Читать книгу Pelgupaik - Lauren K. Denton - Страница 6

SARA

APRILL

Mulle meeldib hommikuse New Orleansi lõhn. Ikka veel. Need, kellele New Orleans ei meeldi, väidavad, et see lehkab nagu seisnud prügi või räpane vesi, mis voolab kanalisatsioonikaevudesse, aga mina arvan teisiti. See on äsja lahest püütud kala lõhn – soolakas ja värske. See on ahjust võetud Prantsuse saia lõhn, mis levib Frenchmen Streetilt kogu kvartalisse. See on tuhksuhkur, mida tuul Café du Monde’ist kannab. Muidugi on siin ka läppunud õlle ja suitsu haisu ning Bourbon Streeti patulehka, aga kõik need lõhnad koos on lihtsalt joovastavad.

Ma astusin oma kortermajast välja kell üheksa viisteist ja hingasin sisse külma õhku. Oli aprill, mis võis New Orleansis ja kõikjal mujal lõunaosariikide südames tähendada temperatuurivahemikku neljast kraadist kahekümne kuueni, sõltuvalt sellest, missugune jumala ja Golfi hoovuse tuju parasjagu oli. See päev oli alanud külmalt ja päikesepaisteliselt.

Selle asemel et istuda Audisse, jalutasin ma Canali ja Magazine’i nurgale bussipeatusse. See oli pikem jalutuskäik, kui mulle kiilkontsadel meele järele olnuks, kuid Allyn rääkis mulle alatasa, et peaksin oma rutiini murdma ja tegema midagi „ootamatut“. Ma naeratasin. Ta oleks minu üle uhke, et ma ajakulule ja jalgadele käega lõin ja hommikut nautisin. Keegi ei pane ju meile pahaks, kui ukse tavalisest pisut hiljem avame.

Suures Rahus¹ avati ärisid erinevatel põhjustel sageli hilja ja suleti vara. Minule meeldis äri ajada teistmoodi, kuid selline oli kord siinne elurütm ja ma olin sellega harjunud.

„Tere hommikust, ilus preili,“ hüüdis sügav tenorihääl Three Georges Jewelersi varjulisest sügavusest. See George püüdis aina asjatundmatutele turistidele igasugu kivikesi ja võltsehteid pähe määrida. Mina ei langenud kunagi George’i lõksu, aga vältida ei suutnud ma teda sellest hoolimata. Ta oli liiga sarmikas.

„Tere, George. Kas plaanid täna kelleltki tema raske tööga teenitud dollarid välja petta?“

„Hommikust õhtuni, kullake. Ühel päeval sädeleb ka sinu sõrmes mõni mu iludus. Saada oma peigmees minu juurde ja ma leian talle sõrmuse, mis on just see õige.“

„Ma ei kahtlegi selles, aga mul pole ühtki peigmeest, keda sinu juurde saata.“

„Sinusugusel ilusal neiul pole peigmeest? Ma olen šokis!“

George kutsus ilusaks neiuks kõiki. Isegi mõnd meest.

Ma jalutasin läbi kvartali sinna, kust buss ostlejad ja äriomanikud peale korjas ja Magazine Streeti keskele sõidutas. Kõik, keda nägin, olid heas tujus ja mulle meenus, miks ma New Orleansi armusin.

Kui ma Stiilisahvri ust lukust lahti keerasin, püüdes samal ajal suurt kohvitopsi küünarvarrega tasakaalus hoida, sõitis Allyni Harley mürisedes maja ette.

„Sa jäid hiljaks.“ Mees tuli elegantse liigutusega tsikli seljast maha. „Kas panid öö otsa pidu, nagu mina?“ Allyni filmitähelikud päikeseprillid katsid poolt nägu. Mehe juuksed olid täna oranžid.

„Ei pidutsenud ma midagi. Ja mis sa siin üldse kobised? Ise tulid ka hilja.“

„Kuidas ma siis oma tulekuga muljet saan avaldada, kui ma alati õigeks ajaks kohal olen?“ Allyn hüppas trepiastmetest üles ja haaras mu kohvitopsi just sel hetkel, kui see libisema hakkas.

Lükkasin ukse lahti ja meid võttis vastu meeldiv gardeenialõhn. Seda mõnusat aroomi levitasid meie poes sojavahast käsitööküünlad. Nende lõhn polnud seejuures pealetükkiv, see oli kerge. Ma kujundasin Stiilisahvri niisuguseks paigaks, kus inimesed tahaksid aega veeta. Meil oli poe tagaosas isegi kohvimasin ja kassa kõrval kauss pralineekommidega.

Ma armastasin iga viimastki asja, mille olin sellesse tillukesse vanasse majja kuhjanud, alustades mööblist ning lõpetades antiikhõbeda ja linaste vintage-padjapüüridega, millele olid tikitud prantslastele igiomased liiliaõied. Suurema osa kraamist olin ma leidnud vanakraamiturgudelt ja oksjonitelt. Isegi mõnelt garaažimüügilt. Ühele konkreetset tüüpi müügiartiklile keskendudes oleksin ma end piiranud ja seepärast oligi mu poe nimi Stiilisahver. Siin oli pisut kõike.

Päikesest ja värskest kevadeõhust virgena lükkasin ma eesukse lahti ja meie päev võis alata. Ma panin makist mängima Madeleine Peyroux’ ja Allyn sehkendas ühe graafilise lehega, mille oli kõrvaltoas seinale pannud. Allyn käis mulle alatasa pinda, et ma lubaksin poodi pisut lõunaosariikide gootikat, meeldimaks linna ohtratele Anne Rice’i ja voodoo fännidele, ja nii andsin ma talle pisut vabadust.

Ma jõudsin otsusele, et New Orleansis on just nii paras kõrge ja madala, äärelinna ja kesklinna segu, et võin oma reegleid pisut lõdvemaks lasta. Voodoo-nukkude koha pealt panin ma siiski jala maha. Selle asemel laotas ta kõikjale poodi tillukesi portselanist pealuusid. Mitu mu klienti ostis neid oma külalistele ebatavalisteks kingitusteks.

Päev edenes täiesti tavaliselt. Oli kesknädal ja suurem osa sisse ja välja tuhisevaid kliente olid kohalikud. Turistide päralt olid nädalavahetused. Paar püsiklienti oli palganud mind endale sisekujundajaks ja üks neist astus läbi, näitamaks mulle fotodelt kummuteid, et oskaksin oma järgmisel osturetkel taolisi otsida. Üks New Orleansi kunstiakadeemia tudeng tõi mulle väljapanemiseks raamitud fotosid. Allyn käis Guy’s Po-Boysis võileibade järel.

Enne sulgemist puges Allyn maja tagaosas asuvasse kontoriruumi, et kuulata ära paar sõnumit, mis olid saabunud automaatvastajale sellal, kui pood oli olnud rahvast täis. Hetke pärast viipas ta mulle koridorist.

„Mingi jurist on helistanud. Ütleb, et tahab sinuga rääkida kellestki proua Van Burenist.“ Allyn kehitas õlgu. „Ta palub, et helistaksid talle tagasi niipea, kui saad.“

Sellest, kui ma viimati Magsiga rääkisin, oli möödas üle nädala. Vestlesime tavaliselt igal pühapäeva pärastlõunal, aga ma olin meie viimase kõne poe veeavarii tõttu maha maganud. Selle asemel et kuulata viimast Sweet Bay kõmu, olin mina veetnud terve päeva ämbrite, märgade käterättide ja torssis remondimehega. Selleks ajaks kui ma koju jõudsin ja pesemas käisin, oli juba liiga hilja helistada. Mags jättis mulle hommikul automaatvastajale sõnumi, aga ma polnud veel saanud mahti talle helistada.

Klient heitis mulle pilgu ja kiikas siis käekella. Ma ei soovinud näida murelik ja raputasin pead. „Ma helistan talle natuke hiljem.“

„Selge pilt, boss!“

Sellal kui klient aeglasel sammul poes ringi uitas, lõuga sügas ja kaalus, mida osta, võitlesin mina seletamatu sooviga autosse hüpata ja Sweet Baysse Magsi juurde sõita. See impulsiivne mõte ajas mind naerma. Ma ei saanud lihtsalt niisama oma elu koos hoidvaid niite käest lasta ja puhkust võtta, kuid ometi igatsesin ma tema häält kuulda nii meeletult, et see üllatas mind ennastki.

Tund aega hiljem, kui olin müünud umbes 1896. aastal valmistatud söögilaua ja aidanud seda autokasti tõsta, panime viimaks poe selleks päevaks kinni. Suutsin mõelda vaid sellele, et pean helistama juristile. Vahest oli Mags linnas kellegagi pahuksisse läinud? See mõte tõi mu näole naeratuse. Mu vanaemast oleks võinud seda uskuda küll. Aga miks polnud ta sellest mulle ise rääkinud? Vähemasti Dot oleks võinud mulle helistada ja mind juhtunuga kurssi viia. Miks oleks pidanud jurist helistama nii triviaalse asja pärast?

Lugesime Allyniga poes kella seitsmeni kassat, sättisime mööblit ja koristasime. Tavaliselt jäin ma poodi veel kauemaks, kuid lahkusin nüüd koos Allyniga varakult.

„Kas viskan su koju ära?” küsis Allyn, kui me teeservas seisma jäime. „Mul on teine kiiver veel.”

„Tänan pakkumast, aga ma ei kiirusta veel koju. Pean ju sellele juristile tagasi helistama.”

„Õigus küll. Millest ta sinuga küll rääkida võib tahta?”

„Magsist. Van Buren on tema perekonnanimi.”

„Aa, Alabama Sweet Bay Mags.” Allyn püüdis ahvida lõunaosariiklase venivat kõneviisi. „Su väiksel isevärki vanaemal on uhke perekonnanimi.” Ta vajus hetkeks mõttesse. „Juristid ei too enamasti häid uudiseid, boss.” Allyn tõmbas kiivri pähe.

„Ma olen sellele juba mõelnud.”

„Kas Mags ei andnud sulle pühapäeval telefonis mingit vihjet?”

„Ma ei rääkinud temaga. Olin ju siin koos Butchi ja katuses haigutava auguga.” Näpistasin Allynit küünarnukist ja ta vastas samaga.

„Ma ei saa ikka aru, miks sa nii harva Sweet Bays käid. Ja miks ei võiks sa vanaema vahel siia külla kutsuda? Valge Venelase kokteil tuleb mul suurepäraselt välja. Vanainimesed joovad ju selliseid asju?”

Ma naersin. „Mul pole õrna aimugi, kas talle Valge Venelane meeldib. Ja ma käin küll seal. Ma ju rääkisin sulle oma jõulureisist – Bert kaunistas kuuske küünaldega ja oleks selle äärepealt põlema pannud. Mags pidi tulekustuti välja tooma. See oli kaos, nagu alati. Meie pühapäevastest telefonikõnedest piisab täielikult.”

„Sulle ehk piisab. Aga ma olen kindel, et Mags tahaks su nägu tihemini näha. Kes siis ei tahaks?” Allyn patsutas mu põske ja tõstis jala üle sadula. „Sa ei pea ju sinnaminekuks teise maailma otsa rändama.”

Näksisin oma põske ja põrnitsesin Allynit, kuid mehel oli õigus. Ma olin ehk jätnud Magsi ja oma väikse kodulinna seljataha, otsimaks New Orleansist helgemat tulevikku, kuid Mags oli mu ainus pereliige – ma võlgnesin talle rohkem, kui olin andnud.

„Okei, okei, ma jään nüüd vait. Mine ja helista. Homme näeme.” Allyn kergitas kiivrit ja suudles mind kiiresti põsele, keeras paar korda gaasi ja kihutas minema.

Selle asemel et sõita bussiga tagasi Canal Streetile, pöörasin ma Napoleoni tänavalt vasakule ja jalutasin St. Charlesi poole. Kõndides võtsin oma telefoni ja avasin kõneposti. Eredalt ekraanilt vaatasid mulle vastu viis-kuus vastamata jäänud sõnumit, nende hulgas Magsi oma. Ta oli vadranud ebatähtsatest asjadest ja ma polnud leidnud keset kestvat katusesaagat aega talle tagasi helistada. Vajutasin ekraanil Magsi nime ja kogu õhk mu ümber täitus tema häälega.

Teist korda kuulates tundus Magsi hääletoon kuidagi imelik. Ma polnud seda vist kesk lekkega kaasnenud kaost tähele pannud, aga tema hääles polnud tavapärast reipust. Pärast seda kui ta oli mulle jutustanud oravatest, kes tema kurerehad üles kaevavad, ja nahkhiirtest, kes elasid Pelgupaiga korstnas, jäi ta äkitselt vait ja ohkas.

„Ma tean, et see pole sinu jaoks puhkus ega midagi sellele ligilähedastki, aga ma tahaksin sind näha, kullake. Vahel piisab sellest, kui ma näen su nägu...” Mags köhatas ja naeris veidi. „Ma tean, et sul on seal käed tööd täis. Ega ma ju kuhugi lähe, nii et tule just siis, kui aega saad. Ära sa minu pärast oma plaane küll muutma hakka.”

Magsi sõnum lõppes just siis, kui ma lähenesin käputäiele inimestele, kes ootasid St. Charlesi tänaval trammi. Ma istusin inimestest kaugemal asuvale pingile, mudisin telefoni ja hüpitasin seda käest kätte. Ma tahtsin Magsile helistada, küsida, kuidas tal läheb, ja paluda vabandust, et polnud varem helistanud, kuid miski sundis mind enne juristile helistama. Vajutasin nuppu ja jäin raske südamega ootama.

„Aa, preili Jenkins. Suur tänu, et mulle tagasi helistate. Ma olin just uksest välja astumas.”

Kuulsin, kuidas mees tagasi toolile istus ja dokumendikaaned laual laksuga lahti lõi. „Mina olen Vernon Bains, proua Van Bureni jurist. Kas keegi on juba teiega ühendust võtnud?”

„Ei ole. Milles asi?” küsisin, eirates õrna kurbusenooti mehe hääles.

„Teie vanaema lahkus täna hommikul meie hulgast. Mul on väga kahju olla see, kes teile juhtunust räägib, aga proua Ingram pole veel valmis sel teemal kõnelema. Ta palus minul teile teada anda.”

Sulgesin silmad ja pöörasin trammi ootavatele inimestele selja, tõstsin käe silmadele ja surusin sõrmedega meelekohti, kuni mul valus hakkas.

„Ma loodan, et teid rahustab teadmine, et ta ei kannatanud. Ta kurtis küll valu rinnus ja Dot viis ta arsti juurde. Nad ei saanud kuidagi ette teada, et proua Van Burenil oli alanud äge südamerabandus. Arst kutsus kiirabi, aga ta suri teel haiglasse. Doti sõnutsi oli see näinud välja nii, nagu oleks ta lihtsalt silmad sulgenud ja magama jäänud.”

Ma mõtlesin trammile, mis kiirust kogudes rööbastel minu poole rühkis ja inimesi peatusest peatusse viis. Kolm ja pool minutit veel ja seesama tramm peatub minu pärast.

Köhatasin ja ajasin end pingil sirgemalt istuma. „Aitäh, et helistasite, härra Bains. Tänan teid, et mind sellest teavitasite.”

„Me loeme reede pärastlõunal siin minu kontoris testamendi ette.”

„Ja kus see kontor asub?”

„Mobile’is. Teisel pool lahte.”

1 New Orleansi mitteametlik nimi on Big Easy.