Читать книгу Meie võimalikud elud - Laura Barnett - Страница 10

Kodu

London, august 1960

Sel õhtul, mil Eva ja Jim mesinädalatelt naasevad, pakuvad Jakob ja Miriam Edelstein aias jooke.

On mahedaim Inglismaa suveõhtu: päikese viimased kiired soojendavad veel terrassi, õhk on tüüne, rammus kuslapuu ja niiske maapinna lõhnast. Jim, kes rüüpab viskit soodaveega, on ikka veel unine, pea paks ja vatti täis, kuid see tunne on meeldiv ning ta käsi lebab õrnalt Eva käsivarrel. Naine on päevitunud ja naeratab. Jimi meelest on naise nahas ikka veel saare kuumust, valgeks lubjatud verandat, kus nad hommikusöögiks melonit ja jogurtit sõid, sadamakaid, kus nad õhtu saabudes istusid klaasikese retsina’ga.

„Tore,” ütleb Miriam, „me peame teid uuesti Kreekasse saatma. Te mõlemad näete nii head välja.”

Ta istub Eva vasakul käel, sääred suvekleidi all saledad ja paljad. Nad on eksimatult ema ja tütar: mõlemad on väikesed ja kärmed, linnulikud – isegi nende hääl on sarnane, tasane ja helisev, kuigi Miriami omas on veel nõrku Austria aktsendi karedaid nurki. Kummalisel kombel on tema lauluhääl – kui ta Evat kandma hakkas, õppis ta parasjagu Viini konservatooriumis – oktaav kõrgem: hele sopran, puhas ja värske nagu kooritud õun.

Anton on isa moodi: mõlemad on pikad, suurte käte ja jalgadega, aeglaste ja kaalutletud liigutustega. Ta on üheksateistaastane ja on valanud endale viskit, et juua oma õe ja õemehe terviseks – mida ta nüüd teebki, tõstes klaasi Jimi poole. „Tere tulemast koju!”

Koju, mõtleb Jim. Ka meie elame siin. Ja elavadki, vähemalt ajutiselt: Edelsteinid on teinud tühjaks väikese korteri – magamistuba, kööginurgaga elutuba ja tilluke vannituba –, mis laiub nende avara ja lahke maja ülemisel korrusel. Seal elas härra Fischler, Jakobi kauge nõbu Viinist, kuni ta eelmisel aastal suri. Sestsaadik on see olnud panipaik kastitäitele raamatutele, mis ei mahtunud mujale majja, mille omanikud on kõikidest lõbustustest andunud just muusikale ja lugemisele. Iga tuba ääristavad raamatukastid ja eesruumis on noodilehtede riiulid, kus aga valitseb tiibklaver, millel Anton vastu tahtmist ja üpris harva oma heliredeleid harjutab. (Ka Eva veetis tüdrukupõlves aega klaveri taga, kuid osutus niivõrd andetuks, et perekond tunnistas ta lootusetuks juhtumiks.) Mahagonist käsipuude kohal ripuvad seepiapruunid portreed, millel on kujutatud määratlemata Edelsteinidest sugulasi, kõrgete kaelustega ja tõsiseid. Need fotod on väärtuslikud mitte niivõrd oma kvaliteedi, kuivõrd selle raske teekonna poolest, millega need pärast sõda Londonisse jõudsid, saadetuna teele lahke katoliiklasest sõbra poolt, kellele Jakobi isa oli pärast kristalliööd usaldanud nende allesjäänud aarete hoidmise.

Eva – tema naine; kui uudselt ja imeliselt see kõlab – võtab Jimil käest kinni. Alguses, kui Jakob tegi ettepaneku, et nad koliksid tühja korterisse – nad sõid parasjagu lõunat University Armsis, tähistamaks nii Eva kahekümne esimest sünnipäeva kui ka nende kihlumist –, oli Jim olnud ebakindel. Oma vaimusilmas nägi ta nende endi pesakest, kohta, kus nad võiksid ennast maailmast välja lülitada. Talle oli pakutud alates septembrist kohta Slade’is13 – Eva toetusel oli ta lõpuks otsustanud juurast loobuda. Eva sõitis koos temaga Bristolisse, et teatada uudist Jimi emale, kes selle peale natuke nuttis, kuid Eva suunas teed valades Viviani kiiresti ja targalt muudele teemadele ning Jim julges uskuda, et suudab ema pettumuse siiski välja kannatada. Järgnes mitu nädalat teadmatust, mille jooksul Jim ei olnud kindel, kas tööministeerium lubab tal paganama ajateenistust uuesti edasi lükata. Kiri, milles kinnitati, et ta on alatiseks konksu otsast prii, saabus lõpuks tema suureks kergenduseks samal nädalal, kui ta tegi oma viimast eksamit.

Vahepeal käis Eva Londonis Daily Courieri juures töövestlusel. „See on vaid naisteleheküljele musta töö tegemine,” teatas ta naastes. „Mitte midagi uhket.” Kuid Jim teadis täpselt, kui palju see töökoht Evale tähendab. Kui pakkumine saabus – see oli vaid mõni päev pärast seda, kui ta oli saanud ministeeriumilt omaenda kirja –, ronisid nad Old Courtis läbi Jimi toa akna ja seisid kahekesi balustraadil, vaatasid üle hoolikalt pügatud muruplatsi mööda jõge aeglaselt allavoolu triivivaid sõudepaate ning jõid otse pudelist siirupjat portveini (Jimi auhind kolledži eelmise semestri kunstikonkursi võitmise eest).

„Tuleviku terviseks,” ütles Jim ning Eva naeris ja suudles teda. Jimile tundus, nagu näeks ta tulevikku nende ees lahti rullumas – nende pulmi, oma kunsti, Eva kirjutisi, imelist tõsiasja, et ta läheb igal õhtul magama, nii et Eva on tema kõrval –, ja ta tundis niivõrd tõelist, niivõrd valdavat õnnetunnet, et pidi tasakaalus püsimiseks kivist balustraadist kinni haarama. Ja siis vaatas üks uksehoidjatest, kes, kõvakübar peas, üle muruplatsi sammus, üles ja nägi neid – „Teie seal, kobige kohe alla!” – ning nad lehvitasid talle käsikäes: noored, puutumatud, vabad.

Jimi nägemus tulevikust ei hõlmanud elamist koos Edelsteinidega. Ta oli kujutanud ette korterit Hampstead Heathi lähedal – nad olid seal suvevaheajal jalutamas käinud –, kus oleks eendaken tema molberti jaoks ning toake, kus Eva saaks kirjutada. Kuid Eva oli pragmaatilisem. Üksnes Jimi väikese Slade’i stipendiumiga ja sandikopikatega, mida tema hakkab Daily Courierist saama – vähemalt alguses –, on nad peaaegu rahatud. „Parem olla vaesed ning mamma ja papa vastu lahked,” ütles ta, „kui vaesed ja värisevad mingis niiskes keldrikorteris, kas pole nii?”

Jim naeratas. „See kõlab tegelikult täitsa ahvatlevalt. Me peaksime sooja saamiseks teineteise kaisus kössitama.” Eva vastas talle naeratusega ja silitas ta nägu, kuid Jim teadis, et otsus on juba tehtud.

Ja igatahes, mõtleb Jim praegu, vaadates oma naise pereliikmeid, on mul vedanud. Edelsteinid on neid vastu võtnud kerge ja sundimatu lahkusega. Jakob, Londoni sümfooniaorkestri esimene viiul, on tasane ja leebe mees, peaaegu häbelik. Nende esimesel kohtumisel märkas Jim mitu korda, kuidas Jakob jälgib teda võrdlemisi otsiva ilmega – Jim arvas, et ta hindab teda, ja kuna ta pole seda ilmet hiljem uuesti näinud, võib Jim vaid eeldada, et Jakob leidis ta meelepärase olevat. Anton oli rõõmus, kui pulmas avastas, et Jimi nõbu Toby käis temaga koolis samas klassis – tegelikult klassivanem ja kõrgelt hinnatud jalgpallimeeskonna liige. Ja Miriam on Jimi vastu algusest peale lahke olnud. Kui tema või Jakob tunnevadki mingit kerget pettumust selle pärast, et Eva abiellus kellegagi, kes ei ole nende usku, varjavad nad seda hästi. Nad näisid olevat läbinisti õnnelikud Jimi ja Eva plaanide üle registreerida oma abielu perekonnaseisuametis (Eva oli valges siidkleidis, käes sinilillekimp; alumise korruse fuajees mängis skiffle-muusika bänd) ning ühelgi hetkel ei tundnud Jim, et nad oleksid eelistanud näha oma tütart abiellumas sünagoogis.

Mitte kuigi kaua pärast nende kihlumist – ise ikka veel ähmis sellest, et ta abieluettepaneku tegi ja Eva selle vastu võttis – oli Jim ühe nende varahommikuste sosinal peetud vestluste ajal tõemeeli pakkunud, et ta võib usku vahetada, ent Eva naeris leebelt ja ütles, et ta ei peaks selle peale isegi mitte mõtlema. „Mamma ja papa on sellest üle,” ütles ta oma sooja kehaga noormehe kaenla alla pugenult. „Tähendab, sellest hõimupatriotismist. Nad nägid, kuhu see võib viia.”

Kella kaheksa ajal on ikka veel soe, Highgate’i kohal on taevas roosavöödiline, tõusev kuu on kui ähmane ketas silmapiiri kohal. Nad otsustavad süüa väljas – „Oleks kahju,” ütleb Miriam, „ennast vanasse umbsesse söögituppa toppida.” – ning Jim aitab klaase, söögiriistu ja küünlaid õue tuua. Miriam ise toob taldrikud külma kanaga, heeringaga tillikastmes (Jakobi lemmik!), kartulisalatiga ja suurte, oliiviõlis vekitud tomatitega, mis Eva on Kreekast kaasa toonud. Jakob valab veini ning sel ajal, kui nad söövad ja joovad, ujutab Jimi üle joovastav segu väsimusest ja soojusest ja Eva, tema abikaasa hurmavast lähedusest, naise, kes on tema kõikide teiste hulgast välja valinud, kellega ta lebas koos suurema osa kahest täispikast nädalast, käed-jalad sõlmes, nii et naise soe, soolane maitse ei kadunudki ta keelelt.

„Teile mõlemale tulid mõned kirjad,” ütles Miriam. „Ma panin need korterisse kaminasimsile. Kas te nägite neid?”