Читать книгу Kuidas hoida armastust? - Kärt Kase - Страница 3

Esimest kohtumist alustan sellega, et uurin, kas inimesed on enne nõustamisel käinud. Kui on, siis küsin, kuidas see kogemus oli, et jõuda selleni, mida nad ootavad meie kohtumiselt ja protsessilt üldisemalt. Minu jaoks on oluline kohe alguses hinnata, kuivõrd realistlikud on paari ootused, ning vajadusel neid korrigeerida. Sageli tullakse vastuvõtule siis, kui mõõt on juba täis ning on vaja kohest muutust. Selleks et paar saaks juba esimesel kohtumisel ühe väikse eduelamuse, on mõningad võtted, aga üldiselt selgitan, et see on tutvumine, kontakti loomine ja probleemi sõnastamine ning n-ö päris tööd jõuame selle käigus vähe teha. Inimesed on julguse kokku võtnud, et terapeudi juurde tulla, ja ma ei taha ju, et kohe järgneks pettumus: me ei saanud mingit abi.

Kui inimesed on käinud teise terapeudi juures või on see nende esimene kokkupuude pereteraapiaga, siis selgitan lühidalt protsessi. Nimelt tullakse tavaliselt probleemiga, mis häirib igapäevaelu nii, et seda ei saa enam ignoreerida, kuid omal käel ei osata seda ka edukalt lahendada. Paarid tunnevadki tavaliselt siis, et on tupikseisus, ja mina olen võtnud oma eesmärgiks nad kujundlikult liikuma aidata. Selgitan neile, et olen nendega koos nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Kohtumistel vestleme sel viisil, et mina küsin ja nemad vastavad, ning sõltuvalt nende probleemi tahkudest koorime neid sibulakihte ära, kuni üks või mõlemad avastavad end mõtlemast: „Kas nii on ka võimalik asjale läheneda?!“ või „Ohoo, ma pole enne kunagi sellele (nii) mõelnud!“

Tähenduse muutus on see, mis loob võimaluse süsteemi muutumiseks. Pereterapeudid usuvad, et süsteemi (pere või paar) on võimalik muuta ka siis, kui ainult üks süsteemi osa ehk liige käib teraapias. Kasutan tegelikult sõna teraapia harva. See on küll ametlik termin minu tegevuse kohta, aga inimestel on kergem leppida nõustamisega. Kui aga sisuliseks minna, siis teraapia on pigem seotud probleemi lahendamise oskuse arendamisega, samas kui nõustamine aitab probleemi lahendada.

Järgneb üldiste põhimõtete kirjeldus. Terapeut loob kohtumise struktuuri. Klient ei pea oma pead vaevama või planeerima, kes nüüd rääkida saab või tohib; millistel teemadel me rohkem või vähem peatume ja kui detailselt ühest või teisest asjast peab rääkima. Kui kohal on kaks inimest, siis püüan nende juttu tasakaalustada, nii tunnevad mõlemad lõpuks, et nad on saanud rääkida ning ka kuulata. Oluline on see, et paar oleks aktiivne. See tähendab, et mõtleks kaasa ja otsiks enda seest vastuseid. Tihti mängime sellist mängu, et sõnad „ei tea“ pole lubatud. Rõhutan aususe vajadust. Kui ühel või mõlemal on mõni suur saladus, siis me võime küll probleemiga tegeleda, aga samas on sel juhul midagi, mida me ei saa käsitleda ega lahendada ja mis mõjutab nende suhet. Muide, kui üks pool avaldab mulle nelja silma all saladuse, keelates seda teise juuresolekul puudutamast ja keeldudes ise seda talle rääkimast, siis pean edasisest paaritööst loobuma. Ma ei saa ennast panna positsiooni, kus olen tahtmatus liidus ühe inimesega paarist. Seetõttu pean oluliseks saladuste temaatikast kohe alguses rääkida.

Kindlasti on probleeme, mida saab konsultatsiooni korras ka ühe kohtumisega lahti harutada nii palju, et inimesed saaks edasi minna ilma minuta, aga üldiselt pean oluliseks protsessile pühendumist. See tähendab seda, et paar võtab nii kohtumisi kui vahepealset aega tõsiselt: teeb koduseid ülesandeid, mõtiskleb kohtumisel räägitu üle jne. Soovitan kriisi puhul, et kohtuksime iga nädal või sagedamini. Samas täpsustan, et kriisi määratluse otsustab paar ise ning et ma pole sisuliselt kriisinõustaja. Sobiv rütm on iga kahe nädala tagant ehk kaks korda kuus.

Miks on hea, kui vahepeal on paar nädalat pausi? Muutused võtavad aega. Kahe nädalaga on tavaliselt selge, kas kodutöö toimib või peab seda muutma, samuti on mu enda mõtteprotsessid rohkem kristalliseerunud. Pärast esimest kohtumist soovitan aja juba kinni panna, et muid tegemisi nõustamisaegade ümber planeerida. Minu käest küsitakse ikka, mitu korda on vaja kohtuda. Kogemuse põhjal võin öelda, et juhul kui probleem ehk asi, mis vajab muutmist, on selgelt defineeritud, siis on viis korda sageli mõistlik. Keerulisemate probleemide puhul aga saab ehk kümne korraga hakkama.

Toon välja, et meie vestlus on konfidentsiaalne ja hea on rääkida konkreetselt, kasutades teistest inimestest rääkides nende nime – siis on jutt selgem. Selgitan, et teen märkmeid, sest vesteldes on raske mõelda paralleelselt sellele, kas öeldu on probleemi kontekstis oluline; kas peaksin selle juurde hiljem tagasi tulema jne. Märkmed aitavad terapeudi mõtteid koondada ja struktureerida nii kohtumise ajal kui vahepeal järgmist sessiooni ette valmistades.

Kui paar on tulutult püüdnud omal käel probleemi lahendada ja konfliktitase on kõrge, siis loome reegli, et kodus ei tohi omavahel probleemist rääkida. See ei tähenda, et selle lahendamine pole oluline, vaid et selle jaoks on kokkusaamine terapeudiga, kus arutelu käib struktuurselt ja viisakalt. Tihti muudab see õhkkonna mõnevõrra kergemaks, sest sageli lakkab näiteks mõne probleemi pärast mingil hetkel paari vahel kogu suhtlus ning võimalus teineteisega mõnusalt koos olla väheneb. Mis aga juhtub, kui teisega on seotud ainult negatiivsed emotsioonid? Siis armastuse tunne väheneb.

Tutvumisel uurin inimeste töö ja hobide kohta, püüdes leida nende jutus midagi, mis mind ennast ka kõnetab ning mille alusel meie vahel terapeutilist suhet looma hakata. Siiras huvi inimese vastu on terapeudi üks olulisemaid omadusi. Teraapia õnnestumisel mängib suurt rolli hea kontakt ehk terapeutiline suhe, nii et aja võtmine kliendi tundmaõppimiseks on äärmiselt tähtis. Selleks et luua kontakt, peab terapeut olema kliendile emotsionaalselt lähedal – ta peegeldab, sõnastab ümber, on empaatiline, püüab mõista. Kui olla positsioonilt keskel, saab infot koguda. Neutraalsus võib leevendada pinget, kui kliendid teevad sellest järelduse, et terapeut on sellega ka varem kokku puutunud, kui ta rahulikuks jääb, ja nemad pole seega kuidagi imelikud ega nende olukord nii lootusetu – terapeut teab, mida teha. Vahel tekib terapeudil tunne, et ta on saba ja karvadega kellegi peresüsteemis sees: tunneb ühe viha, teise abitust jne. Selleks et näha olukorda taas helikopteri vaates, on vaja natuke distantseeruda ning olla mõnda aega kliendist kaugemal. Lähedal-keskel-kaugel olevad positsioonid muutuvad kohtumise ajal mitmeid kordi ja see on loomulik.

Seejärel joonistan genogrammi – perekonna graafilise tingmärkidega kujutise, kus on peal nimed, vanused, suhtevormid ning muu vajalik info. Tavaliselt joonistan alguses kaks taset: paar ja lapsed (kui neid on) ehk tuumperekonna, ja lisan järgmisel kohtumisel paari vanemate taseme ehk päritolupere. Panen genogrammi kirja, kes koos elavad, ning tähistan eraldi või lisan olulised inimesed, kes klientide arvates peresuhteid mõjutavad (nt sõbranna, ämm, eksabikaasa või -elukaaslane). Genogrammist võib tulla välja huvitavaid mustreid ja tihti on süsteemi laiendamisest kasu. Kui paar näeb, et võib-olla pole ainult nemad süüdi, vaid nende käitumist on kujundanud ka näiteks vanemate käitumine, siis süütunne väheneb ning nad muutuvad avatumaks, loovamaks, koostööaltimaks.

Siis jõuame probleemi sõnastamise juurde, mis võib olla päris raske. Küsin seda kõigilt, kes kohal on, sest see võib erineda. Küsimus, mille esitan, on järgmine: „Mis on see (suhte)probleem, mille lahendamisel sul on minu abi vaja?“ Tihti on lihtsam hakata lugu jutustama, kui vastata ühe lausega, aga see lause on just see, mida ootan. Saan aru kliendi mõttest, et tal on nii palju asju, mida ta peab terapeudile rääkima, sest terapeut ei oska nende kohta ehk küsida. Rahustan siinkohal paare, et kogu info, mis jagatakse, ei ole oluline. Selgitan, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees. Selline rõhuasetus on eriti oluline olukorras, kus üks osapool ütleb, et temal ei ole probleemi, teisel on. Kui probleem on selgelt püstitatud, siis saan selle ümber hakata küsimusi esitama. Kui vastuvõtule tuleb üks inimene ja on näha, et tal on süda vaevatud ning ta soovib rääkida, siis annan talle valida, kas teeme n-ö minu skeemi järgi või lasengi tal segamatult jagada, kuna teatud emotsionaalne vabanemine on hetkel tähtsam kui probleemi lahendamine.

Kui paar võtab minu pakutud tegutsemisskeemi vastu, siis olen suhteliselt julge nende katkestamisel ja õigele teele suunamisel, et probleem saaks kõigi jaoks selgelt ja lühidalt sõnastatud. Kui mõlemad on oma probleemi jaganud ja need on erinevad, siis otsustame koos, millega sellel kohtumisel edasi minna või milline on nende probleemi ühisosa, millele saaksime keskenduda. Järgmisel korral jätkame või kui neil on sellel hetkel midagi akuutsemat päevakorral, saame seda käsitleda. Paar on see, kes on oma suhte ekspert ja suhte üle otsustaja ning samas ka vastutaja. Rõhutan aktiivsuse põhimõttega koos kindlasti ka seda, et vastutus suhte toimimise eest jääb endiselt nende kanda – võtan maha ootuse, et mina nende eest nende probleemi lahendaks. Minu n-ö võimlemiskava võib ju olla laitmatu, aga kui nad on mu esinemise ära vaadanud, siis on nad endiselt selles kohas, kus nad olla ei taha… või ka tahavad.

Üldiselt on pere väljakujunenud toimimismustrid tugevad ja isegi siis, kui pereliikmed tahavad muutusi, on sageli kergem jääda vanade mustrite juurde. On hulk inimesi, kes saavad nõustamise käigus teadlikuks, et nad ei taha või ei ole valmis tegelikult oma probleemi lahendama. Võib-olla on neil aga puudus olnud ärakuulamisest ja empaatiast ning kui nad on seda tunda saanud, suudavad nad edasi minna ilma teraapiaprotsessi jätkamata. Haruldane pole ka see, et probleem, mille pärast tuldi, on tegelikult teisejärguline ja me jõuame koos protsessi käigus juurprobleemini. See kõik on väga põnev!

Üks minu põhimõte on uskuda seda, mida teine ütleb. Ma austan seda, et igaühel on oma reaalsus – viis, kuidas tema näeb, et asjad toimuvad. Kui üks pool ütleb, et tegelikult on/ oli kõik teisiti, kui tema partner räägib, siis minu jaoks siin automaatset vastuolu ei ole. Pigem on see huvitav, sest erinevustes peitub terapeudi jaoks oluline info: miks on nii, et üks näeb asja nii ja teine naa?

Kui probleem saab sõnastatud, siis uurin, mida see inimese jaoks tähendab, et tal see probleem on. Kui kaua see on probleem olnud? Mis sellel ajal veel toimus ja mida on tehtud, et seda lahendada, ning kui edukalt? Oluline on küsida sama küsimust kõikidelt kohalolijatelt. Tihtipeale on ühe jaoks probleem kaua ja teise jaoks alles lühikest aega kestnud ning sageli ei ole rohkem ette võetud, kui et on proovitud sellest rääkida või seda ignoreerida. Kui selgub aeg, millal probleem algas või intensiivistus, on oluline uurida, mis sel ajal veel toimus. Nii asetub probleem teatud konteksti ja tulevad nähtavale seosed, mida inimesed ise ei ole osanud märgata.

Kohtumise lõpetamisel meeldib mulle küsida, mis on need mõtted, mille inimesed siit kaasa võtavad. Juhul kui on juba selge, millist sekkumist oleks paaril vaja ja paar tahab tegutsema hakata, sest see annab lootust, et suhe võiks paremaks minna, võib neile anda kodutöö juba esimesel korral. See peaks olema midagi, kus edu on tõenäoline.

Alates teisest kohtumisest on struktuur selline, et küsin alguses, kuidas paaril on konkreetse probleemi valguses vahepeal läinud. Sama küsimuse küsimine mõlema käest on omane süsteemsele pereteraapiale – ikka selleks, et märgata vahet vastustes. Eeldan, et vastates räägib paar ka sellest, kuidas neil kodutööga on läinud. Kui ei räägi, siis küsin selle kohta eraldi. Seejärel otsustame, kas jätkame eelmisel korral sõnastatud probleemi lahendamist või on midagi pakilisemat tekkinud. Terapeut teeb seda tööd, mida temalt tellitakse. Tal võib küll tekkida oma plaan, näiteks soov lahkuminekut ära hoida, aga oluline on endale aru anda, et kui see pole see, mida klient tahab, siis ta ei võta seda vastu ja on risk, et terapeutiline suhe katkeb ja nõustamisest loobutakse.

Üks selle töö aspekt on küsimustega uurida, kummas partneris ja millisel määral on paindlikkust ehk valmisolekut näha asju teises valguses ja teha midagi teisiti. Temast saab siis terapeudi jaoks heas mõttes ressurss, keda probleemi lahendamiseks kasutada. Kui mõlemad on väga jäigad, ei loovuta oma positsiooni ja ei tule teisele vastu, siis võib juhtuda, et jõuame lõhkise küna ette. Sellisel juhul on vahel kasu süsteemi laiendamisest ehk kellegi teise kaasamisest, rääkides temast (mida tema teeks?) või kutsudes ta kohale. Kui kohale tuleb üks inimene, siis võib samuti küsida, mida teine selle peale ütleks või teeks.