Читать книгу Pelgupaik - Lauren K. Denton - Страница 5

MAGS

MÄRTS

Sweet Bay päikeseloojangud on minus alati tekitanud tunde, justkui oleksin väike laps. Tõenäoliselt selle otsatu avara vee pärast. Ma ootan, et iga hetk kerkib sügavusest välja midagi suurt ja üllatavat. Ma ootan alati ärevusega. Aga iga õhtu on samasugune, nagu oli eelmine – värvide pillerkaar, haihtuv päike ja õhtuhämarus, mis seab end sisse mugavalt nagu vana sõber.

Kui ma sel päeval majast lahkusin, et tulla aeda, ootas Dot mikrolaineahju ees, millal tema popkorn valmis saab, ja Bert pesi oma malmpanni just nii õrnalt, kui on õige. Kõik oli just nii, nagu alati. Olime meeldivalt õhtustanud – toit oli olnud hea ja vestlus elav –, aga kõik teavad, et pärast õhtusööki lähen ma aeda istuma. Nad olid juba ammu loobunud kutsumast, et ma nende igaõhtustest tegevustest osa võtaksin – telesarjad, pusle, Glory oma lapitekilappe laiali laotamas. Hilisõhtud kuulusid mulle ja mu mälestustele.

Istun siin oma vanal pingil, mille meisterdanud käed hoidsid kunagi minu omi. See pink pole midagi erilist – lihtsad seedrilauad ja kooruv värv –, kuid see on olnud mu sõber ja kaaslane peaaegu sama kaua, kui olen selles majas elanud. Mu sõrmed klammerduvad pingiserva ümber, see on aastatega tekkinud harjumus. Sulgen silmad ja hingan sügavalt. Nii palju on juhtunud. Vahel hakkab mul sellele kõigele mõeldes valus. Aga sellistel öödel nagu tänane, on mälestused magusad.

Minu kõrval vedeleb täna postkasti toodud värske Southern Living. Ajakirja 50. leheküljel on Sara oma poega. Mulle meeldib tema fotot enda läheduses hoida. Nii saan ma teeselda, et ta istub siin minu kõrval. Hakkan just ajakirja avama, kui tunnen taas rinnus pitsitust. See on tugev, nagu suruks keegi seal rusikasse väikse käe, ning sellele järgneb värelus. Siis on pitsitus korraga kadunud.

Sirutan käe ja tõmban kingad jalast, et saaksin tunda talla all mulda. See parandab mu enesetunnet alati. Arst soovitas mul kanda neid tobedaid valgeid ortopeedilisi kingi, kuigi ma eelistaksin neile oma vanu kummikuid. Jumal teab, kui väga ma neid armastasin. Need olid praktilised ja teenisid mind usinasti. Sama lugu on kalamehekummikute ja mütsidega. Katkist paadimootorit ei saa parandada, kui sul on seljas uhke kleit ja jalas kõrged kontsad. Minu Jenny ei paistnud iial hoolivat sellest, kuidas ma välja nägin – ka meie ebatavaline elu näis talle väga hästi sobivat –, aga Saraga oli teine lugu. Ma nägin, kuidas ta mind vaatas, justkui mõelnuks ta, kuidas saab olla tema vanaema muutunud nii veidraks, rääkimata Pelgupaigast, mis oli olnud väga uhke maja.

Olen vahel mõelnud selle üle, kas peaksin Saraga maha istuma ja rääkima talle oma loo. Kui Sara minu juurde kolis, oli ta jõudnud sellesse õrna neiuikka, kus sõprade arvamus on tähtsam kõigest muust, ja ma teadsin, et minu isik ei tee teda teiste seas kuigi populaarseks. Aga ma soovisin alati, et leiaksin mooduse, mis aitaks tal näha Pelgupaika ja mind teise nurga alt.

Mulle tundub tegelikult, et Sarast on saanud tugev naine just tänu sellele, kelleks kujunesin mina. Kui ma oleksin jäänud vanemate käpa alla ja muretsenuks aina, kuidas ma teistele paistan, oleksin ma olnud tõelise naise hale vari. Ja ma tahan uskuda, et Sarat aitas vormida minu otsus keelduda allumast normidele, isegi kui Sara pole seda endale teadvustanud.

Vahest on see aeg nüüd käes. Ta pole enam tujukas teismeline, vaid täiskasvanud naine. Ja pealegi veel tark. Talle tuleks kasuks teada minu lugu, mõista, kuidas hallist hiirekesest sai julge naine. Kuidas nõrgast sai tugev. Ma räägin talle. Ma istun temaga maha ja räägin talle kõik ära. Ühel päeval.