Читать книгу Meie võimalikud elud - Laura Barnett - Страница 6

Kukkumine

Cambridge, oktoober 1958

Mees näeb eemalt, kuidas ta kukub: aeglaselt, ettekavatsetult, justnagu stoppkaadrite reas. Väike valge koer – terjer – nuusib roopalisel teeveerel, tõstes pead, et saata süüdistav haugatus omanikule, beeži vihmamantlit kandvale mehele, kes on juba hea tükk maad eespool. Jalgrattaga lähenev tüdruk – ta sõtkub pedaale liiga kiiresti, tumedad juuksed selja taga lehvimas kui lipp. Ta kuuleb, kuidas tüdruk hüüab üle rattakella helina: „Eest ära, poiss!” Kuid koer, kelle tähelepanu köidab mingi uus koeri huvitav asi, ei lähe mitte eemale, vaid lühemat teed pidi tüdruku esiratta ette.

Tüdruk hakkab vingerdama, tema ratas sõidab kõrge rohu sisse, väändub ja väriseb. Raskelt maandudes kukub ta külili, vasak jalg harjumatu nurga alla kõverdunud. Jim, kes on temast vaid mõne jala kaugusel, kuuleb teda vandumas: „Scheiße!”

Terjer ootab hetke, liputab troostitult saba ja sibab siis peremehele järele.

„Kuulge – kas teiega on kõik korras?”

Tüdruk ei vaata üles. Nüüd lähedalt näeb Jim, et too on väike, õbluke, umbes tema enda vanune. Ta nägu on juuksekardina taga peidus.

„Ma ei tea.”

Ta sõnad väljuvad hingeldades, katkendlikult – see on muidugi šokist. Jim astub rajalt kõrvale ja kõnnib tüdruku juurde. „Kas teie hüppeliiges sai viga? Kas te prooviksite sellele korraks toetuda?”

Ta näeb tüdruku nägu: kõhna nagu kõik muugi temas, kitsalõualist, pruunide, kiire pilguga uurivate silmadega. Ta nahk on tumedam kui Jimil, kergelt päevitunud – ta oleks arvanud, et tüdruk on itaallane või hispaanlane, aga mitte sakslane. Neiu noogutab, võpatab, kui ta end püsti ajab. Tema pea ulatub vaevu Jimi õlani. Ta pole just otseselt ilus – aga kuidagi tuttav. Lähedane. Kuigi kindlasti ei tunne ta teda. Vähemalt mitte veel.

„Seega luumurdu ei ole.”

Tüdruk noogutab. „Murdu ei ole. Ainult natuke valutab. Aga arvan, et elan üle.”

Jim naeratab prooviks, aga tüdruk ei kipu vastu naeratama. „Oli see alles kukkumine. Kas te sõitsite millelegi otsa?”

„Ma ei tea.” Ta põsk on mullane ja Jim hoiab tagasi oma äkilist soovi see puhtaks pühkida. „Peaaegu oleksin. Teate, tavaliselt olen ma üsna ettevaatlik. See koer tuli otse mulle ette.”

Jim vaatab tüdruku jalgratta poole, mis lebab katkiselt maas. Paari tolli kaugusel selle tagumisest rattast on suur hall kivi, läbi rohu vaevu nähtav. „Siin see süüdlane ongi. Ilmselt sõitsite rehviga vastu seda. Tahate, et ma vaataksin üle? Mul on siin kuskil paranduskomplekt.” Ta võtab pehmeköitelise raamatu, mida ta kaasas kannab – „Proua Dalloway”8, mille ta oli leidnud ema öökapilt, kui ta sügissemestriks asju pakkis, ja mõelnud, et küsib seda laenuks, arvates, et see aitab tal ema meeleolusid paremini mõista – teise kätte ja pistab vaba käe jakitaskusse.

„See on teist väga lahke, aga tegelikult, ma olen kindel, et ma suudan …”

„See on vähim, mida ma teha saan. Uskumatu, et koera omanik ei vaadanud isegi tagasi. Polnud just eriti rüütellik.”

Oma vihje pärast häbenedes Jim neelatab, sest tema reageering just oli seda. Vaevalt et ta kangelane on – tal pole isegi paranduskomplekti kaasas. Ta kontrollib teist taskut. Siis talle meenub: Veronica. Hommikul tema juures lahti riietudes – nad ei olnud läbenud isegi eeskojas oodata, et ta oma jaki seljast saaks – oli ta laadinud oma taskute sisu tema tualettlauale. Hiljem oli ta üles korjanud oma rahakoti, võtmed, mõned lahtised mündid. Komplekt on ilmselt ikka veel seal, Veronica lõhnaõlide, kaelakeede ja sõrmuste hulgas.

„Karta on, et ma lubasin liiga suure suuga. Mul ei ole aimugi, kus see on. Palun vabandust! Tavaliselt on see mul kaasas.”

„Isegi siis, kui te rattaga ei sõida?”

„Jah. Olla valmis ja see muu jutt. Ja tavaliselt ma teengi seda. Tähendab, sõidan rattaga.”

Nad vakatavad hetkeks. Tüdruk tõstab oma vasaku jala ja teeb pöiaga aeglaselt mõne ringi. Liigutused on voolavad, elegantsed, nagu tantsijal, kes harjutab käsipuu ääres paasid.

„Kuidas on?” Ta on üllatunud sellest, kui väga ta tahab seda teada.

„Veidike valus.”

„Äkki te peaksite arsti juurde minema?”

Tüdruk raputab pead. „Ma olen kindel, et jääkott ja kange džinnikokteil ajavad asja ära.”

Jim uurib teda, otsekui püüdes veenduda teise hääletoonis. „Kas te olete sakslane?” küsib ta.

„Ei.”

Ta ei oodanud teravat vastust. Ta vaatab kõrvale. „Oeh, vabandust. Kuulsin teid vandumas: „Scheiße”!”

„Kas te räägite saksa keelt?”

„Tegelikult mitte. Kuid ma oskan öelda „pask” kümnes keeles.”

Eva hakkab naerma, paljastades säravvalge hambarea. Võib-olla liiga terve, et olla toitunud vaid õllest ja hapukapsast. „Mu vanemad on austerlased.”

„Ach so.”

„Te ikkagi räägite saksa keelt!”

„Nein, mein Liebling. Ainult natukene.”

Tüdruku nägu vaadates torkab Jimile pähe, kuivõrd ta tahaks teda joonistada. Ta näeb seda ebaharilikult eredalt: tüdrukut raamatut lugedes aknaalusele pingile kerra tõmbunult, valgus langemas üle ta juuste, teda ennast visandit tegemas, valget ja vaikset tuba, kui pliiatsisöe kraapimine paberil välja arvata.

„Kas teie õpite ka inglise kirjandust?”

Tüdruku küsimus toob ta tagasi reaalsusesse. Doktor Dawson oma Old Courti9 ruumes, tema kolm kaasjuhendajat tuimade, lihavate nägude ja korralikult kammitud juustega, mõttetult kritseldamas „delikti eesmärke ja asjakohasust”. Ta on juba hiljaks jäänud, kuid ei hooli sellest.

Ta vaatab raamatut, mida käes hoiab, ja raputab pead. „Kahjuks juurat.”

„Oeh. Ma ei tunne just palju mehi, kes loevad oma lõbuks Virginia Woolfi.”

Jim hakkab naerma. „Ma kannan seda vaid näitamiseks kaasas. Minu meelest aitab see ilusate inglise kirjanduse üliõpilastega hästi jutu peale saada. „Kas teie ei armastagi „Proua Dallowayd”?” näib meelituseks hästi sobivat.”

Tüdruk naerab koos temaga ja Jim vaatab teda uuesti, seekord pikemalt. Tema silmad ei ole päris pruunid: iirise kõrvalt on need peaaegu mustad, kuid servast pigem hallid. Jimile meenub samasugune varjund ühel oma isa maalidest: naine – Sonia, nüüd ta teab seda; sellepärast ema ei tahtnudki lasta seda maali seinale riputada – joonistub välja Inglismaa taeva taustal.

„Kas teiegi?” küsib ta.

„Mina mida?”

„Armastate „Proua Dallowayd”?”

„Oojaa, loomulikult.” Lühike vaikus. Siis: „Te paistate tuttavana. Arvasin, et võib-olla olen teid mõnes loengus näinud.”

„Mitte siis, kui te just ei hiili Watsoni köitvatele loengutele Rooma seadusest. Kuidas teie nimi on?”

„Eva. Edelstein.”

„Hüva.” Ooperilaulja, baleriini nimi, mitte selle tüdrukuhakatise nimi, kelle nägu hakkab Jim, nagu ta juba teab, hiljem visandama, hägustades selle kontuurid: tema põsesarnade mahalihvitud nurgad, laialihõõrutud varjud ta silme all. „Ma kindla peale mäletaksin seda. Mina olen Jim Taylor. Teine aasta, Clare’i kolledž. Arvaksin, et teie olete … Newnhamis. On mul õigus?”

„Täpipealt. Ka teine aasta. Ma hakkan sattuma tõsisesse jamasse, sest puudun oma juhendaja Elioti-teemalisest eratunnist. Ja mul on essee valmis.”

„Seega kaks jama korraga. Kuid ma olen kindel, et asjaolusid arvestades ei pane nad teile puudumist pahaks.”

Tüdruk seirab teda, pea viltu, ja Jim ei oska öelda, kas ta leiab temas midagi huvitavat või kentsakat. Võib-olla ta lihtsalt juurdleb, miks noormees ikka veel siin on. „Mina peaksin ka juhendaja juurde minema,” ütleb ta. „Aga tõtt-öelda ma mõtlesin, et ei lähe.”

„Kas see on teil kombeks?” Seesama karmus on tagasi. Jim tahaks selgitada, et ta ei ole üks neist meestest, kes jätavad oma õpingud laiskuse või lodevuse või mõne päriliku õiglustunde pärast unarusse. Ta tahab tüdrukule rääkida, mis tunne on osaleda kursusel, mida ta ise ei valinud. Aga loomulikult ei saa ta seda teha ja ütleb vaid: „Tegelikult mitte. Ma ei tundnud end hästi. Aga nüüd ma tunnen end järsku tükk maad paremini.”

Hetkeks tundub, et rohkem polegi midagi öelda. Jim näeb, kuidas asjad lähevad: tüdruk tõstab oma ratta püsti, pöörab ringi, väntab aeglaselt tagasi kolledžisse. Ta on löödud, võimetu mõtlema ühelegi asjale, mis tüdrukut kinni võiks hoida. Kuid siiski too ei lahku veel, vaid vaatab noormehest mööda teerajale. Jim järgib ta pilku, näeb tüdrukut tumesinises mantlis, kes nende poole tagasi vaatab ja siis kiiruga oma teed läheb.

„Keegi, keda te tunnete?” küsib Jim.

„Natuke.” Miski on tüdrukus muutunud, Jim tajub seda. Miski sulgub. „Ma peaksin tagasi minema. Saan kellegagi hiljem kokku.”

Mees – muidugi pidi tegemist olema mehega. Temas tärkab aeglaselt paanika: ta ei lase, ei tohi lasta tal minna. Ta sirutab käe ja puudutab tüdruku käsivart. „Ära mine. Tule minuga. Ma tean üht pubi. Palju jääd ja džinni.”

Ta hoiab kätt tüdruku varruka karedal puuvillasel pinnal. Tüdruk ei tõmba seda ära, vaatab vaid talle oma valvsate silmadega otsa. Jim on kindel, et ta ütleb ei, kõnnib minema. Kuid siis ta ütleb: „Olgu. Miks ka mitte?”

Jim noogutab, teeseldes ükskõiksust, mida ta tegelikult ei tunne. Ta mõtleb ühe Barton Roadil asuva pubi peale, ja kui peab, veeretab ta selle paganama jalgratta ise sinna. Ta laskub põlvili ja vaatab selle üle. Sellel ei ole ühtegi nähtavat vigastust peale kitsa, otsast teravneva kriimustuse esimesel porilaual. „Paistab, et lugu ei olegi väga halb,” ütleb ta. „Kui soovite, viin selle teie asemel kohale.”

Eva raputab pead. „Aitäh, aga ma saan ise hakkama.”

Ja nad kõnnivad koos minema, välja oma ettemääratud pärastlõunasest rutiinist tihenevatesse õhtuvarjudesse, hämarasse, vaevu aimatavasse kohta, kus üht rada pidi kõnnitakse ja teine jäetakse kõrvale.