Читать книгу Literistid - Kristjan Loorits - Страница 8

KUI KAKS HULKURI KOMBEL LAGEDA TAEVA ALL ÖÖ VEETNUD ÕNNETUT üheskoos uut päeva alustasid, ei olnud Rebeka veel päriselt uinunud. Ta oli küll juba rahunenud ning lebas suletud silmil voodis, jälgides laisalt läheneva une viirastuslikke kujundeid. Seosetud pildid, ilma mõtte ja tähenduseta, vaheldusid üha kiiremini, sündides küll Rebeka enese meeltest, kuid libisedes kergelt, ilma tüdrukut puudutamata kuhugi kaugustesse, lubades väsinud hingel pehmesse ning tühja olematusesse vajuda.

Karl oli jõudnud koju mitu tundi tagasi, aga tundis ennast niivõrd rahuloleva ja võidukana, et ei raatsinud magama minna. Kuigi see ei olnud tal sugugi esimene kord Rebekaga magada, suutis ta ikkagi oma tegu vallutusena näha. Ta mõtles Patrikule ja tolle Rebeka pärast valutavale südamele ning imestas, kuidas küll alatus ja hea sõbra selgapussitamine võisid säärast rahuldust pakkuda. Karli enesetunne oli tõepoolest ülimalt hea. Ta tundis ennast kõike kontrolliva pahelise armastuse jumalana, kelle käest jooksevad läbi mitme elusaatuse niidid. Ta ei osanud aimatagi, et tema tegelik roll selles mängus, mida ta nii võidukalt nautis, meenutas pigem kõrvalosalise oma draamas, mille tõelisteks peategelasteks olid siiski Patrik ja Rebeka. Möödunud öösel ei olnud too rahulolev viskit lakkuv narr olnud tegelikult midagi enamat kui kõigest käepärane ja odav tööriist, mille abil meeltesegaduses ja hämmingus Rebeka üritas Patriku vastu tuntud tunnetes selgust luua.