Читать книгу Pelgupaik - Lauren K. Denton - Страница 7

SARA

APRILL

Sel õhtul läksin ma veinipokaaliga sisehoovi istuma. Minu maja, just nagu mitu teist selle kvartali kahepereelamut, mis olid olnud enne ümberehitamist 1850. aastate tõllakuurid, seisid tagumise küljega väikse terrassi poole, mille ümber kasvasid bugenvillead, jasmiinid ja palmid. Keegi oli pannud terrassi keskele sepistatud laua ja hulga toole, luues selle kauni oaasi keskele mõnusa istumiskoha. Õhtutel, kui õhuniiskus polnud just 200 protsenti, kogunesid igas vanuses ja igasugu veidrusastmega naabrid ja sõbrad järjekordse päeva lõppu tähistama.

Sel õhtul põrnitsesid Millie ja Walt, paar, kes elas minu kahepereelamu teises pooles, teineteist üle malelaua. Kõik teadsid, et neid ei maksa häirida enne, kui üks neist – tavaliselt Millie, karjub šahh-matt. Ma istusin pingile ja võtsin väikse lonksu veini.

Mul oli veel umbes nelikümmend tundi aega, et asuda itta suunduvat I-10 maanteed mööda Alabama poole teele. Mul tuleb vara ärgata, et lükata edasi kohtumisi, teha vajalikud kõned ja kirjutada Allyni jaoks üles märkmed. Kindlasti pettub ta minus, et ma eeldan, justkui ei saaks ta minuta oma tööga hakkama, aga ma ei saa sinna midagi parata. Pood on mu lapsuke ja minu jaoks on raske seda isegi paariks päevaks jätta.

Võtsin telefoni ja vaatasin kella. Kaheksa, hea aeg helistada. Õhtusöök on lõppenud ja kui kõik on vanaviisi, paneb Bert parasjagu viimaseid pestud potte ja panne kappi. Dot võtab oma ristsõnaraamatu ja suure kausitäie popkorni ning läheb maja taha verandale õhtut veetma. Mags läheks aeda, jalas mullased kalossid.

Mags veetis alati hilisõhtud aias, istudes päevinäinud seedripuust pingi ühel poolel. Ta ei teinud aiatööd, ei lugenud – ta lihtsalt istus. Lapsena püüdsin ma talle seal seltsiks olla, aga ta ajas mind alati minema, öeldes, et tahab oma mälestustega üksi olla.

Hoidsin sõrme Pelgupaiga numbri kohal. Mis saab majast nüüd, kui Magsi enam pole? See oli lakanud olemast tavapärane külalismaja juba mu lapsepõlves. Kas see võiks olla uuesti korralik majutuspaik? Kas see peaks selleks muutuma?

Mu lapsepõlves oli see maja olnud lõbus paik, kus mängida – olgugi et veider. Kui ma sain vanemaks, hakkasin paremini aru saama, missugust kummalist teenust see maja pakkus. Kunagi võis see olla tegutsev hotell, aga aastate jooksul oli sellest saanud vanainimeste kommuun, mille uksed olid alati avatud ja kuhu jäid pikemalt pidama inimesed, keda ootas ees uhke Florida pensionäripõli.

Vahest jäävad Dot ja Bert sinna ning hoiavad äri käimas? Aga Pelgupaigas polnud enam õieti mingit elu. Kunagi oli see maja olnud tõeline iludus – Victoria-aegsele arhitektuurile omased tornid, valged puitpits-sandrikud, topeltuksed, mis avanevad suurele ümber maja ulatuvale verandale –, aga aastate jooksul oli hoone lagunenud. Selleks ajaks kui ma kolledžisse läksin, riivasid kooruv värv, lahtised tellised ning rippubade ja hõlmise pueraaria väätide alla mattunud aknaluugid juba valusasti silma.

Aga sellest hoolimata oli majal iselaadi sarm. Mõnes unustuse hõlma vajunud ja tolmukihi alla mattunud reisijuhis oli Pelgupaik endiselt kirjas vaatamisväärsusena. Igal suvel eksis siia mõni reisist kurnatud perekond ning avastas jahmatusega, et külalismaja oli kõike muud kui see, millena reisijuht oli seda reklaaminud. Mags ja teised sahmisid nende ümber ja juhatasid nad tubadesse, tundes elevust, et neil on jälle külalised, ning veendes end, et „hooaeg“ on jälle algamas.

Paari päeva pärast otsustasid külalised ikkagi puhkuse katkestada, tuues vabanduseks, et kodus on midagi juhtunud ja nad peavad tagasi minema. Ja kuigi nad ootasid pikisilmi, millal sealt minema saavad, puges miski selles kohas või sealsetes inimestes neile südamesse. Nad kahjatsesid alati, et pidid lahkuma. See oli veider vastuolu, sest kuigi inimesed põgenesid vahel Pelgupaigast lausa keset ööd, tänasid nad alati Magsi külalislahkuse eest.

Kui arvata välja päris külalised, kes tulid ja läksid, pakkus külalismaja peavarju paljudele värvikatele kujudele, kes olid saabunud paljude aastate eest ja sinna jäänudki. Mõni neist oli leidnud tööd Pelgupaigas, aidates toimetada aias või köögis, ja mõni lihtsalt elas seal. Magsi sõbrad Dot ja Bert Ingram olid elanud Pelgupaigas kümneid aastaid ning Major ja Glory Gregg olid kolinud sinna varsti pärast neid. Pelgupaik oli üks lotendavate käsivarte, hallide juuste, kodukitlite ja trakside sasipundar.

„Tere õhtust, Pelgupaik kuuleb.“

Naeratasin, kui kuulsin Doti tuttavat häält. „Sara siin.“

„Sara, kallis. Ma olen su kõnet oodanud.“ Dot kattis mikrofoni käega ja tema summutatud hääl hüüdis: „See on Sara.“ Siis jätkas ta: „Vernon siis helistas sulle. Ma lihtsalt ei saanud seda välja öelda. Kuidas sa vastu pead?“

Ma ohkasin ja langetasin kukla pingi seljatoele. „Ma saan hakkama. Kuidas sul endal on?“

„Oh, tead küll. See kõik juhtus lihtsalt nii kiiresti. Võiks ju arvata, et seitsmekümne kahe aastasel naisel on veel elada tublid kümme aastat, kui mitte rohkem. Vähemasti Magsi-sugusel naisel. Ja veel südamerabandus. Ta oli terve kui purikas.“

„Kas ta mainis, et tunneb end halvasti? Kas tal olid valud? Mul polnud õrna aimugi.“

„Ma olen seda oma peas miljon korda kedranud, ausõna,“ vastas Dot. „Ta mainis eelmisel nädalal paar korda, et tal on õhust puudu, aga mina arvasin, et selles on süüdi need kohutavad sigaretid, mida ta vahel salaja suitsetas, kui arvas, et me ei pane tähele.“

Dot nuuskas valjult. „Pärast seda kui sa jõulude ajal siin käisid, jäi ta väheke aeglasemaks. Ta ei kihutanud enam jalgrattaga ringi ega käinud ööpäev läbi eesuksest sisse-välja. Ma oleksin pidanud aimama, et midagi on valesti.“

Mags oli viimati telefonis pisut väsinud häälega olnud, aga ma olin pidanud seda normaalseks. Ta oli ju ikkagi seitsekümmend kaks.

„Aga ta vist ikka aimas, et midagi on tulemas, olgugi et see jäi meil kahe silma vahele,“ jätkas Dot. „Eelmisel nädalal vannutas ta meid täiesti ootamatult, et juhul, kui ta peaks tõsiselt haigeks jääma, tuleb meil ta kohe haiglast koju tagasi toimetada. Ta ütles, et veedaks oma õhtud parema meelega aias, selle asemel et viibida külmas steriilses haiglapalatis. See kõlab nii temalikult, eks ole? Kui me täna hommikul arsti juurde sõitma hakkasime, oli ta veel nii palju teadvuse juures, et palus Bertil vaadata, kas aias on marju, sest ta tahtis tükikest Berti maasikakooki.“

Telefonist kostis Doti taskuräti krabinat.

„Seda polnud võimalik kuidagi ette näha.“ Püüdsin veenda nii ennast kui Dotti. „Aga ma soovin siiski, et oleksin seda teadnud. Vahest oleksin saanud midagi teha.“

„Kolme tunni kauguselt ei ole siin suurt midagi teha.“

„Ma oleksin võinud tulla sinna ja aidata.“

„Ta poleks seda sinult iial palunud. Mina võin ju arvata, mida tahan, aga tema poleks iial tahtnud olla põhjus, mille pärast sa pead oma sealsest elust kas või natukeseks loobuma.“

„Aga sina arvad teisiti?“

Dot ohkas. „Ma arvan lihtsalt, et talle tegi haiget, et ta sind nii harva nägi, olgugi et ta seda kunagi ei maininud.“

„Aga me rääkisime iga nädal. Ja ma käisin Sweet Bays nii sageli, kui sain. Kõik oleks olnud teisiti, kui mul oleks rohkem töötajaid, kes minu asemel poodi peaksid. Aga mul on ainult Allyn.“

„Ma tean, ma tean. Küllap sul on õigus.“

Vaigistasin häält – see võis olla Allyni hääl, sest mõtlesin ju äsja talle –, mis küsis minult, kas kõik ikka oleks olnud teisiti, kui minu käsutuses oleks olnud terve meeskond töötajaid. Kas ma oleksin tihemini seal käinud? Ma oleks tahtnud vastata jaatavalt, kuid polnud selles kindel. See vahemaa Sweet Bay ja minu vahel oli hakanud mulle meeldima.

„Mags ütles alati, et mõistab mind,“ sõnasin.

„Eks ta mõistiski. Ta oli siin sinu üle väga uhke. Ta ei tahtnud iial olla kellelegi koorem, kõige vähem sinule. Sa ju tead, missugune Mags oli. Ta ei küsinud iial kelleltki abi ega rääkinud oma asjadest lõpuni välja.“

Loomulikult poleks Mags mulle helistanud ega mangunud, et ma suvalisel nädalavahetusel sinna läheksin. Ta pole selline, õigemini polnud. Ta tahtis, et tuleksin omal soovil. Ma venitasin lihtsalt minekuga liiga kaua.

„Igal juhul on mõttetu praegu selle kõige pärast muretseda,“ ütles Dot. „Kuidas oleks keegi meist võinud seda ette teada? Ta oli Mags ja me võtsime enesestmõistetavana, et ta on igavene.“

Selleks ajaks kui me kõne lõpetasime, oli sisehoov tühjaks jäänud. Seal olid vaid Millie ja Walt, kes piidlesid teineteist üle malelaua ja kaalusid mõttes järgmist käiku. Ma kuulsin vaevu varaõhtusi liiklushääli, mis kostsid paar kvartalit kaugemal asuvalt Bourbon Streetilt, tänavalt, mis oli peagi algava mölluga võrreldes hiirvaikne.

„Sa oled nii sügavas mõttes,“ ütles tuttav hääl. „Kas midagi on juhtunud?“

Bernard, kunstnik, kes elas ühes kahepereelamus, mis jäi teisele poole sisehoovi, sättis end minu kõrvale istuma. Ta keeras taaskasutataval mõlkis veepudelil korgi pealt ja jõi suure sõõmu.

„Ma lihtsalt vaatasin Milliet ja Walti. Kuuskümmend kaheksa aastat abielu ja nad on ikka veel piinlikult armunud.“

Silmitsesime neid veidi aega vaikides.

„Kas käisid jälle selle advokaadibüroo poisiga väljas?“ küsis Bernard.

„Me oleme paar korda kohtunud.“ Bernardi habetunud nägu tõmbus aeglaselt naerule. „Mis pilk see nüüd peaks olema?“

Mees tõstis naljatamisi käed üles. „Ma ei ütle midagi. Oma noore ea kohta paistis tal olevat paks rahakott, muud midagi.“

Mitch oli advokaat ühes New Orleansi vanemas firmas. Ta oli saanud partneriks kolmekümneaastasena – see oli firmas ja vahest isegi kogu linnas rekord. Me olime käinud paar korda väljas. Ta oli meie esimeseks kohtinguks broneerinud Commander’s Palace’i peakokalaua, aga meie suhe polnud eksklusiivne ja päris kindlasti polnud see midagi tõsist. Just samasugused olid olnud mu suhted suurema osa meestega, kellega olin New Orleansis kohtamas käinud. Ja mul ei olnud selle vastu midagi.

„Sa ei pruugi mind uskuda, aga ta on kena inimene. Ta kutsus mind homme õhtul ühele galale, aga ma pean talle ära ütlema. Ma lähen selle asemel hoopis tagasi Sweet Baysse. Mu vanaema suri.“

Neid sõnu välja öeldes jõudis mulle kohale uus reaalsus: ma olin nüüd perekonnata. See oli koorem, millega ma ei osanud õieti midagi peale hakata.

„Tunnen kaasa. Kas olite lähedased?“

Ma kõhklesin. „Olime ja ei olnud ka. Temas oli osa, mida ta kõigi, ka minu eest varjas.“

„Ah sealt see siis tulebki.“

„Mis kus kohast tuleb?“

„Sa oled ise ka kinnine inimene. Hoiad kõik endale. Sa ei lao kohe välja kõiki kaarte, nagu suurem osa teisi siin teeb.“

Mõtlesin selle üle veidi järele. „Võimalik, et olime Magsiga sarnasemad, kui ma ise aru sain.“

„Kas ta oli tüüpiline vanaema, kes küpsetas ja vaatas seebikaid?“

Ma naersin. „Seda ei saa nüüd küll öelda.“

„Minu Mississippi vanaema tegi kogu Butleri maakonna parimaid kartulikrõpsuküpsiseid.“

„Kartulikõpsuküpsiseid?“ Hõõrusin silmi. „Millegi sellisega oleks Mags küll võinud hakkama saada. Aga tüüpiline polnud ta küll mitte mingis mõttes. Sa ei kujuta ettegi, kui palju ma olen pidanud tema pärast häbi tundma.“

„Kõik tunnevad oma vanavanemate pärast natuke piinlikkust. Võta näiteks kartulikrõpsuküpsised. Keegi meist ei söönud neid tegelikult: peitsime need lihtsalt salvräti alla, kuni meil õnnestus need koerale sisse sööta.“

Naeratasin ja mõtlesin naisele, kes tuli südamerahuga mulle kooli vastu, seljas meeste õhtukuub ja jalas kummiplätud. Ta käis kõikjal jala või rattaga, sest tal olid silmades klaaskeha hõljumid. Kui me emaga Magsi juuksuri juurde sõidutasime, lasin ma end alati autoistmel kössi. Mags, hallid lokid turritamas välja linnupesaga kübara alt, mille peal olid tagatipuks veel ka helesined munad, ei paistnud mu piinlikkustundest väljagi tegevat. Vähemasti tegi ta näo, et tal on ükskõik.

Aga ta oli mu ainus pereliige. Tõenäoliselt ka mu suurim fänn. Ja nüüd oli ta läinud.

Tõusin ja pigistasin Bernardi õlga. „Ma peaksin magama sättima. Allyn läheb elevile, kui kuuleb, et saab paar päeva minuta poodi pidada. Ma pean talle juhised kirja panema.“

Mu korteris oli kõik vanaviisi: ülearu täis topitud sulepadjad paaril linase kangaga kaetud diivanil, vanad hõbevaasid värskete lilledega, paar maitsekat kunstiteost. Ma olin kujundanud oma kodu samas võtmes nagu Stiilisahvrit, kuigi ma viibisin kodus harva nii kaua, et oleks saanud nautida lilli või diivanite mugavat pehmust.

Kui ma end oma harilikul kombel magamaminekuks valmis sättisin, keerlesid mu mõtted Magsi ümber. Aeg-ajalt, kui Magsile tuhin peale tuli, tuiskas ta energiast pakatades läbi Pelgupaiga ja teatas, et hakkab koristama ja annab ära kõik ülearused asjad. Ta tuhlas kappides ja sahtlites ning piidles mööblit, nagu oleks tal päriselt südant millestki loobuda. Ta ei teinud seda kunagi. Tundus, et ta ei suutnud majast välja visata ühtki sinna tee leidnud asja ega inimest.

Aga mina seevastu ei sallinud kuhjuvaid asju ega kaost silmaotsaski ja seda tõestasid ka minu kodu ja pood. Ma polnud valinud oma kasvukeskkonnale vastandlikku maitset meelega, see oli lihtsalt niimoodi kujunenud.

Mu pilk langes kahele tugitoolile teises toa otsas. Olin need hiljaaegu valmis saanud, kuid polnud veel raatsinud neid ära müüa. Ma leidsin need vihmasel laupäeval, kui käisin osturetkel ühes St. Charlesi lagunevas ja sammaldunud majas. Vesi tilkus laest hõbedastesse ämbritesse, mis olid sõjaeelsel ajal ehitatud kaheksa magamistoaga maja uhke külalistoa põrandale diskreetselt laiali paigutatud. Kolme meetri kõrguste akende ees olid kopitanud kardinad. Allkorruse tualettruumi seinal rippus hõbedast raami sees määrdunud peegel. Sedasorti segadus oligi tegelikult põhjus, mis oli pannud mind vanadesse ja unustatud asjadesse armuma. Ma lahkusin sellelt müügilt kahe Prantsuse tugitooliga, mille punutud põhjad olid lagunenud, ja nüüd seisid need mu elutoas uhkete ja ilusatena. Mu pood oli selliseid päästetud ja taastatud iludusi täis.

Vahest ei erinenudki ma Magsist nii palju, kui olin arvanud. Põgenesin kõik need aastad tema ja Pelgupaiga eest, kuid ometi olin ma avanud siin oma ukse suurele hulgale vanadele ja kulunud asjadele.

Nõjatusin voodipatjadele ja punusin juuksed patsi, et need magamise ajal sassi ei läheks. Öölaual oli Jo Malone’i kätekreem, mida ma sõrmedele ja küünenahkadele määrisin – see oli tavaliselt viimane asi, mida enne tule kustutamist tegin, kuid täna jäi mu käsi lambinööri hoides pidama. Selle asemel et nöörist tõmmata, avasin ma väikse laua sahtli ja sirutasin käe sügavale.

Foto oli endiselt seal, kuigi ma polnud seda ammu välja võtnud. Kollakaks tõmbunud Polaroidilt naeratasid vastu Mags ja mu ema, sellal kui mina – energiast pakatav üheteistaastane – naersin millegi peale, mis polnud kaamera vaatevälja jäänud, ja püüdsin minema plagada. Ema käsi mu õlal oli tulutu katse mind paigal hoida, kuniks foto tehtud saab.

Keskendusin Magsile. Linnupesakübarat, mida ta alati kandis, polnud näha ja tema halli-mustasegused juuksed, kus hall oli ülekaalus, langesid lahtiselt õlgadele. Õhuniiskust oli nähtavasti vähe, sest tema juuksed olid laines, mitte krussis. Tema näoilme oli rõõmus ja silmanurkades naerukurrud.

Ma polnud kunagi mõelnud Magsist noore naisena, kuid seda fotot vaadates oli lihtne temalt aastad maha koorida ja kujutleda, kuidas oli ta näinud välja minuvanuse või isegi veel nooremana. Olin seda fotot palju kordi käes hoidnud, kuid ma polnud iial näinud tema viiekümne nelja aastase näo taga inimest, kes ta oli võinud olla enne minu aega, isegi enne mu ema aega. Nii palju kui mina teadsin, oli ta alati olnud see veider ja ärritavalt vanamoodne naine. Aga tema silmad. Ja naeratus – see oli ühest nurgast kõrgem, nagu oleks seal kusagil peidus olnud irooniline muie, mis püüdis välja pääseda.

Hoidsin fotot veel veidi aega käes, panin selle siis tagasi sahtlisügavusse ja kustutasin tule. Ma tundsin, kuidas torm end kogub – mu kõris kõrvetas ja silmis kipitas. Olin end terve päeva vaos hoidnud, aga pimedas ja vaikses toas võtsid rinnus pakitsev pinge ja südames paisuv kurbus minu üle võimust. Pisarad tungisid mu silmadest välja ja voolasid pidurdamatult mööda põski alla, jättes padjale niisked laigud.

Sellal kui mu rind hääletutes nuuksetes vappus, meenus mulle hetkeks lein, mida olin tundnud pärast vanemate surma. Toona oli see olnud teistsugune – ei raskem ega kergem, lihtsalt teistmoodi. Kaheteistaastane, kes elab vanaemaga ja kellel on lisaks veel neli „vanavanemat“, leinab teisiti kui täiskasvanu, kes teab, et on nüüd maailmas üksinda, hoolimata sellest, kuidas ta püüdis end veenda, et ei vajagi kedagi.

Ma olin tormi meelevallas, kuni see viimaks vaibus. Väsinud ja vapustatud, sirutasin ma käe uuesti foto järele. Ma panin selle laual lebava raamatu najale püsti ja hingasin sügavalt. Hägune kollakas lambivalgus, mis tänavalt tuppa paistis, valgustas Magsi nägu. Vajusin patjadele ja sulgesin silmad ning mind valdas rahulolutunne teadmisest, et Mags, olgu ta kus ta on, naeratab mulle seda viltust naeratust.