Читать книгу Meie võimalikud elud - Laura Barnett - Страница 4

Auk rattarehvis

Cambridge, oktoober 1958

Hiljem mõtleb Eva: Kui seda roostes naela poleks olnud, ei oleks Jim ja mina kunagi kohtunud.

See mõte lipsab talle pähe täiesti valmis kujul, jõuga, mis ta hingetuks võtab. Ta jääb vaikselt lamama, jälgides valguse libisemist kardinate ümber, mõeldes oma rattarehvi täpsele nurgale mahatallatud rohul, naelale endale, vanale ja kõverale, väikesele koerale, kes nuuskis teeveeres, tegemata väljagi piduri ja rehvi tekitatud helidest. Ta oli kõrvale põiganud, et mitte koerale otsa sõita, ning rehv oli tabanud roostes naela. Kui lihtne – kui palju tõenäolisem – oleks võinud olla see, et ühtki neist asjadest poleks juhtunud?

Aga see tuleb hiljem, siis kui tema Jimi-eelne elu näib juba helitu, värvidest tühjaks valgunud, justnagu poleks see mingi elu olnudki. Praegu, löögihetkel, on üksnes nõrk rebenemisheli ja õhu vaikne väljavool.

„Pagan küll,” ütleb Eva. Ta surub pedaalidele, aga esirehv perutab nagu närvis hobune. Ta pidurdab, tuleb sadulast maha, laskub põlvili, et olukorda hinnata. Väike koer passib kahetsevalt kaugemal, haugub otsekui vabanduseks ja vudib siis järele oma peremehele, kes on nüüd juba tükk maad eespool, lahkuv kuju beežis vihmamantlis.

Seal, sakilise augu kohal, ongi nael, vähemalt kaks tolli pikk. Eva surub rebendi servad kokku ja sealt väljub käheda visinaga õhku. Rehv on peaaegu tühi – ta peab ratta käekõrval tagasi kolledži juurde lükkama, aga juba ta ongi oma vestlusele juhendajaga hiljaks jäänud. Professor Farley võib arvata, et ta ei ole oma esseed „Nelja kvarteti”1 kohta ära teinud, kuigi tegelikult on ta selle pärast kaks pikka ööd üleval olnud – see on praegu tema ranitsas, korralikult ümber kirjutatud, ilma allmärkusteta viis lehekülge pikk. Ta on selle üle üsna uhke, ootas, et saaks selle valjusti ette lugeda, jälgida silmanurgast vana Farleyt, kui see ettepoole kummardub, kulmud tukslemas nagu iga kord siis, kui teda miski tõeliselt huvitab.

„Scheiße,” ütleb Eva – sellises raskes olukorras näib üksnes saksa keel aitavat.

„Kas teiega on kõik korras?”

Eva on ikka veel põlvili, ratas raskelt vastu teda toetumas. Ta uurib naela, arutleb endamisi, kas see, kui ta selle ära võtaks, teeks rohkem kahju kui head. Ta ei vaata üles.

„Jah, aitäh. Kõigest rehv läks katki.”

Möödakäija, kes see iganes ka on, vaikib. Eva eeldab, et ta on edasi kõndinud, kuid siis hakkab vari – mehe siluett, kaabuta, kätt jakitaskusse pistes – nihkuma üle rohu tema poole. „Lubage ma aitan. Mul on siin paranduskomplekt.”

Eva vaatab üles. Päike on vajumas puuridade taha – veel vaid paar nädalat sügissemestrit ja juba jäävad päevad lühemaks – ning valgus paistab mehe tagant, jättes tema näo pimedusse. Tema vari, mis on ühenduses pruunide lääpas kingadega, paistab pika ja kogukana, kuigi mees näib olevat keskmist kasvu. Kahvatupruunid juuksed, mis vajavad lõikamist, Penguini kirjastuse paberköide vabas käes. Eva suudab välja lugeda raamatuseljal olevat pealkirja – „Hea uus ilm”2 – ja talle meenub üsna äkitselt üks pärastlõuna talvisel pühapäeval: ema teeb köögis Vanillekipferl’eid3, muusikatoast voogavad isa viiuli helid, samal ajal kui tema on kaotanud ennast täielikult Huxley kummalisse ja hirmutavasse tulevikukujutlusse.

Ta asetab jalgratta ettevaatlikult külili ja tõuseb püsti. „See on teist väga lahke, aga ma kardan, et mul ei ole aimugi, kuidas seda kasutada. Minu ratast parandab alati uksehoidja poeg.”

„Kindla peale.” Mehe hääletoon on kerge, kuid ta kortsutab teises taskus kobades kulmu. „Kahjuks ma vist lubasin liiga vara. Ma ei tea, kus see on. Palun vabandust! Tavaliselt on see mul kaasas.”

„Isegi siis, kui te rattaga ei sõida?”

„Jah.” Ta on pigem poiss kui mees – Eva enda vanune ja üliõpilane. Tal on kolledžisall – mustade ja kollaste mesilasetriipudega – lõdvalt kaela ümber. Linnapoisid ei räägi nii nagu tema ja kohe kindlasti ei kanna nad kaasas „Hea uue ilma” eksemplare. „Olla valmis ja nii edasi. Ja tavaliselt ma teengi seda. Tähendab, sõidan rattaga.”

Ta naeratab ja Eva märkab, et ta silmad on ebaharilikult sügavsinised, peaaegu kannikeselillad, ja nende ümber on ripsmed, mis on pikemad kui tema enda omad. Naise puhul oleks kogumuljet nimetatud ilusaks. Mehe puhul ajab see veidi segadusse – Eva leiab, et tema pilgule on raske vastata.

„Kas te olete sakslane?”

„Ei!” Ta vastab liiga teravalt. Noormees vaatab kohmetult kõrvale.

„Oeh, vabandust. Kuulsin teid vandumas: „Scheiße!”.”

„Kas te räägite saksa keelt?”

„Tegelikult mitte. Kuid ma oskan öelda „pask” kümnes keeles.”

Eva hakkab naerma. Ta poleks pidanud nähvama. „Mu vanemad on austerlased.”

„Ach so.”

„Te ikkagi räägite saksa keelt!”

„Nein, mein Liebling. Ainult natukene.”

Noormehe pilk kinnitub Eva silmadesse ja neiut haarab iseäralik tunne, et nad on varem kohtunud, kuigi teise nime kohal seisab tühi koht. „Kas te õpite inglise kirjandust? Kes teile Huxleyt soovitas? Minu meelest ei lubanud nad meil lugeda midagi nüüdisaegsemat kui „Tom Jones”4.”

Noormees vaatab alla raamatu poole ja raputab pead. „Oh ei – Huxley on vaid oma lõbuks. Ma õpin juurat. Kuid teate, meil ikkagi lubatakse ka romaane lugeda.”

Eva naeratab. „Muidugi.” Seega ei ole võimalik, et ta on teda näinud inglise keele ja kirjanduse teaduskonnas; võib-olla on neid kunagi peol tutvustatud. David tunneb nii paljusid inimesi – mis oli tema selle sõbra nimi, kellega Penelope tantsis Caiuse kolledži maiballil, enne kui ta Geraldiga käima hakkas? Ka temal olid erksinised silmad, kuid kindlasti mitte päris sellised kui need siin. „Te paistate tuttav. Kas me oleme kohtunud?”

Mees uurib teda uuesti, pea viltu. Ta on kahvatu, väga inglispärase välimusega, ninal aimatavad tedretähed. Eva võib kihla vedada, et need tekivad ja tumenevad esimeste päikesekiirtega ning et mees vihkab neid, kirub oma õrna põhjamaist nahka.

„Ma ei tea,” ütleb too. „Mulle tundub, nagu oleksime, aga olen kindel, et ma mäletaksin siis teie nime.”

„See on Eva. Edelstein.”

„Hüva.” Ta naeratab jälle. „Ma kindla peale mäletaksin seda. Mina olen Jim Taylor. Teine aasta, Clare’i kolledž. Teie olete Newnhamis?”

Eva noogutab. „Teine aasta. Ja ma olen sattumas tõsisesse jamasse, sest puudun oma juhendaja eratunnist, sest lihtsalt mingi idioot jättis naela maha vedelema.”

„Mina peaksin ka juhendaja juurde minema. Aga kui aus olla, siis ma mõtlesin, et ei lähe.”

Eva silmitseb teda hindavalt. Tal on vähe aega selliste üliõpilaste – peamiselt meeste ja seejuures kõige kallimat haridust omandavate meeste – jaoks, kes suhtuvad oma akadeemilise kraadi saamisesse laisa, enesega rahuloleva põlgusega. Ta ei olnud noormeest üheks selliseks pidanud. „Kas see on teil kombeks?”

Teine kehitab õlgu. „Tegelikult mitte. Ma ei tundnud end hästi. Aga nüüd ma tunnen end järsku tükk maad paremini.”

Nad vaikivad hetke, kumbki tunneb, et ta peaks ühe liigutuse tegema, et ära minna, kuid ei taha seda eriti teha. Teerajal ruttab mööda üks tumesinist lühikest kapuutsiga mantlit kandev tüdruk ja heidab neile kiire pilgu. Siis, Evat ära tundes, vaatab uuesti. See on too Girtoni tüdruk, see kes mängis ADCs5 Emiliat, kui David mängis Jagot. Tema pilk oli Davidile pidama jäänud – iga loll võis seda näha. Kuid Eva ei taha praegu Davidi peale mõelda.

„Hüva,” ütleb Eva. „Ma arvan, et mul oleks targem tagasi minna. Vaatan, kas uksehoidja poiss oskab mu ratta ära parandada.”

„Või te võiksite lubada minul selle ära parandada. Me oleme Clare’ile palju lähemal kui Newnhamile. Ma otsin paranduskomplekti üles, paikan teie rehvi ära ja teie lubate mul teid napsile kutsuda.”

Eva vaatab talle näkku ja teda rabab sellise kindlusega, mida ta ei oska seletada – ta isegi ei taha seda proovida –, et see ongi selline hetk: hetk, mille järel miski ei ole enam kunagi endine. Ta peaks – peaks – ei ütlema, kõrvale pöörduma, lükkama oma jalgratta mööda õhtupoolikusi tänavaid kolledživärava juurde, laskma uksehoidja poisil end punastades abistama tulla, pakkuma talle nelja šillingit jootrahaks. Aga ta ei tee seda. Selle asemel keerab ta oma jalgratta vastassuunda ja kõnnib poisi, selle Jimi kõrval; nende mõlema vari napsab nende kandu, pikal rohul ühinedes ja teineteist kattes.