Читать книгу Pelgupaik - Lauren K. Denton - Страница 8

MAGS

JAANUAR 1960

Ma kavatsesin ta maha jätta, aga ta jõudis minust ette. Mu kotid olid pakitud, peidetud ülakorruse kappi juhuks, kui mul avaneb võimalus lahkuda, kuid siis nägin ma tema kirja. Uskumatu, et ta jättis mulle kirja.

Margaret, mul on Tennessees asju ajada. Jään mõneks ajaks sinna.

Robert

Nagu ma poleks teadnud, mis „asjad“ need on. Ema rääkis mulle aina, et ma sellest üldse välja ei teeks. Loomulikult arvas tema nii. Ta ütles, et kui ma hoian kodu korras ja täidan oma kohust, tuleb mees lõpuks ikka tagasi koju, kus on tema koht. Võtsin, hambad ristis, ema nõuandeid kuulda peaaegu kõik need kolm aastat, mis me Robertiga abielus olime olnud, aga ma lihtsalt ei suutnud kauem. Ja ma ei saanud tunda isegi seda rahuldust, et olen ta maha jätnud, sest ta oli selleks ajaks juba jalga lasknud.

Kui kõik teised ükskord teada saavad, et Robert läks jälle „asju ajama“, arvavad nad kindlasti, et ma lahkusin, säästmaks end häbist. Nad kujutlevad mind punaseks nutetud silmade ja sassis juustega, tõotamas olla parem, olla naine, kelle pärast ta koju jääks. Aga ma ei muretsenud üldse. Selles linnas ei tundnud keegi mind nagunii kuigi hästi.

Kui olin kirja lugenud, võtsin köögisahtlist pliiatsi ja tegin endale džinni-toonikukokteili Roberti varudest, mida ta isegi varjata ei proovinud, sest arvas, et ma nagunii juua ei taha. Võtsin joogi ja pliiatsi ning läksin meie kenasse aeda. Jõin kokteili ja mudisin sõrmede vahel Roberti kirja. Kui klaas tühjaks sai, kirjutasin pliiatsiga tema sõnade alla „Hea, et sust lahti sain“. Siis võtsin grilli kõrvalt tikutoosi ja tõmbasin tiku põlema. Hoidsin kirja põleva tiku kohal, kuni leek kirja alumist serva limpsama hakkas ja paber tuld võttis.

Ma hakkasin parasjagu maja eest minema sõitma, kui nägin issit, kes vuras mööda teed minu poole oma hõbedase Chrysleriga, mis maandus mu maja ees nagu kuul, üks ratas murul. Kui isa autost välja ronis, oli ta näost punane ja hingetu, nagu oleks ta need kaks kvartalit oma kodust minu juurde jooksnud.

„Margaret, mul on nii hea meel, et sa pole lahkunud.“

Ma polnud kellelegi öelnud, et kavatsen lahkuda.

„Ma tunnen, sind, kullake,“ ütles isa, nagu oleks ta mu mõtteid kuulnud. „Niipea kui Robert mulle ütles, et sõidab minema, teadsin ma, mida sa selle peale teed.“

„Sa rääkisid temaga?“

„Ma pidin temaga täna pangas kohtuma, aga ta helistas, et kohtumine tühistada. Ma nägin tema valest kohe läbi. Kui tal oleks Tennessees äriasju, siis ma teaksin neist.“

Ma avasin suu, et midagi öelda, kuid isa rääkis edasi. „Ma ei ole siin selleks, et sind ümber veenda. Ma tahan sulle lihtsalt selle anda.“ Ta ulatas mulle ümbriku. „Sul läheb seda vaja.“

„Ma ei tea isegi, kuhu ma lähen.“

Isa noogutas. „Küll sa leiad õige koha. Kui sa tagasi tuled, on siin kõik lahenenud. Küll sa näed. Veidi aega eemal olla tuleb sulle kasuks.“

Tuli välja, et isa ei tundnud mind tegelikult üldse nii hästi, kui arvas tundvat, kuid ma hindasin tema pingutusi sellegipoolest. Võtsin ümbriku vastu. Ma teadsin avamatagi, mis selle sees on. „Jah, järgmine kord, kui sa mind näed, on asjad tõesti hoopis teisiti.“

Näiteks pole mul siis enam sõrmes abielusõrmust, mida ma polnud veel söandanud ära võtta.

Isa astus mulle lähemale, olles ikka veel liiga kaugel, et mind kallistada, kuid siiski küllalt lähedal, et mind puudutada. Lõpuks patsutas ta mind kohatult õlale. Seisime seal nagu kaks emotsioonidest pakatavat kuju ja kumbki meist ei suutnud teha esimest liigutust. Olin alati olnud rohkem isa tütar, kui tahtnuksin tunnistada. Aga see oli parem, kui olla mu ema tütar.

Lõppude lõpuks oli see ju issi, kes siin minu ees seisis ja minu pärast muretses. Ema oli tõenäoliselt kodus ja püüdis välja mõelda põhjust, miks mulle helistada. Mõni uus retsept, mille järgi Robertile süüa valmistada, sest mees oli ilmselgelt minu tuunikalaroogadest tüdinud. („Ma olen kindel, et üks mahlane lihapraad tooks ta kontorist varem koju.“) Aga võib-olla sai ema teada, et ma polnud läinud proua Trammeli juurde oma Camellia balli kleiti proovima, ja tahtis mulle helistada, et minuga pragada. Teda ei huvitanud, et ma olin kahekümne kahe aastane täiskasvanud naine, kel on oma kodu ja abikaasa ja kes saab endale ise kleidiprooviaja panna, kui tal kleiti vaja on. Ja mul polnud seda vaja.

Avasin autoukse, tõstsin kotid tagaistmele ja pöörasin end tagasi issi poole.

„Kas näeme varsti?“ küsis ta.

Ma kehitasin õlgu. Naeratasin.

„Mida ma peaksin su emale ütlema?“

Mõtlesin selle üle hetke. „Räägi talle tõtt.“ Isa tõeversioonist piisas emale täielikult.

„Head aega, issi.“ Pugesin autosse. Isa pani käe uksele ja aitas mul seda kinni panna. See uks kiilus alati kinni ja Robert oli lubanud lugematu arv kordi, et parandab selle ära. Uks sulgus tuhmi mütsatusega.

Lõpuks ometi.

„Ja olengi läinud,“ ütlesin valjult.

Mobile Baysse jõudes keerasin ma aknad alla. Soe õhk kandis minuni äsja püütud kala ja pehmete mudaste kallaste lõhna. Tõmbasin lindi juustest ja lasin tuulel neid sasida.

Kalda ääres seisid vanad mehed seltskonniti, igal mehel käes roost ritv, mille otsast langes õngenöör alla soisesse vette. Üks krevetipüügilaev, millele oli kenas kursiivkirjas kirjutatud Miss Carolina, lahkus sadamast ja üks madrus heitis võrke üle reelingu.

Surusin jala gaasipedaalile, kuigi Robert manitses mind alati lubatud kiirusest aeglasemalt sõitma. „Ära tõmba endale tähelepanu, Margaret.“

Kummaline, et ta ei tahtnud kunagi lasta oma naisel tähelepanu keskpunktis särada.

Teisele poole lahte jõudnud, sõitsin ma läbi tuttavate linnakeste – Daphne, Montrose, Fairthorpe –, kuni jõudsin mahajäetud teele, mida ääristasid pekanipähklipuud ja avarad aasad. Olin käinud emaga palju kordi teisel pool lahte riidepoodides ja Central Cafés. Veetsime Robertiga esimesel abieluaastal, kui kõik oli veel võrdlemisi rahulik ja ma suutsin tema tiivaripsutuste peale silma kinni pigistada, Grand Hotelis pika nädalavahetuse. Aga ma polnud kunagi varem kõrvalteedel, vaiksete lahetaguste külakeste vahel sõitnud. Seal oli kõik mulle võõras.

Viimane teeviit, mida nägin, näitas Sweet Bay poole. Mul oli pissihäda. „Oh, ära ole rumal,“ öelnuks ema ja nii hakkasin ma otsima kohta, kus peatuda. Ühele kulunud viidale oli kirjutatud „Pelgupaik – lõuna kõige paremini varjatud saladus.“ Tee oli pikk ja käänuline. Eeldasin, et selle lõpus on maja, kuid puude vahelt ei paistnud midagi. Mida kaugemale sõitsin, seda kõvemini tagus mu süda.

Kui ma puude varjust välja sain, surusin jala pidurile. Päikese viimased kiired paitasid imekaunist Victoria-aegset maja. Maja ees pühkis vana naine õlgedest luuaga idamaist vaipa ja kurjustas püsimatu musta-valgekirju koeraga. Koer mängis, sööstes vaibale ja hüpates sealt jälle maha, sellal kui naine tööd tegi. Kui nad teda tulemas kuulsid, katkestasid mõlemad tegevuse ja jäid teda vaatama.

Naine juhatas mu parklasse suure tamme all. Kui ma ukse avasin, küsis ta: „Parker, neljaks ööks? Ma juba mõtlesin, kuhu te küll jäänud olete. Ma arvasin, et muutsite oma plaane ega andnud sellest mulle teada.“

„Kuidas, palun?“

„Kas teie olete Parker? Proua Helen Parker? Kahene tuba neljaks ööks?“ Ta piilus üle mu õla autosse. „Te olete üksi? Milleks teile kaheinimesetuba? Mul on täna täismaja ja mul oleks vaja seda kahest tuba teistele inimestele, kui te oleksite nõus võtma ühese.“

Ma võisin olla ükskõik kes.

„Ühene sobib hästi.“

Naine palus mul oodata fuajees, kuni ta mulle toa võtme toob. Maja oli inimesi täis. Nähtamatust raadiost hõljus fuajeesse Miles Davise muusika. Suures toas minust vasakul istus üks mees kõrge akna all molberti ees. Tema ümber istusid inimesed diivanitel ja toolidel. Mõni suitsetas, üks jõi kokteiliklaasist mingit pruuni jooki. Nad kõik žestikuleerisid elavalt, näitasid mehe lõuendile ja aknast välja. Kunstnik naeris ja pritsis üht naist värviga.

Koridori lõpus asuvas köögis seisis üks naine pliidi ees ja laulis. Ta oli seljaga minu poole ja tema pikad tumedad juuksed ulatusid tagumikuni.

Perenaine tuli läbi koridori tagasi, võti käes.

„Mina olen Evelyn DeBerry. Ma olen selle maja omanik ja räägin teile nüüd siinsetest reeglitest.“ Ta silmitses mu halliruudulist Christian Diori kleiti ja musti lahtise ninaga kontsakingi. „Kuigi paistab, et teiega ei tule mul mingeid probleeme.“ Ta naeratas mulle ja näitas siis silmi pööritades diivanitel lesivatele inimestele „Biitnikud.“

Teadsin, et näen välja nagu kohusetundlik koduperenaine. Seda oli minult alati oodatud ja ma polnud seda kunagi küsimärgi alla seadnud. Vähemasti polnud ma sellepärast avalikult protestinud. Aga kohusetundlik ma enam polnud. Olin põgenenud ja mu vabanemistunne oli võimas. Tundsin nüüd suuremat sidet nende baretikandjate kui proua DeBerryga, kelle kaelas rippus pärlikee ja kelle juuksed olid seatud samasugusesse soengusse, nagu minu omad, hoolimata sellest, et meil oli suur vanusevahe. Tundsin endal diivanil istujate pilke. „Oh, kui armas. Lihast ja luust June Cleaver,“ näisid nende muiged ütlevat.

Sellal kui proua DeBerry reegleid ette vuristas, vaatasin ma üle tema õla uuesti elutuppa. Kunstnike seas istus üks mees, keda ma polnud enne märganud. Tal olid jalas hallikassinised teksad ja seljas pikkade varrukatega ruuduline särk. Tal polnud baretti, polnud sigaretti ega pruuni jooki. Aga tema heledad juuksed olid pikad. Õlgadeni. Millegipärast vapustas see vaatepilt mind. Pidin end tagasi hoidma, sest oleksin tahtnud tuppa astuda ja neid juukseid puudutada.

Kui ma meest silmanurgast jälgisin, tõstis ta pilgu minule. Selle peale pööras kogu mu keha end luba küsimata mehe poole. Sellel lõputuna näival hetkel peegeldus mehe näolt vastu kogu mu olemus – see, kuidas mu hinges möllav maru ja mu välimus omavahel pahuksis olid. Mul oli tunne, nagu oleksin ma muutunud seest õõnsaks.

Siis oli see hetk möödas. Mees naeratas kergelt, lastes kerkida vaid ühel suunurgal, ja lülitus taas vestlusse. See kohtumine lõi mind vankuma. Hingasin sügavalt sisse, et südamelööke aeglustada.

„Proua Parker, kas tunnete end halvasti?“

Mul läks hetk aega, enne kui taipasin, et proua DeBerry räägib minuga. „Kõik on hästi.“

Pidin end kõvasti koguma. Heitsin uuesti pilgu mehele. Ta oli nüüd seljaga meie poole. Ma võisin olla seda kõike lihtsalt ette kujutanud.