Читать книгу Afäär - Lee Child - Страница 3

Pentagon on maailma suurim kontorihoone pindalaga 46 451,52 ruutmeetrit, seal töötab kolmkümmend tuhat inimest, koridoride kogupikkus on üle kahekümne seitsme kilomeetri, kuid välisuksi oli Pentagonile ehitatud ainult kolm ja kõik need viivad hoolega valvatud vestibüülidesse. Mina valisin neist edelapoolse, kõnniteede ja terrassiga peasissepääsu, mille lähedal asuvad metroo- ja bussipeatused; see oli kõige käidavam ja seda eelistasid siin töötavad tsiviilametnikud ning ma tahtsin, et neid tsiviilametnikke oleks minu ümber palju, kõige parem, kui nad liikunuks katkematu voona – nii tundnuks ma end kindlamalt, eeskätt põhjusel, et ma kartsin, et mind lastakse kohe maha. Vahistamised lähevad alailma untsu, mõnikord kogemata, mõnikord meelega, nii et mul oli vaja tunnistajaid. Ma tahtsin, et mõni erapooletu isik hoiaks mul silma peal, vähemalt alguses. Loomulikult mäletan ma seda kuupäeva. Oli teisipäev, 11. märts 1997 ja juhtumisi viimane päev, mil ma sisenesin Pentagoni kui selle endale ehitanud inimeste seaduslik töövõtja.

Sinna on palju aega tagasi.

Juhtumisi sattus 11. märts 1997 ajale täpselt neli ja pool aastat enne seda, kui kogu maailm hiljem ühel teisel teisipäeval igaveseks muutus; niisiis sarnaselt paljude vana aja asjadega oli turvakontroll peasissekäigu juures küll põhjalik, kuid mitte hüsteeriline. Mitte et minu pärast oleks pidanud hüsteeritsema. Selleks polnud vähimatki põhjust. Ma kandsin paraadvormi, mis oli puhas, triigitud, harjatud ja läikima löödud ning täis kolmeteistkümne aasta jagu ordenilinte, ametimärke, auastmetunnuseid ja viiteid saadud autasudele. Ma olin kolmekümne kuue aastane, pikka kasvu ning ma kõndisin sirgelt, olles niisiis igas mõttes eeskujulik USA sõjaväepolitsei major, kui mitte arvestada seda, et mu juuksed olid liiga pikad ja ma polnud viis päeva habet ajanud.

Toona valvas Pentagoni kaitseministeeriumi turvateenistus ja ma nägin juba neljakümne meetri kauguselt, et vestibüülis on kümme nende meest, mida minu meelest oli liiga palju ja pani mind kahtlema, kas nad on ikka kõik turvateenistusest või on osa tegelikult meie omad, kes viibivad siin mitteametlikult ja ootavad mind. Suurema osa sõjaväepolitseinike keerulisi oskusi nõudvast tööst teevad ära meie veeblid, mängides seejuures kedagi teist. Nad on suutelised kehastuma kolonelideks või kindraliteks või reameesteks või kelleks parasjagu vaja ning on selles väga osavad. Nende jaoks pole mingi kunst tõmmata selga kaitseministeeriumi turvateenistuse vorm ja oma saaki oodata. Kolmekümne meetri kauguselt ei tundnud ma ühtki neist ära, kuid samas on sõjavägi ka väga suur organisatsioon ja võis olla, et valiti sellised mehed, kes olid mulle võõrad.

Ma sammusin edasi, möödudes inimjõest, mis kulges piki peasissekäigu terrassi uste poole; ma nägin univormis mehi ja naisi, mõni paraadvormis nagu mina, mõni toona käibel olnud vanas laigulises, ning ka selliseid mehi ja naisi, kes olid ilmselgelt sõjaväelased, kuid kandsid vormi asemel tsiviilriideid, ülikondi või töörõivaid, aga ka inimesi, kes kindlasti olidki tsivilistid; iga kategooria hulgas leidus selliseid, kes kandsid kotte või mappe või pakke, ja kõikide kategooriate esindajad aeglustasid sammu, astusid kõrvale ja nügisid üksteist, kuna algselt lai inimjõgi kitsenes nooleotsaks ja muutus seejärel veel kitsamaks, nii et alles jäi vaid hanerida või siis nii palju ruumi, et neli kolleegi said sedamööda, kuidas inimesed valmistusid Pentagoni sisenema, kõndida kahekaupa kõrvuti. Ma poetusin sellesse rivvi ja moodustasin isikliku hanerea, sättides end ühe kahvatute ja siledate kätega naise taha ning ettepoole ühest ülikonnas mehest, kelle kuue küünarnukid olid läikima kulunud. Nad mõlemad olid tsivilistid ja töötasid kirjutuslaua taga; arvatavasti mingid analüütikud, ja just seda oligi mulle vaja. Sõltumatuid tunnistajaid. Oli peaaegu keskpäev. Päike paistis ning märtsiõhus tundus olevat juba veidi sooja. Virginia kevad. Kirsipuud teisel pool jõge valmistusid ellu ärkama. Kohe-kohe oli oodata kuulsat õiteuputust. Kõikjal üle veel talveunes riigi lebasid esikulaudadel lennukipiletid ja odavad fotoaparaadid, sest peatselt olid algamas turismireisid pealinna.

Ma ootasin järjekorras. Minust eespool tegelesid kaitseministeeriumi turvateenistuse mehed sellega, millega turvamehed ikka tegelevad. Neli neist olid hõivatud spetsiifiliste ülesannetega – kaks istusid valvelauas ja kaks kontrollisid töötajate ametimärke, lubades nende kandjad seejärel käeviipega pöördväravast läbi. Kaks meest seisid teisel pool ust klaasi taga, pea püsti ja pilk ette suunatud, ning seirasid silmadega lähenevat inimsumma. Neli meest pöördväravate taga hoidusid varju, seisid salgana koos ja lõid lobisemisega aega surnuks. Kõik kümme olid relvastatud.

Mulle tegid muret just nood neli seal pöördväravate taga. Kahtlemata oli kaitseministeerium 1997. aastal meie riiki toona ähvardanud ohte arvestades liiga tähtis ja ülemehitatud, kuid sellegipoolest tundus mulle veider näha nelja turvameest, kel polnud absoluutselt mitte midagi teha. Enamik ameteid pingutab selle nimel, et nende töötajad näiksid vähemalt väliseltki hõivatuna. Aga neil neljal ei paistnud küll mingit rakendust olevat. Ma ajasin end sirgu, vaatasin silmi pingutades ettepoole ja üritasin näha nende kingi. Kingade põhjal võib väga palju teada saada. Erariides agendid ei pööra oma jalanõudele tavaliselt mingit tähelepanu, eriti kui nad tegutsevad sõjaväelises keskkonnas. Kaitseministeeriumi turvateenistus täitis enam-vähem tänavapolitsei rolli, koguni sel määral, et sealsed töötajad said endale jalanõusid valida. Ning nad eelistasid politseinikukingi, mis olid suured ja mugavad ja sobisid päev otsa ringikõndimiseks või seismiseks. Sõjaväepolitsei erariides allohvitserid seevastu kandsid isiklikke jalanõusid, mis olid veidi teistsugused.

Ent ma ei näinud nende kingi, sest sees oli pime ja mehed seisid liiga kaugel.

Järjekord liikus 11. septembri eelses rahulikus ja aeglases tempos edasi. Polnud tunda ei mahasurutud kannatamatust, ei nördimust ega hirmu. Vana hea armas rutiin. Minu ees olev naine oli end lõhnastanud. Parfüüm tungis mulle ninna kusagilt tema kukla piirkonnast. See lõhn meeldis mulle. Kaks klaasi taga olevat meest märkasid mind umbes kümne meetri kauguselt. Nende pilk liikus naisele ja siis minule. Peatus minul pisut kauem, kui oleks pidanud, ning liikus seejärel edasi mu taga olevale mehele. Siis uuesti minule. Mõlemad mehed uurisid mind üpris varjamatult, mõõtsid mind nelja või viie sekundi vältel pilguga ülalt alla ja küljelt küljele, siis astusin ma sammukese ettepoole ning nende tähelepanu koondus minu taha. Nad ei vahetanud omavahel ainsatki sõna. Ei öelnud midagi ka kellelegi teisele. Ei hoiatanud, ei andnud märku. Sellele oli kaks võimalikku seletust. Esiteks, ja see oli minu jaoks meeldivam, polnud nad mind lihtsalt varem näinud. Või siis olin ma lihtsalt pikem ja kogukam kui ükski teine inimene saja meetri raadiuses. Või põhjusel, et ma kandsin õlakutel majori kuldseid tammelehti ja mul olid rinnas lindid, mis viitasid kõrgetele autasudele, sealhulgas Hõbetähele, nii et ühtpidi olin ma nagu plakatipoiss, kuid oma pikkade juuste ja ajamata habeme tõttu mõjusin ma tõelise koopaelanikuna, niisiis oli taoline vastuolu välimuses piisav põhjus, et mind teist korda ja pikemalt silmitseda, kasvõi lihtsalt huvi pärast. Tunnimehe amet on tüütu ning iga silmatorkav asi seetõttu meeldivaks vahelduseks.

Või teiseks, ja see oli halvim variant, uurisid nad mind sellepärast, et endale kinnitada, et see, mida oodati, on tõepoolest juhtunud ning kõik kulgeb plaanipäraselt. Otsekui olnuks nad valmistunud, fotosid uurinud ja ütlesid nüüd endale: Kena, ta on siin, täpselt õigel ajal, ja nüüd me ootame veel kaks minutit, kuni ta sisse astub, ning siis võtame ta rajalt maha. Sest mind oodatigi, ja ma saabusin täpselt õigel ajal. Mul oli kella kaheteistkümneks määratud kokkusaamine ühe konkreetse koloneliga Pentagoni C-ringi kolmanda korruse kabinetis, arutamaks teatud asju, ja ma olin kindel, et sellele kokkusaamisele ma ei jõua. Sammuda julgelt vastu ilmselgele vahistamisele on võrdlemisi nüri taktika, kuid vahel lihtsalt on nii, et kui tahad teada, kas ahi on kuum, pead seda puudutama.

Mees, kes seisis minu ees olevast naisest eespool, astus uksest sisse ja näitas oma ametimärki, mis oli tal rihmaga kaelas. Ta juhatati käeviipega edasi. Mu ees olev naine liikus samuti edasi, kuid jäi kohe seisma, sest samal hetkel otsustasid nood kaks kaitseministeeriumi valvurit klaasi tagant välja tulla. Naine tardus paigale, tehes turvameestele uksest vastuvoolu väljatrügimiseks ruumi. Seejärel jätkas ta liikumist ja astus sisse, turvamehed aga peatusid ja jäid seisma täpselt tema endisele kohale, meetrikese minust eemal, kuid näoga vastassuunas, mitte minust eemale, vaid minu poole. Nad blokeerisid sissepääsu. Ja vaatasid mind. Ma olin kindel, et need mehed kuuluvad küll kaitseministeeriumi turvameeskonda. Nad kandsid politseinikukingi ja nende vormid olid pikaajalisest kasutamisest tulenevalt meeste keha individuaalsete iseärasuste järgi täpselt parajaks ja hästiistuvaks veninud. Tegu polnud rõivakapist võetud petuvormidega, mis oli tulnud vaid selleks hommikuks selga tõmmata. Ma vaatasin läbi ukse kahe mehe selja taha sisse, uurisin nende nelja kolleegi, kel polnud midagi teha, ja üritasin võrdluseks aru saada, kas nende vormid istuvad sama hästi. Aga ma ei näinud nii täpselt.

Minu ees seisvatest meestest parempoolne küsis: „Söör, kas me saame teid aidata?”

„Millega?” pärisin ma vastu.

„Kuhu te praegu lähete?”

„Kas ma pean teile seda ütlema?”

„Ei, söör, üldsegi mitte,” vastas mees. „Aga kui soovite, võime teil aidata kiiremini edasi liikuda.”

Arvatavasti läbi mõne märkamatuks jääva ukse, mis viib mingisse suletud ruumi, mõtlesin ma. Ma oletasin, et ka nemad arvestavad tsivilistidest tunnistajatega, nagu minagi. „Mul pole kiiret. Nagunii olen ma juba peaaegu sees,” vastasin ma.

Selle peale ei öelnud mehed midagi. Patiseis. Taidlejalik lähenemine. Üritada vahistada mind väljaspool Pentagoni olnuks neist väga rumal. Ma oleksin vastu hakanud, end neist vabaks võidelnud, ümber pööranud, jooksma pistnud ja üheainsa silmapilgu jooksul rahvamassi kadunud. Ning nad poleks tulistanud. Väljas kindlasti mitte. Sissepääsu ees terrassil oli liiga palju inimesi. Mitmed neist oleks võinud viga saada. Pidagem meeles, aasta oli 1997. 11. märts. Uute reeglite kehtestamiseni jäi veel neli ja pool aastat. Palju targem olnuks oodata, kuni ma olen vestibüüli jõudnud. Nood kaks kolget oleksid ukse mu taga sulgenud ja seisnud siis kõrvuti minu ette, oodates, kuni halb uudis mulle valvelauas teatavaks tehakse. Teoreetiliselt saanuks ma sel hetkel ümber pöörata ja end neist jõuga lahti rebides tagasi joosta, kuid selle peale oleks kulunud sekund või paar ning selle paari sekundi jooksul oleksid nende logelevad kolleegid jõudnud mulle tuhat korda selga tulistada.

Ja kui ma oleksin ettepoole sööstnud, oleksid nad mind rindu tulistanud. Ning kuhu mul olnukski minna? Põgeneda Pentagoni sisse polnud küll mingi hea mõte. Tegu oli maailma suurima kontorihoonega. Seal töötas kolmkümmend tuhat inimest. Viis korrust. Kaks keldrikorrust. Kakskümmend seitse kilomeetrit koridore. Pentagoni ringkoridoride vahel on kümme radiaalset vestibüüli ja räägitakse, et inimene jõuab selle hoone ühest punktist teise maksimaalselt seitsme minutiga; selle aja väljaarvestamisel võeti ilmselt aluseks USA armee ametlik kiirmarsi tempo kuus koma neli kilomeetrit tunnis, mis tähendas, et kiiresti joostes jõuaksin ma igale poole umbes kolme minutiga. Aga kuhu joosta? Ma võisin ju leida mõne harjakapi, varastada kusagilt koti valmislõunatega ja pidada vastu päeva või paar, aga see olnuks ka kõik. Või siis võtta pantvange ja sundida neid kasutades minuga läbi rääkima, kuid niipalju kui ma mäletasin, polnud sellised asjad kunagi hästi lõppenud.

Seega ma ootasin.

Minu ees paremal seisev kaitseministeeriumi turvamees ütles: „Söör, tundke end hästi ja head päeva siis,” misjärel ta astus minust mööda ning tema partner möödus minust teiselt küljelt; mõlemad jalutasid aeglaselt nagu mehed, kes tunnevad heameelt vabas õhus viibimisest, on samal ajal teenistuses ja suutelised oma hoiakut muutma. Mis oli tegelikult üsna nutikas. Nad tegid oma tööd ja tegutsesid kavakindlalt. Nad olid üritanud meelitada mind väikesesse lukustatud ruumi, kuid see ei õnnestunud, ja kuna midagi halba ei juhtunud, siis oli kõik hästi ning nüüd võtsid nad kasutusele plaani B. Nad otsustasid oodata, kuni ma olen sisse jõudnud ja uksed minu taga sulgunud, siis lähevad nad üle uuele, massi ohjamise režiimile ja hakkavad juba sees olevaid inimesi hajutama, tagamaks nende ohutust juhuks, kui tulistama hakatakse hoones sees. Ma eeldasin, et vestibüüli klaasi peetakse kuulikindlaks, aga tark inimene ei panustaks võimalusele, et kaitseministeerium saab just nimelt seda, mille eest ta on maksnud.

Uks oli otse minu ees. Ja lahti. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja astusin vestibüüli.

Vahel lihtsalt on nii, et kui tahad teada, kas ahi on kuum, pead seda puudutama.