Читать книгу Kuidas hoida armastust? - Kärt Kase - Страница 7

Suhted on erinevad ja üldistused ei käi kindlasti kõigi kohta, aga pikaajaliste suhtenõustajate kogemus näitab, et keskmise naise esmane suhtevajadus on hoolivuse väljanäitamine (affection). Naisele on väga tähtis, et partner väljendaks oma armastust muside, kallistuste, puudutuste, naeratuste, kohtingute, lilledega… Ta tahab tunda ennast armastatuna ja see juhtub siis, kui ta näeb, et mees teeb asju, mis kannavad tema jaoks olulist sõnumit. Kuna paljud seostavad armastust tugeva tundega ja kurdavad, et neil seda pole, siis nimetagem seda vajadust eesti keeles pigem hoolivuseks. Armastus võib ju võtta mitmeid vorme: hoolimine, arvestamine, lugupidamine, empaatia, sõprus jne.

Teraapia näide 1

Vastuvõtule tulevad Indrek (40) ja Merje (37), kes on koos olnud 11 aastat. Indrek tegeleb IT-ga ja tema hobiks on vanatehnika, Merje on raamatupidaja, kel hobiks rahvatants. Nad on abielus olnud kümme aastat ning neil on üheksa-aastane poeg, kellele meeldib isaga koos vanu autosid putitada.

Kuna tundub, et aktiivne pool on pigem Merje, siis uurin esiti Indrekult, mis on tema jaoks suhteprobleem. Ta vastab, et Merje pahandab temaga, et ta on pidevalt kas tööl või garaažis. Seda tuleb tihti ette, et teatakse, millised on teise etteheited, aga raskem on sõnastada, mis ennast suhtes kurvastab. Lõpuks tunnistab Indrek, et naise näägutamine on tüütu. Merje räägib sütitatult, kuidas tal on tunne, et ta on mehe jaoks tühi koht või lihtsalt perenaine, kes kõik ette-taha ära teeb, et siis on mehel mugav oma asju teha.

Kui Merje teeb vahel vihje, et võiks välja sööma minna, siis Indrek ei võta sellest kinni. Uurin, kas Merje jaoks on pere ja mehe eest hoolitsemine armastuse ja hoolimise väljendus. Ta hakkab nutma ning kurdab läbi pisarate, et miks ta siis seda kõike teeb – ikka selleks, et olla hea naine ja ema. Ta kinnitab, et ta saab hästi hakkama, aga lihtsalt tunneb ennast üksikuna. Küsin, mida ta siis teeb, kui end üksikuna tunneb. Nutab.

„Kas siis mees lohutab?“

„Ei, talle ei meeldi, kui ma nutan.“

„Nii et nutmine ei vähenda üksindustunnet?“

„Ei.“

Uurin Indrekult, kuidas Merje emotsioonid talle mõjuvad? Mehe sõnul saab ta aru, et Merjel on mure, aga ta ei oska seda lahendada, sest ei tea, mida naine tahab. Ta on proovinud lohutada, aga selle peale läheb nutt valjemaks. Ta on küsinud naiselt, mida too soovib, mille peale naine on nuuksunud: „Sa tead väga hästi!“

Kuna Indreku jaoks on see situatsioon kokkuvõttes väga ebamugav, siis ta läheb parem mootorit lahti võtma – seda tehes tunneb ta ennast kindlana. Peegeldan paarile, et Merje saab nutma hakates vähem seda, mida igatseb, ning mees tahab teha neid asju, milles saab kindel olla, et need sobivad. Nad noogutavad. Indrek väidab, et ta ei tea, kuidas Merjele rõõmu valmistada, ja Merje, et ta on sellest mehega rääkinud. Räägime siis korra veel, et oleks selge.

Merje seletab: tema jaoks on loomulik, et kui sa kedagi armastad, siis sa näitad seda välja: teed süüa, triigid särke, kallistad jne. Tõsi, Indrek pole kunagi olnud väga romantiline, aga viimasel ajal tundub, et ta lausa väldib naist. Äkki ta pelgab, et siis tekib kergelt olukord, kus Merje hakkab jälle nutma või näägutama, miks Indrek nii palju ära on. Võib-olla.

Räägime natuke pere arengufaasidest. Arutame seda, et pere fookus on aastaid olnud lapse kasvatamisel ja kõigel, mis sellega seondub, ning samuti tööl, et teenida piisavalt ja lubada lapsele võimalikult palju. Nüüd on poeg juba suur ja teeb oma asju, nii et vanematel oleks taas aega teineteisele, aga vahepeal on see koosolemise oskus justkui ära kadunud. Arusaadav. Palun Merjel rääkida mina-sõnumina Indrekule sellest, millest tema puudust tunneb, ja juhendan teda natuke sõnastamises.

„Ma nii igatsen seda sooja tunnet, mis minus tekib, kui sa koju tulles mind kallistad; kui sa õhtul enne magamaminekut mulle käe ümber paned; kui sa telekat vaadates mind kaissu võtad. Ma oleksin nii rõõmus, kui saaksin vahel sinult lilli või sa mind õhtust sööma kutsuksid.“

Vaatan Indreku poole – ta kuulab tähelepanelikult ja natuke kohmetunult. „Kas on võõras sellist juttu kuulata?“ küsin. Indrek tunnistab, et Merje ei räägi temaga kunagi nii. Teen spontaanselt Indrekule ettepaneku, et ta annaks nüüd kohe Merjele ühe kujutletava kingituse – ta saab ise välja mõelda ja öelda, mis see on. Indrek ei oska originaalne olla, aga lohutan teda, et ei peagi – võib ka lilli kinkida. Ta hingab sügavalt sisse, pöördub naise poole käsi ees ja ütleb: „Merje, ma kingin sulle kimbu tulpe. Palun!“ Merje tänab täiesti siiralt, võtab need vastu ja langeb mehele kaela teda kõvasti kallistades. Indrek kogub end hetke, vaatab nõu küsivalt minu poole, ma julgustan teda oma pilguga ja hetke pärast kallistab ta vastu. Nad unustavad justkui korraks, et ma seal olen… Mulle sobib.

Indrek hakkab Merjele rääkima, et ta hea meelega rõõmustaks naist, aga on hetki, mil ta on segaduses ja ei tea, mida naine temalt ootab. Ta ei julge ka küsida, sest siis võib ta nina peale saada: kuidas ta seda pärast kõiki neid ühiseluaastaid ikka veel ei tea. Ta ei julge midagi valesti teha, sest ei taha naist pahandada, ja nii ongi kergem mitte midagi teha. Kuna tööl on pidevalt probleeme, mis koju kaasa tulevad, siis vahel läheb aur sinna – asi ei ole alati isiklik ja naisega seotud. Merje on Indreku jutu peale siiralt üllatunud, sest ta oli üsna kindel, et mehel on temast ükskõik. Küll aga tahab ta meest uskuda.

Kui inimestel on probleem, siis varjutab see tihti kogu ülejäänud elu, ka toredaid hetki. Selleks et mustvalget pilti natuke värvilisemaks maalida, uurin, mida Indrek on teinud, et oma hoolivust välja näidata. Merjel tuleb meelde, et ükskord kutsus mees teda kinno romantilist komöödiat vaatama, mis tõenäoliselt ei olnud tema enda esimene eelistus. „See on väga hea näide,“ kiidan teda. Veel tuleb talle meelde, et iga õhtu õhutab Indrek korralikult nende magamistuba, sest teab, et naisele meeldib värske õhk toas. Suurepärane! Annan neile koduseks ülesandeks jälgida oma tavaelu ning kirja panna, mis on need hoolivust väljendavad tegevused, mida nad tahaksid jätkata.

Päevikukatked

Indrek

Käisime siis nõustamas ära. Kuna meil soovitati oma mõtteid kirja panna, siis teen seda. Ma ei osanud enne nii mõelda, et Merje teeb mulle seda sööki, mis mulle meeldib, sellepärast, et ta mind armastab. Ma enne üldse sellistele asjadele ei mõelnud. Oma särkide triikimist pidasin loomulikuks, et nii käibki. Mind ajas natuke naerma see, et pidin kujutletava lillekimbu kinkima, aga see oli suur üllatus, et Merje seda päriselt võttis. Ei oleks osanud arvata, et lilled talle nii olulised on. Püüan meeles hoida, et teda rohkem kaissu võtta ja kallistada.

Merje

Nõustamine pani mind nii mõnegi asja üle mõtlema. Ma tean, et Indrekul on töömuresid rohkem kui küll, aga ma ei osanud arvata, et vahel on ta ka sellepärast eemalolev ja mind üldse tähele ei pane. Oskasin mõelda ainult üht: ta ei taha minuga koos olla. Huvitav, millest see tuleb? Pean järgmisel korral vist terapeudilt küsima. Mul oli raske paluda ta käest kallistust ja sööma viimist – kuidagi alandav oli seda teha. Samas üllatusin ise oma reaktsiooni peale, mida nähtamatu tulbikimp minus tekitas – tundus, et ma olin seda nii kaua oodanud ja lõpuks olin jõudnud ära oodata: ometi jõudis see Indrekule kohale. Ok, tunnistan, et ma sellisel viisil enne ei rääkinud, mida temalt ootan – võib-olla see siis muutis midagi.

Olen tähele pannud, et Indrek puudutab mind rohkem, just magamistoast väljas. Ma ei tea, kui kergelt see tal tuleb, aga mulle meeldib see. Seda ma temalt ei oota, et ta mulle väikseid märkmeid padjale hakkab jätma või sõnumeid sisuga, et olen kallis, aga kuulsin, kuidas ta poisiga rääkis, et kas on ok, et ta on ülehomme õhtul kaks tundi üksi kodus, kui me väljas söömas käime.

Teraapia

Kaks nädalat on möödunud ja ma kohtun Merje ning Indrekuga taas. Näen, et nad istuvad teineteisele lähemale, aga Merje on pahura olemisega. Uurin, kuidas neil on vahepeal oma probleemi valguses läinud, ja Merje tunnistab, et Indrek musitab ja kallistab teda rohkem, aga ta on solvunud, et kui ta kõike seda tegelikult suudab teha, siis miks ta alles nüüd seda teeb. Miks ei toimunud midagi siis, kui tema palus?

Oleme jõudnud selleni, mida ma kutsun naiste lõksuks, kuna minu kogemuse järgi esineb seda peamiselt naistel. Nad teavad, mis neile meeldib (või ei meeldi), aga kui mees hakkabki siis nii käituma, ei võta nad seda vastu või tühistavad selle, sest mehele pidi seda ette ütlema ja „see pole ikka see“. Lõks on see sellepärast, et mõlemat pidi on halb: kui mees ei käitu nii ja kui ta käitub nii.

Küsin Merjelt, kas ta arvab, et soovis kogu aeg vale asja; et tegelikult ta ei vaja mehelt hoolivuse väljendusi. Ta raputab energiliselt pead: ei, mitte seda. „Mis peaks muutuma, et sa lubaksid endale seda hoolivust siiski välja näidata, ükskõik kust see alguse on saanud? Tunned sa, et oled seda väärt?“ Pisarad tulevad silmanurka – tundub, et väärtusejutt läks hinge. Merje mainib, et tegelikult käis Indrek kunagi üldse tema sõbrannaga, kes oli kena ja huvitav vestluskaaslane, ja Merje on alati arvanud, et mees võibolla natuke kahetseb seda, et sattus lõpuks ikkagi temaga kokku. Ta pole kunagi julgenud Indrekult küsida, miks mees just tema naiseks võttis, mitte tema sõbranna – otsekui kartes, et siis saab mees oma veast aru ning otsustab ümber.

Annan Indrekule võimaluse lugu omalt poolt vaadatuna esitada. Ta tõdeb, et Teele oli tõesti ilus tüdruk, aga tema n-ö viga oli see, et ta oli üliemotsionaalne: kees üle ja siis langes masendusse, vabandas ja jälle süüdistas. Indrek ei pidanud selliste emotsioonide keerises vastu. Mingil peol sattus ta Merjega rääkima ja mõtles, et kui tore, rahulik ja tasakaalukas ta võrreldes Teelega on, ning ta silmad otsekui avanesid – „seda naist sooviksin enda kõrvale“. Merje täiendas taas silmad kalkvel, et tema on ka emotsionaalne, aga mitte niivõrd kui sõbranna. Küsin Merjelt, kuidas ta tajub, kas Indreku silme läbi nähtaval Merjel ja tema enda silme läbi vaadataval Merjel on vahe sees. Merje mõtleb ja vastab siis, et ta vist on enda suhtes kriitilisem ja ka nõudlikum. Indrek naeratab talle ja mul on tunne, et ta mõtleb: hea, et Merje sellest nüüd ise aru sai.

Tuleme tagasi kodutöö juurde: kas nad on avastanud midagi, mida teine teeb ja mis meeldib sedavõrd, et see võiks jätkuda. Indrekule meeldib, kui Merje tal juukseid sasib – ta teeb seda mõnikord Merjele ka, aga too tõmbab pea eemale. Tõsi, vahel arvame, et teisele meeldib sama mis meile, aga see ei pruugi nii olla. Indrekule meeldib, et kui nad kuskil seltskonnas on, siis Merje hoiab tema kõrvale, nii et nad puutuvad kokku. Merjele meeldib sama. Lisaks on mõlemale armas, kui Merje teeb köögis süüa ja mees tuleb selja tagant, kallistab teda ja annab kaelale musi.

„Kuidas see teie suhet on muutnud ja võib muuta, kui te sellisel moel oma hoolivust väljendate?“ Merje usub, et nii tunneb ta end suhtes turvalisemalt; et ta ikka meeldib Indrekule ja ehk ei muutuks kohe ärevaks, kui mees tahab vahepeal vanatehnikaga tegeleda. Indrek arvab samuti, et kui ta võtab vaevaks ja teeb asju, mis tegelikult talle endale ka meeldivad, siis Merje naeratab rohkem, viskab nalja ja pingeid on vähem. Merje meelest võiks juhtuda, et ta toob vahel isegi söögi Indrekule garaaži, et ta ei peaks nokitsemist pikalt katkestama. Olen uhke, et väga lühikese ajaga on toimunud muutused selles suunas, nagu paar soovib. Nad tahavad edasi ise minna ja kinnitavad, et tulevad taas minu juurde, kui tunnevad vajadust. Olen plaaniga nõus ja soovin neile edu.

Päevikukatked

Merje

Mul on nii tore mees! Piinlik on, et enne ta kallal niimoodi jaurasin, tegelikult olin ise ebakindel. Ta on minuga ikka nii kannatlik – kohe medalit väärt. Huvitav, et mul see Teele lugu meelde tuli – poleks arvanud, et see mind siiani mõjutab. Muljäi pähe kumisema see, et näen ennast negatiivsemalt kui Indrek – oih, äkki see, mis just kirjutasin, on ka selle väljendus… ma mõtlen see, et minuga on nii raske koos elada. Pean mingi enesesisenduslause välja mõtlema, mis mind edaspidi korrale kutsuks.

Indrek

Ma ei kujutanud absoluutselt ette, mis asi see teraapia on, ja tegelikult me ju väga midagi revolutsioonilist sealt ka teada ei saanud. Olen nõus: minu õppetunniks on see, et näita hoolivust välja, isegi kui arvad, et see paistab niikuinii välja. Merjele mõjus see hästi – tundub, nagu ta oleks mingist koormast vabanenud. Tore on teda sellisena näha!

Teraapia näide 2

Nõustamisel käib palju selliseid paare, kus üks on eestlane ja teine välismaalane. Tutvun Anna (22) ja Jörgeniga (29). Anna on inseneri eriala üliõpilane TTÜ-s. Ta on käinud küll ettevõttepraktikal, aga ei tööta praegu. Hobiks on graafiline disain. Jörgen on sakslasest hambaarst, kes viibib vabal ajal hea meelega looduses, lisaks on ta linnuvaatleja. Nad on koos olnud aasta aega ning tutvusid Saksamaal, kui Anna oli seal üheks semestriks vahetusüliõpilane. Enamik aega on neil olnud kaugsuhe, aga nüüd on Jörgen olnud Anna pealekäimisel poolteist nädalat Eestis puhkusel, et uurida, kas ta saaks ka siin oma erialal töötada. Samas on Jörgen veendunud, et Annal oleks parem Saksamaale kolida. Elukoha teemast on saanud tüliõun, mis ähvardab tõsiselt nende suhet.

See on Anna jaoks esimene tõsine armumine ja ta on kurb, et suhte alguses, kus võiks olla õnnelik ja rõõmus, on neil juba suured tülid ja kategoorilised eriarvamused. Seetõttu hakkabki talle järjest rohkem tunduma, et äkki oleks õige suhe lõpetada, kuigi see on valus samm. Jörgenil on enne olnud kaks kolmeaastast suhet. Esimene oli samuti kaugsuhe, mis ei toiminud. Järgmine naine oli spetsiaalselt valitud selline, kes elas temaga samas linnas ja isegi samal tänaval ning hindas stabiilsust ja kodukesksust. Temaga hakkas igav ning lühikest aega pärast mitte väga kurba lahkuminekut kohtus Jörgen armsa Annaga Eestist.

Uurin Jörgenilt, kuidas mõjutavad tema eelmised suhtekogemused praegust suhet. Ta tõdeb, et Anna oli pärast Beritit kui sõõm värsket õhku: elav ja tegus. Ega ta ei plaaninudki Annaga suhet luua, aga miski temas ei tahtnud leppida sellega, et nende pikad ja kirglikud arutelud igasugustel päevapoliitilistel teemadel lõpevad pelgalt sellepärast, et üks läheb teise riiki.

Üldiselt võib suhte esimese kahe aasta jooksul ette tulla eriarvamusi ja nende klaarimisi. See on suhte arengu etapp, et paika loksutada, kuidas minu ja sinu viisist saab meie viis. Uurin, kuivõrd see võib kehtida Anna ja Jörgeni puhul. Kas te muudel teemadel ka tülitsete? Jah, ikka. „Seega, kui te kokku koliks, jääks tülid alles?“ Paar ei oska vastata. Kuna nende energia läheb hetkel paljuski selle peale, et oma argumente teisele selgeks teha, miks just ühe või teise kodumaal oleks neil koos hea elada, siis nad ei oska oma suhet ilma selle dünaamikata ette kujutadagi.

Uurin teise kandi pealt: kuidas nende suhe erineb sõltuvalt sellest, kas nad on koos või eraldi. Eraldi olla on okei, nad skaibivad igal õhtul ja räägivad päevasündmustest. Nad on korraldanud nii, et kohtumisi ei jääks harvemaks kui kord kuus. See on paras aeg, mis vastu pidada. Laias laastus on taasnägemine rõõmustav ja kaks päeva on koos tore. Aga kui üks peab jälle lahkuma ja mõte läheb tuleviku peale, et „mis meist saab“, lähevad suusad risti. Jörgen väljendab, et tema meelest on Anna see, kes n-ö ära pöörab: muutub ärevaks, tujukaks ja kurjaks. Siis on iga asi, mida Jörgen teeb, vale. Täpsustan Annaga, kas halb tuju on tavaliselt situatsioonipõhine või tuleneb inimesest: et mees talle paljude kohtade pealt ei meeldi. Anna ei oska öelda. Ta teab vaid, et kui Jörgen kommenteerib, et jälle ta tujutseb ja on kui tige herilane, siis hakkavad nad nägelema selle üle, kuidas teineteisega suhtlema peab, ning mõlemad tahavad endale viimase sõna õigust. Sisu asemel hakkab vaidlus vormi üle, toimub võitlus: kes jääb peale. Kuna kohtumise aeg saab otsa, siis jätkame järgmisel korral.

Päevikukatked

Jörgen

Huvitav, et medalil on tõepoolest kaks poolt. Mulle üldiselt meeldib, et Annal on oma arvamus ja selgroog. Me mõlemad naudime oma arutelu maailmas toimuva üle, aga kui ta seda minu vastu kasutab, siis see on ebamugav ja üldse mitte atraktiivne.

Anna

Mulle oli natuke lohutuseks mõte, et suhte alguses klaaritaksegi asju ning see on normaalne. Mul ju kogemus puudub ja tõesti tekkis hirm, et kas see ongi see kõige ilusam osa suhtest. Natuke segane on see, mida terapeut küsis, et kas me siis tülitseks, kui me kogu aeg koos oleks. Tõesti ei oska sellele vastata ja see härib mind. Närvidele käib ka mu enda pahurus… Jörgenil on õigus, see lööb mingil hetkel välja ja ma ei saa sinna midagi parata. Kuna ma ei tea, mis selle taga on, ei oska ka ennast aidata.

Teraapia

Ma ei ole kindel, et nende probleem on see, kes kelle juurde kolib. Pigem on see midagi muud. Vahel on nii, et lahendad justkui teema ära, aga probleem jääb alles. Otsustan vaadata Anna ja Jörgeni suhet üldisemalt tasandilt ning me teeme suhtevajaduste harjutuse (vt lisa 1). Selgub, et Anna kõige tähtsam suhtevajadus on hoolivuse väljendamine. Äkki see on hoopis teema, mille kaudu peaks vaatama nende vaidlusi elukoha üle?

Uurin, kuivõrd tema eelistused elukoha suhtes on seotud vajadusega, et Jörgen oma hoolivust välja näitaks. Ja siit selgub minu (ja tundub, et ka paari) jaoks oluline aspekt. Anna räägib, et Jörgen on väga iseseisev inimene: tal on oma töö, hobid, sõbrad. (Vaatan kiirelt, et mehe jaoks ei ole tõepoolest ühiselt vaba aja veetmine olulisemate suhtevajaduste hulgas). Annale on jäänud mulje, et Jörgen pigem soovib enda kõrvale sarnast kaaslast, kes saab endaga hästi hakkama; kellel on oma elu ja tegemised. Vahepeal saavad nad kokku ja veedavad mõnusalt aega ning lähevad taas oma toimetuste juurde. Kui Anna koliks Saksamaale, siis ta oleks seal täiesti üksi, ning ta pelgab, et Jörgen ei suudaks nii hooliv olla, et tema üksindustunnet leevendada. Ajaga leiaks Anna muidugi töö ja oma sõbrad, aga siis oleks juba mehe vastu annus trotsi tekkinud, mis hakkaks suhet ikkagi mürgitama selles stiilis, et „sa ei olnud minu jaoks olemas, kui ma seda vajasin“. See on põnev konstruktsioon ja mind huvitab väga Jörgeni arusaam kujutletavast situatsioonist.

Jörgen on nõus, et pigem on ta selline inimene, nagu Anna kirjeldab, aga arvab, et kui sellest avameelselt rääkida nagu praegu, suudab ta ehk teadlikult teatud perioodi rohkem pingutada. Siiani pole naine seda aspekti omavahelistes vestlustes välja toonud. Jah, täiskasvanu kuuluvusvajadust ei saa rahuldada ainult perekonnas, vaid on vaja laiemat ringi, kellega lävida ja lähedane olla. Kuna Anna on üldiselt seltsiv ja aktiivne, siis ajapikku tema lähedaste ring laieneks ka Saksamaal. Uurin, kas ta näeb, kuidas tema äsja kirjeldatud hirm ta ärevaks teeb ning Jörgeniga teatud suhtlemismustri käivitab. Anna näeb seda – väga hea!

Räägin natuke taustaks: paljud inimesed on ärevad, sest elavad illusiooniga, et elu on nende kontrolli all. Eriti kui kunagi on midagi juhtunud, mis oli kontrolli alt väljas, näiteks ema-isa lahutasid, keegi lähedane suri või koliti mujale ja kõik sõbrad jäid maha… Siis võimendub soov asju edaspidi suunata nii, nagu mina tahan. Kuna aga elu ei ole 100% meie kontrolli all, siis on siia ärevuse tekkimine sisse programmeeritud ning kontrollivajadus suureneb veelgi.

Minu jutt käivitab Jörgeni, kes tunneb selles ära oma esimese pruudi Bärbeli – tüdruku, kellega tal oli ka kaugsuhe. Pruuti oli enne petetud ning ta püüdis oma hirmu selle kordumise ees leevendada sel viisil, et helistas Jörgenile kümme korda päevas ning pahandas, kui mees kohe ei vastanud, isegi kui selleks oli hea põhjus. Lõpuks hakkas ta helistama hambaarstikabineti üldnumbrile, kus Jörgen, tollal veel praktikant, pidi piinlikkusega sekretäri ees vabandama, et neiu tühje kõnesid teeb. Jörgenit häiris ka see, et kui tütarlaps tema juures käis, siis ta vaatas üle, kas kõik asjad on samas kohas, nagu need temast olid jäänud, kuigi mees oli seal ju vahepeal ringi toimetanud.

Kuidas suhe Annaga sellest kirjeldusest erineb? Õnneks Annaga sellist probleemi pole ja naine nõustub, et tõepoolest ta usaldab partnerit. Kuidas toonane suhe on aga mõjutanud suhet Annaga? Jörgen tunnistab, et ta vist on ikkagi kartnud, et selline kontroll algab millalgi, ning tõdeb, et see võib olla ka üks põhjus, miks ta tahab ühel maal elada – selleks, et jubedat olukorda vältida. Nüüd aga, kui ta selle peale mõtleb, tundub, et ta on üritanud ära hoida midagi ebatõenäolist ning sellega survestanud kokkukolimist, mis on omakorda suhtes pingeid tekitanud.

Jörgeni peamised suhtevajadused on usaldus, atraktiivsus ja see, et partner oleks tema üle uhke. Arvestades, et usaldus on talle nii oluline, oli tal kindlasti esimest suhet eriti raske hoida. Pole ime, et kogetud emotsioonid teda natuke kummitavad. Pärin, kuivõrd nende hiljutised tülid on tekitanud tunde, et Anna pole tema üle uhke. Jörgen kinnitab, et Anna kriitilisus on tema armastust vähendanud, aga ta on valmis mõtlema, et see on seotud Anna hirmudega, mitte tingimata tema kui inimesega.

Selgitan, et rahulolematuse skaala teine ots pole rahulolu, vaid vähem rahulolematust. Rahulolu skaala on hoopis teine: vähe rahulolu ja palju rahulolu. Paljud inimesed püüavad oma rahulolematust vähendada või paluvad, et partner teeks vähem midagi, mis seda põhjustab, ning on siis frustreeritud, et nende rahulolu sellest ei kasva. Ei kasvagi! Eraldi tuleb tegeleda rahulolu kasvatamisega. Mis kasvataks Jörgeni rahulolu suhtega? Kui Anna teda rohkem kiidaks ja tunnustaks (vaatan, et see on suhtevajadus nr 4), ka selle eest, kui ta suudab oma töögraafiku nii sättida, et saab korraga rohkem aega Eestis olla kui vaid pika nädalalõpu. Anna tunnistab, et on selle üle väga rõõmus ja hindab seda. Ta arvas, et Jörgen ometi teab seda, aga nõustub, et kui see kiitus välja öelda, siis on teisel ikka tore seda kuulda.

Mis kasvataks Anna rahulolu suhtega? Hoolivuse väljendamise järel on tema jaoks tähtsuselt järgmised suhtevajadused intiimne vestlus ja usaldus. Tore, et usaldus on mõlemal kõrgel kohal. Mis puudutab intiimset vestlust, siis on Annal soov, et Jörgen räägiks talle rohkem oma hirmudest ja lootustest, sealhulgas elukoha teemal. Talle ei meeldi näiteks, et ta saab alles teraapias teada mehe kartusest, et Annaga kordub sama mis Bärbeliga.

Küsin veel lõpetuseks, kuidas see muudab nende suhet, mis nad siin teineteise kohta on teada saanud. Mõlemale tundub, et kokkukolimisega ei pea kiirustama. Kui see teema on maas, siis on ehk ka tülisid vähem ning saab keskenduda rõõmustavatele asjadele, näiteks sellele, et Jörgen on veel kaks päeva Eestis ja neil on plaan minna rabamatkale, kus mees pole veel käinud.

Päevikukatked

Jörgen

Nii et kolimise teema on siis hetkel maas. See on küll kergendus, sest mina seda mõlemale sobivalt lahendada ei osanud, nüüd õnneks ei pea ka… vähemalt mõnda aega. Suvi on ees, mul tuleb pikem puhkus. Võime ükskõik kus kohas Annaga teineteist veel paremini tundma õppida, et siis parim otsus teha. Mul jäi kummitama see, et rahulolematuse vähendamine ei suurenda tingimata rahulolu. See on minu jaoks täiesti uus mõte ja tõenäoliselt tuleks kasuks, kui ma natuke sellele mõtleksin. Eriti Anna kriitilisust silmas pidades: kui ta vähem kritiseerib, siis peaks ta veel lisaks mind ikkagi rohkem kiitma ka.

Anna

Ma tean, mida ma pean tegema. Pean kõigepealt ise mõtlema ja siis Jörgeniga jagama, mis on minujaoks hoolimine. Kui ma näen, et ma olen talle väga kallis, siis ei ole mul tegelikult probleemi Saksamaale minna. Kui ma seda ei näe, siis pole ka sellest kasu, et ta Eestisse koliks. Hea, et selgus, mispärast me tegelikult vaidlesime, kui Eesti ja Saksamaa poolt ja vastu argumente esitasime.