Читать книгу Pelgupaik - Lauren K. Denton - Страница 9

MAGS

JAANUAR 1960

Proua DeBerry juhatas mu üles tuppa. See oli suur ja täis igavat antiikmööblit – üks mahagonist sekretärlaud, Chippendale’i stiilis vitriinkapp ja nii palju kohvilaudu, et nende peal oleks võinud serveerida jooke suurele õhtusöögiseltskonnale. Emale oleks seal meeldinud. Proua DeBerry jäi uksel ootavalt seisma ja ma tänasin teda, öeldes, et tuba on väga kena. Ta pööras end rahulolevalt minekule, kuid seisatas siis ja pistis pea uuesti ukse vahelt sisse.

„Neid kunstiinimesi tuleb siia uksest ja aknast. Kõige hullem on, et suure osa ajast jätavad nad mulle maksmata! Nad räägivad aina, kuidas nad peagi raha saavad. Vale puha, muidugi, aga arved aina tulevad ja nii pean ma siia võtma kõik, kes vähegi tulla tahavad. Henry poleks iial lasknud niisugusel asjal juhtuda...“ Naise mõttelõng katkes ja ta jäi aknast välja vaatama.

Ma soovisin üle kõige oma asjad lahti pakkida, voodisse pugeda ja end mõneks ajaks välja lülitada, kuid ma ei tahtnud olla ebaviisakas. Istusin voodiservale ja ootasin.

„Andke mulle märku, kui keegi teid tülitama peaks. Härra DeBerry võib ju olla läinud – ta suri möödunud aastal, olgu muld talle kerge –, aga mina juba endaga mängida ei lase. Ma löön nad jalamaid välja, kui nad peaksid tavakülalist kuidagigi kimbutama.“ Ta naeratas mulle, nagu oleksime omavahel mestis, ja lahkus toast.

Proua DeBerry oli heitnud mulle ühe pilgu ja liigitanud mu „tavaliste“ inimeste hulka. Teadsin, et näen tavaline välja, aga ühtlasi teadsin ma, mis pulbitseb sügaval mu hinges. Ma polnud „tavaline“, kui see tähendas olla inimene, kes suhtleb vaid rikaste ja nendega, kes käivad uhkesti riides, ning vaatab põlglikult ülalt alla kõigile, kes nendesse normidesse ei mahu. Või kui see tähendas, et ma oleksin pidanud jääma edasi abiellu, mis oli purustanud kõik mu kunagised abieluunelmad. Selle eluga oli nüüd lõpp.

Kuna polnud midagi teha ega ühtki kohustust, jäin ma hommikul voodisse kella üheksani ning läksin siis alla hommikust sööma. Vaatasin maja põhjalikumalt, kui olin seda teinud eelmisel õhtul. See oli uhke, kuigi pisut käest lastud. Laudu kattis paks tolmukiht ja vaibad vajasid korralikku tuulutamist. Õhk oli sigaretilehast paks hoolimata sellest, et õhtusest seltskonnast polnud hommikul näha kedagi.

Proua DeBerry istus tagaaias valge metallist laua taga ja vaatas lahe poole. Ta hoidis käes tassi ja valas sellesse portselankannust teed. Limoges. Sellesama mustriga portselannõud oli ema valinud mu pulmalauda.

Läksin trepist alla ja proua DeBerry pööras pead.

„Istuge. Mul on seltskonna üle hea meel.“ Ta näitas teisele tassile, justkui oleks ta seal mind oodanud. „Kas magasite hästi? Ega see rahvarämps teid ometi liigse lärmiga seganud?“

„Ei nad seganud midagi. Ma magasin väga hästi.“

„Seda on rõõm kuulda. Kui ma õhtul voodis lebades kuulen, kuidas nad tundide kaupa jauravad, mõtlen ma vahel sellele, kuidas asjad siin vanasti olid. Kõik oli palju tsiviliseeritum, seda peab ütlema.“ Ta tõmbas ninaga ja vaatas mind silmanurgast. Ta tahtis, et ma küsiksin. Ma ei soovinud kuulda lugusid tema viisakamatest ja tsiviliseeritumatest külalistest, kuid tegin talle siiski seda meelehad. Vaatasin vett, sellal kui ta rääkis.