hirmuga segatud iha järele, mida need kehad temas kunagi äratanud olid.

Taevas oli perfektselt pilvitu. Kuigi päike ei olnud veel loojunud, jäi Esplanaadi park juba majade varju. Õrn õhtune tuul oli aga uskumatult soe ja Patrik tundis, kuidas ta kaenlaalused kiirest kõndimisest higiseks tõmbusid. Jakki seljast võttes ja õlale visates laskis ta pilgul üle muru libiseda, otsides tuttavat lokkis peanuppu. Nad istusid Karliga Esplanaadil käies enamasti Runebergi kuju ja Svenska Teaterni vahelisel lõunapoolsel mururibal ning seal leidis Patrik oma sõbra lesimas ka nüüd.

Mehed olid tutvunud aastaid tagasi Katajanokkal pressikeskuses. Karl oli kunstiajakirjanik ja töötas Helsingis Sirbi korrespondendina. Patrik kirjutas Eesti Ekspressile Soomet puudutavaid sotsiaalteemalisi artikleid. Karl oli äärmiselt terane ja oma töös ülimalt professionaalne ning Patriku jaoks oli sõbra artiklite lugemine alati suur nauding. Kuigi Karl oli oma maailmavaatelt kaunikesti küüniline, oli ta meeldiv suhtluspartner ja Patrik oli sageli tundnud, et Karliga sügavatel teemadel vesteldes võis jõuda tõele sammukese lähemale.

„Noh, räägi!” tervitas Patrik sõpra napisõnaliselt.

„Mis siin ikka, lasksin just sumedal õhtutuulel pisut oma ruugeis kiharais mängida.”

„Hmm, kas ka õrnalt su kahvatut palet paitada?”

„Seda muidugi ka. Mis siis ise?”

„Mis ikka, kulla sõber, suurt sittagi, suurt sittagi...”

Tervitustena vahetatud lõõpimine ei toonud huumorisse sügava aupaklikkusega suhtuvate meeste nägudele muige varjugi. Patrik võttis istet ja avas pikema jututa keeratava korgiga veinipudeli. Pea kuklas ja silmad naudingust suletud, lasi ta veinil kõrisõlme pulseerides kurgust alla voolata. Seejärel rändas pudel Karli kätte.

„Liiga vähe ja liiga harva joome viimasel ajal,” filosofeeris Patrik.

„Kuldsed sõnad, mu sõber, kuldsed sõnad,” nõustus Karl ning ulatas juba pooltühja pudeli tagasi sõbrale. „Need homsed tööpäevad on ühed igavesed litsid.”

Patrik noogutas.

Kahe esimese veinipudeli saatel käis jutt põhiliselt Rebekast. Sellest, kui raske Patrikul on koos temaga ja kui võimatu ilma temata. Sellest, miks küll Rebeka keeldus Patrikuga kokku kolimast ja miks Patrik ennast iga kord, kui Rebeka temaga koos ööd veeta ei tahtnud, nii uskumatult närusena tundis.

„Kõik naised on nii kuradi erinevad,” ütles Karl mõtlikult teemat kokkuvõttes, „ja sellepärast me ei õpigi mitte kunagi neist aru saama.”

Patrik naeratas mõtte juures, et kuigi too sõbra lause kõlas seksistliku üldistusena, oli õigupoolest tegu naiste suhtes ülimalt lugupidava tõdemusega. Seejärel räägiti literismist – et küll see on ikka üks kuradima kummaline nähtus.

Tänavalaternad süttisid õrnale hõõgusele, kuigi väljas oli veel küllaltki valge. Patrik tõstis tühjaks joodud veinipudeli mõtlikult silmade kõrgusele, et näha, millisena paistab läbi tumerohelise klaasi lähima laterna õrnroosa valgus.

„Literiste võib vist küll ka täiesti purjus peaga intervjueerida,” arutles ta.

„Literiste ainult purjus peaga tulebki intervjueerida,” oli Karl veendunud.