Читать книгу Meie võimalikud elud - Laura Barnett - Страница 5

Pierrot

Cambridge, oktoober 1958

Riietusruumis ütleb ta Davidile: „Ma pidin täna peaaegu koera rattaga alla ajama.”

David kõõritab teda peeglist. Ta määrib paksult näole valget puuderkreemi. „Millal?”

„Kui ma Farley juurde sõitsin.” Veider, et see pidi talle just praegu meelde tulema. See ajas ähmi täis: kui ta lähenes, siis raja servas seisnud väike valge koer ei läinud ära, vaid paterdas sabajuppi liputades tema poole. Ta oli valmis kõrvale põikama, kuid viimasel hetkel – vaevalt paari tolli kaugusel tema esirattast – hüppas koer järsku hirmunud klähvatusega eemale.

Eva peatus ehmunult. Keegi hõikas: „Kuule, vaata ka, kuhu sa sõidad!” Ta pööras ümber, nägi beežis vihmamantlis meest mõne jala kauguselt teda põrnitsemas.

„Palun väga vabandust,” ütles ta, kuigi oleks hoopis tahtnud öelda: See paganama koer peaks tegelikult rihma otsas olema.

„Kas teiega on kõik korras?” Vastassuunast lähenes veel üks mees: tegelikult poiss, temaealine, kolledžisall lõdvalt tviidjaki peale heidetud.

„Üpriski korras, aitäh,” vastas ta pirtsakalt. Kui ta tagasi ratta selga istus, kohtusid nende pilgud korraks – noormehe silmad olid ebaharilikult tumesinised, raamitud pikkadest, tütarlapselikest ripsmetest, ja hetke jooksul oli Eva kindel, et ta tunneb teda, niivõrd kindel, et ta avas suu ja valmistus tervitama. Ent siis, sama kiiresti, hakkas ta iseendas kahtlema, ei öelnud midagi ja väntas edasi. Niipea kui ta oli jõudnud professor Farley ruumidesse ja hakkas oma „Nelja kvarteti” kohta kirjutatud esseed ette lugema, libises kogu see asi tal peast minema.

„Oh, Eva,” ütleb David nüüd. „Sina ikka satud kõige tobedamatesse olukordadesse.”

„Kas tõesti?” Ta kortsutab kulmu, tunnetades erinevust Davidi versiooni – temast kui korratust, vastupandamatult hajameelsest inimesest – ja iseenda versiooni vahel. „See ei olnud minu süü. See loll koer jooksis otse mulle ette.”

Kuid David ei kuula: ta vahib üksisilmi oma peegeldust, hajutades meigitriipu kaelal laiali. Tulemus on nii klounilik kui ka melanhoolne, nagu üks neist prantsuse Pierrot’dest.

„Siit,” ütleb Eva, „on jäänud määrimata.” Ta kallutab end ettepoole, hõõrub käega noormehe lõuga.

„Ära tee,” sõnab teine teravalt ja lükkab ta käe ära.

„Katz!” Gerald Smith on uksel, seljas nagu Davidilgi pikk valge rüü, nägu ebaühtlaselt valgega kokku määritud. „Näitlejate soojendus. Oi, tere, Eva! Ega sa ei viitsiks Peni otsima minna? Ta uitab seal kusagil maja ees.”

Eva noogutab talle. Davidile ütleb ta: „Näeme hiljem! Kivi kotti!”

Kui ta minekule pöördub, haarab David tal käsivarrest, tõmbab ta lähemale. „Vabandust,” sosistab ta. „See on närvidest.”

„Ma tean. Ära pabista. Sa saad suurepäraselt hakkama.”

Ta ongi suurepärane, nagu alati, mõtleb Eva pool tundi hiljem kergendatult. Ta istub broneeritud kohal ja hoiab oma sõbrannal Penelopel käest kinni. Esimese paari stseeni ajal on nad nii pinges, et suudavad vaevalt lavale vaadata ja vaatavad selle asemel publikut, hindavad selle reaktsiooni, kordavad ridu, mida nad on nii palju kordi harjutanud.

Davidil Oidipusena on pikk, umbes viisteist minutit kestev monoloog, mille päheõppimine võttis tal terve igaviku. Viimasel õhtul pärast peaproovi istus Eva koos temaga kuni keskööni tühjas riietusruumis, korrates seda üha uuesti ja uuesti, kuigi tema enda essee oli alles pooleli ning ta pidi kogu ööks üles jääma ja selle ära lõpetama. Täna õhtul suudab ta vaevu kuulata, kuid Davidi hääl on kindel, vankumatu. Ta jälgib, kuidas kaks esireas istuvat meest kallutavad end keskendunult ettepoole.

Pärastpoole kogunevad nad baari ja joovad sooja valget veini. Eva ja Penelope – pikk, punasuine, vormikas, kelle esimesed sõnad Evale, sosistatuna immatrikuleerimislõunal üle poleeritud laua, olid: „Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina võiksin ühe sigareti eest tappa.” – seisavad koos Susan Fletcheriga, kelle lavastaja Harry Janus oli hiljuti maha jätnud vanema näitlejanna pärast, keda mees oli ühel Londoni etendusel kohanud.

„Ta on kakskümmend viis,” ütleb Susan. Ta on habras ja veidi nutune, kui pilukil silmadega Harry poole vaatab. „Ma nägin tema pilti Spotlightis – teate, neil on raamatukogus üks eksemplar. Ta on täiesti jumalik. Kuidas ma saaksin temaga võistelda?”

Eva ja Penelope vahetavad märkamatult pilgu; nad peaksid loomulikult olema Susanile lojaalsed, kuid tunnevad paratamatult, et too on sedasorti tüdruk, kellel tulevad sellised draamad hästi välja.

„Siis ära võistlegi,” ütleb Eva. „Astu mängust välja. Leia keegi teine.”

Susan vaatab talle silmi pilgutades otsa. „Sul on lihtne rääkida. David on sinu järele hull.”

Eva jälgib silmadega Susani pilku ruumi teise otsa, kus David räägib ühe vanema, vesti ja kaabut kandva mehega, kes ei ole üliõpilane, aga kellel puudub ka õppejõu tolmune olek – võib-olla agent Londonist. Too vaatab Davidit nagu mees, kes lootis leida penni, aga leidis hoopis krabiseva naelase rahatähe. Ja miks ka mitte? David on uuesti oma tavalised riided selga pannud, vabaajajakil krae elegantselt lohakas, nägu puhtaks pühitud – pikk, särav, võrratu.

Kogu Eva esimese aasta jooksul käis nimi David Katz läbi Newnhami koridoride ja ühistubade, tavaliselt mainiti seda erutatud sosinal. Tead, ta on ju nüüd King’s kolledžis. Ta on Rock Hudsoni täpne koopia. Ta viis Helen Johnsoni välja kokteili jooma. Kui nad viimaks kohtusid – Eva mängis Hermiat ja David Lysanderit6 Eva esimestel kokkupuudetel lavaga, mis kinnitasid tema kahtlust, et tast ei saa kunagi näitlejat –, siis ta juba teadis, et noormees jälgib teda, ootab tavapärast punastamist, koketset naeru. Kuid ta ei olnud naernud – ta leidis, et mees on keigarlik, üleolev. Ja siiski paistis, et David ei pannud seda tähele, vaid oli pärast ettelugemist Eagle’i pubis küsitlenud Evat tema perekonna ja elu kohta sellise huviga, et Eva hakkas mõtlema, et see võib olla päris. „Te tahate kirjanikuks saada?” oli David küsinud. „Kui täiuslikult imeline!” Ta oli tsiteerinud Evale täispikki stseene telekomöödiast „Hancock’s Half Hour” üleloomuliku täpsusega, kuni Eva ei suutnud naeru pidada. Mõni päev hiljem tegi David talle pärast proove ettepaneku välja napsule minna ning ta oli äkilise erutustuhinaga nõustunud.

See oli kuus kuud tagasi, kevadsemestril. Eva polnud kindel, kas nende suhe suve üle elab: David oli oma perega kuu aega Los Angeleses (ta isa oli ameeriklane, tal olid mõned uhked sidemed Hollywoodis), Eva ise veetis kaks nädalat Harrogate’is arheoloogilistel väljakaevamistel kaabitsedes (surmigav, kuid õhtusöögi ja magamamineku vahele jäi pikkadel hämaratel tundidel aega kirjutada). Kuid David kirjutas tihti Ameerikast, isegi helistas. Ja siis, kui ta tagasi oli, tuli ta Highgate’i teed jooma, võlus Lebkuchen’eid7 süües ta vanemaid, viis ta Pondsi ujuma.

Eva leidis, et David Katzis on palju rohkem, kui ta alguses oli arvanud. Talle meeldis noormehe intelligentsus, tema kultuurialased teadmised – mees viis Eva Royal Courti teatrisse vaatama näidendit „Chicken Soup With Barley”, mis Eva meelest oli erakordne. David näis tundvat vähemalt pooli näitlejaid. Nad rääkisid teineteisele oma minevikust, mis muutis kõik oluliselt sundimatumaks. Davidi isa oli emigreerunud Poolast USAsse, ema aga tulnud Londonisse Saksamaalt ja nüüd elasid nad Hampsteadis avaras Edwardi-aegses villas, Eva vanemate majast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel üle nõmme.

Ja kui Eva oleks päris aus, siis oleks asi ka Davidi välimuses. Ta ise polnud sugugi edev, oli emalt pärinud nõrkuse stiili vastu – healõikeline jakk, maitsekalt sisustatud tuba –, kuid teda oli juba maast madalast õpetatud hindama intellektuaalseid saavutusi rohkem kui füüsilist ilu. Ent siiski leidis Eva, et talle tõesti meeldib see, kuidas pilgud pöörduvad Davidile, kui too tuppa astub; mehe viibimine peol võib õhtu järsku helgemaks, põnevamaks muuta. Sügissemestriks oli neist saanud paar – vastu võetud ka Davidi udusulis näitlejate ja näitekirjanike ja lavastajate ringi – ning Eva oli üle ujutatud mehe sarmist ja enesekindlusest, tema sõprade flirdist ja nende omavahelistest naljadest ja nende täielikust usust sellesse, et edu kuulub neile, see tuleb vaid vastu võtta.

Võib-olla armastus tulebki alati niimoodi, kirjutas ta oma päevikusse, sellise tajumatu libisemisega tutvusest intiimsusesse. Eval ei ole kujutelmadega mitte mingit kogemust. Ta kohtas oma eelmist kavaleri Benjamin Schwartzi Highgate’i poistekooli tantsupeol. Poiss oli häbelik, öökullipilguga ja raudkindlalt veendunud, et ühel päeval avastab ta vähiravimi. Ta ei proovinud kunagi teha midagi muud kui teda suudelda, hoida tal käest, ning Eva tundis poisi seltskonnas tihti, kuidas temas tärkab igavus nagu allasurutud haigutus. Davidiga ei ole kunagi igav. Ta on üleni täis teotahet ja energiat, särav kui värvifilm.

Nüüd püüab ta teiselt poolt ADC baari kinni Eva pilgu, naeratab, huuled vormivad: „Vabandust!”

Susan ütleb seda märgates: „Näed nüüd?”

Eva rüüpab veini, nautides väljavalitu salajast erutust, seda, kuidas ta hoiab sellist armsat, ihaldatud asja oma haardes.

Esimesel korral, kui ta külastas Davidi tuba King’sis (oli leitsakuline juunipäev; tol õhtul pidid nad andma oma viimase „Suveöö unenäo” etenduse), oli noormees sättinud ta kraanikausi kohale kinnitatud peegli ette nagu mannekeeni. Siis oli ta tema taha seisnud, seadnud ta juuksed nii, et need langesid kiharatena üle ta õlgade, mis olid kerge puuvillase kleidi kohal paljad.

„Kas sa näed, kui ilusad me oleme?” küsis David.

Eva, vaadates nende kahepealist peegeldust läbi noormehe silmade, tundis äkki, et näebki seda, ja ta vastas lihtsalt: „Jah.”