Читать книгу Literistid - Kristjan Loorits - Страница 7

KUIGI TÄNANE, KOLM JA POOL AASTAT HILISEM ÄRKAMINE PRÜGISEL JA rõskel Esplanaadil oli sootuks teistsugune, valdas unesegast Patrikut miskipärast elav mälestus tollest kaugest hommikust. Tal ei olnud õrna aimugi, kes oli see blond noor tüdruk ja kuidas too tema käte vahele oli sattunud. Joomingujärgne tärkav ahastus segatud üllatuse ja hämminguga ajas Patriku otsima turvatunnet milleski tuttavas, ja mälestustega seotud meeltesegaduses osutus selleks suudlus, mille noormees surus Sanna suule täpselt samamoodi, nagu ta oli aastaid tagasi suudelnud esmakordselt Rebekat.

Kulm pingsast meenutamisest lausa pisut kipras, vajutas Patrik oma parema käe pöidla õrnalt Sanna kõrva all asuvasse õnarusse ja libistas ülejäänud neli sõrme läbi tüdruku täiuslikult ümarat kukalt katvate blondide juuste. Seejärel eemaldas ta aeglaselt silitades vasaku käe sõrmeotstega Sanna otsaesiselt tuka ja jäi kahe käega tüdruku pead hoidma, ettevaatlikult, aga samas kindlalt, just nagu oleks see mingi kergesti purunev hinnaline ese. Liigutuste sari oli ühtlasi nii õrn kui ka alistav. Kätega juuste ja näo silitamises oli midagi väga ilusat ja süütut – nii oleks võinud käituda ka ema oma lapsega. Kindel haare, millesse Sanna pea lõpuks jäi, võttis aga tüdrukult kontrolli ning jättis ta täielikult mehe meelevalda. Lisaks mõjus silitus läbi juuste sedavõrd hüpnotiseerivalt, et järgneva suudluse eest põgeneda oli võimatu. Patrik oli oma esimest Rebekaga vahetatud suudlust peaaegu et koomilise üksikasjalikkusega korduvalt analüüsinud. Nüüd aga mängis ta selle esimest korda kolme ja poole aasta järel detailse täpsusega uuesti läbi.

Üksikud möödakäijad vaatasid vargsi silmanurgast murul istuvat ja suudlevat paarikest. Mõni tundis kadedust, mõni jällegi tülgastust, enamikku jättis see imearmas vaatepilt aga kaunikesti külmaks.

Kummalisel kombel ei olnud politsei magajaid seganud ja mõlemad tundsid end küllaltki puhanuna. Päike oli juba üllatavalt kõrgel horisondi kohal, aga selle hommikuselt kahvatud kiired olid alles jahedad. Taevas oli nagu eilegi täiesti pilvitu. Patriku mõtted olid lootusetult sõlmes ja vältimaks piinlikku vaikust, otsustas ta Sannat uuesti suudelda. Paistis, et tüdrukul, kes tundis ehk samasugust kohmetust, ei olnud selle vastu midagi.

Patrik oli mõne koha pealt lausa äärmuslik fatalist. Ta oli alati arvanud, et väikestel asjadel, mida elu juhuslikult teele ette viskab, tuleb lasta vabalt kasvada. Loomulikult avaldas säärane veendumus valusat survet Patriku moraalsele selgroole, mis keeldus paindumast Rebekat petma. Tagajärjeks oli kompromiss, mis ilmnes praktilisel käitumise tasandil põhimõttena „suudle, aga ära kepi”. Olgu samas öeldud, et siiamaani ei olnud kiusatused seda põhimõtet veel tõsiselt proovile pannud, nii et tegelikult oli võimatu ütelda, kuivõrd võis Patriku truudus olla kõigest juhuse puudus.

Tuul ei olnud tugev, aga mõjus jahedana. Sanna ja Patriku huulte vahel oli meeldiv klapp ja peagi tundsid mõlemad, et on piisavalt tuttavad esitlemaks teineteisele oma eesnimesid.

„Mina olen muide Patrik,” tutvustas Patrik end soome keeles.

„Sanna,” vastas lühidalt Sanna.

Pärast nimede vahetamist tundsid mõlemad piinlikkusega, et ei oska rohkem mitte midagi ütelda.

„Kas ma tohiksin äkki hommikusöögi välja teha?” küsis lõpuks Patrik peaga Kappeli poole viidates.

„Miks ka mitte,” vastas Sanna pärast mõnesekundilist kõhklemist.

Ennast püsti ajanud ja suuremad rohukõrred pükstelt ning jakivarrukatelt maha kloppinud, ulatas Patrik Sannale käe aitamaks ka neiul tõusta. Too viisakas žest mõjus pohmelliküllases hommikuses rõskuses kohatult härrasmehelikuna. Sanna haaras kohmetult naeratades pakutud käest ja peagi jalutas Kappeli poole armas, ehk küll pisut räsitud välimusega paarike. Kolmapäev oli sujuvalt käima lükatud ja rusuv hommikune argisus õnnelikult tagasi löödud.