Читать книгу Afäär - Lee Child - Страница 6

NELI

Garber ütles, et too probleem Mississippis on seotud ühe kahekümne seitsme aastase naisega, kelle nimi oli Janice May Chapman. Ja probleemne on ta sellepärast, et ta on surnud. Ta oli mõrvatud Carter Crossingi nimelise linna peatänavast üks kvartal eemal.

„Kas ta oli meie inimene?” pärisin ma.

„Ei,” vastas Garber. „Ta oli tsivilist.”

„Miks ta siis probleem on?”

„Ma jõuan kohe selleni,” lausus Garber. „Aga te peate kuulma kogu lugu. See koht asub pärapõrgus. Osariigi kirdeosas, üsna Alabama ja Tennessee piiri lähedal. Seal on üksainus põhja-lõunasuunaline raudtee ja lisaks harva kasutatav pinnasetee, mis kulgeb idast läände ja ületab raudteed kohas, kus voolab allikas. Vedurid peatusid seal, et vett võtta, reisijad väljusid, et süüa, ja nii see linn kasvas. Aga Teise maailmasõja lõpust peale sõidab seal ainult kaks rongi päevas, mõlemad on kaubarongid, ilma reisijateta, nii et linn hakkas uuesti alla käima.”

„Kuni?”

„Kuni föderaalabini. Te ju teate, kuidas see käis. Washington ei saanud lubada, et suur osa Lõunast muutuks arengumaaks, nii et sinna pumbati pisut raha. Tegelikult päris palju raha. Kas te pole tähele pannud, et inimesed, kes kurdavad valjult kitsi valitsuse üle, näikse alati elavat suurimaid subsiidiume saavates osariikides? Päriselt kitsi valitsus oleks lasknud neil välja surra.”

Ma küsisin: „Ja mis see Carter Crossing siis endale sai?”

Garber vastas: „Carter Crossing sai endale Fort Kelhami nimelise sõjaväebaasi.”

„Nii,” sõnasin ma. „Ma olen Kelhamist kuulnud. Ehkki ma pole eales teadnud, kus see asub.”

„Kunagi oli see väga suur baas,” lausus Garber. „Minu meelest hakati seda rajama 1950. aastal. See oleks võinud kujuneda sama suureks kui Ford Hood, kuid siis taibati, et temast pole eriti kasu, sest ta asub I-55-st liiga kaugel idas ja I-65-st liiga kaugel läänes. Ainuüksi sinna jõudmiseks tulnuks väikestel maanteedel maha sõita pikk maa. Või on siis Texase poliitikutel valjem hääl kui Mississippi omadel. Nii või naa, Hood pälvis peatähelepanu ja Kelham lihtsalt vireles. Kuni Vietnami sõja lõpuni vedas omadega kuidagi välja, aga siis muudeti see reindžerite¹ väljaõppekeskuseks. Ja on seda siiani.”

„Mina arvasin, et reindžereid õpetatakse välja Fort Benningis.”

„75. rügement saadab oma parimad mehed mõneks ajaks Kelhami. Nende kahe vahemaa on väike. Minu meelest on põhjuseks sealne maastik.”

„75. on erioperatsioonide rügement.”

„Nii nad räägivad.”

„Kas seal treenitakse piisavat hulka erioperatsioonide reindžereid, et linn elus püsiks?”

„Peaaegu,” vastas Garber. „See linn pole väga suur.”

„Ja mida siis arvatakse?” küsisin ma. „Et Janice May Chapmani tappis keegi reindžeritest?”

„Ma kahtlen selles,” kostis Garber. „Pigem on siin mängus mõni kohalik Künka-Billy.”²

„Kas Mississippis on siis selliseid? Minu meelest pole seal õigeid künkaidki.”

„Siis mõni Võsa-Billy. Puid on seal küll palju.”

„Ükskõik, aga miks me sellest üldse räägime?”

Nüüd tõusis Garber püsti, tuli oma kirjutuslaua tagant välja, sammus ukse juurde ja sulges selle. Ta oli minust mõistagi vanem ja lühemat kasvu, kuid sama kerekas. Ja ta oli mures. Seda, et ta ukse kinni paneb, juhtus üldiselt harva, ja veel harvem juhtus seda, et ta suutis viie minuti jooksul hoiduda mõnest valesti tsiteeritud manitsusest või aforismist või hüüdlausest, mille eesmärk oli võtta meeldejäävalt kokku seda, mida ta tahtis öelda. Garber sammus tagasi laua juurde, võttis toolipõhja sisisedes uuesti istet ja küsis siis: „Kas olete kunagi kuulnud kohast nimega Kosovo?”

„See on Balkanil,” vastasin ma. „Nagu ka Serbia ja Horvaatia.”

„Seal läheb varsti sõjaks. Ja meie üritame ilmselt seda sõda peatada. Tõenäoliselt meil see ei õnnestu ja selle asemel pommitame lõpuks ühe või teise poole lihtsalt sodiks.”

„Hüva,” vastasin ma. „Alati on hea, kui on varuks ka plaan B.”

„See serblaste ja horvaatide värk oli täielik košmaar. Nagu Rwanda. Täielik läbikukkumine. Jumala pärast, praegu on ju kahekümnes sajand.”

„Minu meelest sobib see suurepäraselt kahekümnenda sajandiga.”

„Praegu peaksid olema teised ajad.”

„Oodake, kuni algab kahekümne esimene sajand. Muud ma ei oska öelda.”

„Me ei kavatse midagi oodata. Me üritame selle Kosovo asja kohe korda ajada.”

„Noh, sel juhul edu teile. Ärge mind appi oodake. Mina olen kõigest politseinik.”

„Meil on seal juba oma inimesed. Teate küll, lähevad ja tulevad aeg-ajalt.”

„Kes need on?” küsisin ma.

„Rahuvalvajad,” vastas Garber.

„Mida, kas ÜRO omad?”

„Mitte päris, ainult meie mehed.”

„Seda ma ei teadnudki.”

„Te ei tea sellepärast, et keegi ei peagi teadma.”

„Ja kui kaua see juba nii on?”

„Terve aasta.”

Ma küsisin: „Me viime aasta vältel salaja Balkanile maavägesid?”

„See pole teab mis suur asi,” vastas Garber. „Osalt tehakse seda luure eesmärgil. Et olla valmis, kui hiljem midagi juhtub. Aga valdavalt on meie eesmärk olukord maha rahustada. Seal on väga palju omavahel vaenutsevaid rühmitusi. Ja kui küsitakse, siis saame alati öelda, et vastaspool kutsus meid. Nii jääb kõigile mulje, et me toetame kedagi teist. See mõjub heidutusena.”

Ma küsisin: „Ja kelle me sinna saatsime?”

„Reindžerid,” vastas Garber.

*

Ta rääkis mulle, et Fort Kelham toimib endiselt reindžerite treeningukeskusena, kuid lisaks hoitakse seal kaht juba väljaõppinud reindžerite täiskompaniid, mis on moodustatud hoolikalt valitud meestest 75. rügemendi koosseisust; need on tähistatud vastavalt kompaniidena Alfa ja Bravo ning nad saadeti roteeruvate üksustena salaja Kosovosse, kumbki üheks kuuks korraga. Asjaolu, et Fort Kelham asub suhteliselt kõrvalises kohas, muutis selle salajaste operatsioonide jaoks ideaalseks baasiks. Mitte et meil oleks vaja midagi varjata, lisas Garber. Selle asjaga oli seotud väga vähe inimesi ja eelkõige oli tegu üllastest eesmärkidest lähtuva humanitaarmissiooniga. Aga Washington on Washington ja parem jäägu mõni asi välja ütlemata.

„Kas Carter Crossingis on politseijaoskond?” küsisin ma.

„Jah, on küll,” vastas Garber.

„Las ma siis arutlen natuke. Nende mõrvajuurdlus on ummikusse jooksnud, niisiis õngitsevad nad huupi. Nende sooviks on saada keegi Fort Kelhami personalist kahtlusaluste ringi.

„Jah, nii see on,” kostis Garber.

„Kaasa arvatud mõni Alfa või Bravo reindžer.”

Garber ütles: „Jah.”

„Nad tahavad neile igasugu küsimusi esitada.”

„Jah.”

„Aga meie ei saa lubada, et nad esitavad ükskõik kellele suvalisi küsimusi, sest me peame kõiki neid salajasi minemisi ja tulemisi varjama.”

„Täpselt.”

„Kas nad on jõudnud mõne arvatava motiivini?”

Ma lootsin, et Garber vastab sellele küsimusele eitavalt, aga tema ütles hoopis: „On üks kaudne kokkulangevus.”

„Kaudne?” küsisin ma.

Garber jätkas: „Ajastus on halb. Janice May Chapman tapeti kolm päeva pärast seda, kui Bravo kompanii pärast oma viimast rotatsiooni Kosovost tagasi jõudis. Nad tulevad otselennuga. Fort Kelhamis on stardi- ja maandumisrada. Ma rääkisin teile, see on suur baas. Saladuse hoidmise huvides maanduvad nad pimedas. Seejärel veedab tagasi tulnud kompanii kaks esimest päeva kasarmus luku taga ja annab oma tegevusest aru.”

„Ja siis?”

„Ja kolmandal päeval antakse tagasi tulnud kompaniile nädal aega puhkust.”

„Ja kõik selle sõdurid lähevad linna.”

„Üldjuhul küll.”

„Sealhulgas peatänavale ja selle taga asuvatesse kvartalitesse.”

„Seal on baarid.”

„Ja neis baarides kohtuvad nad kohalike naistega.”

„Nagu ikka.”

„Ja Janice May Chapman oli kohalik naine.”

„Lisaks sõbralik.”

„Võimas,” ütlesin ma.

Nüüd ütles Garber: „Ta vägistati ja tema laip tükeldati.”

„Kuidas tükeldati?”

„Seda ma ei küsinud. Ei tahtnudki teada. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Jodie on samuti kahekümne seitsme aastane.”

Jodie oli Garberi ainus tütar. Üldse ainus laps. Garber armastas teda väga.

Ma küsisin: „Kuidas tal läheb?”

„Kenasti.”

„Kus ta praegu on?”

„Ta on advokaat,” vastas Garber, otsekui olnuks see mingi geograafiline punkt, mitte elukutse. Seejärel küsis ta omakorda: „Kuidas teie vennal läheb?”

„Hästi, niipalju kui ma tean,” kostsin ma.

„Töötab ikka rahandusministeeriumis?”

„Minu teada küll.”

„Ta oli hea mees,” sõnas Garber, otsekui oleks sõjaväest lahkumine sama mis surm.

Ma ei öelnud midagi.

Nüüd küsis Garber: „Niisiis, mida teie selle Mississippi-värgiga teeksite?”

Peetagu meeles, et see oli aastal 1997. Ma vastasin: „Me ei saa kohalikku politseijaoskonda sulgeda. Vaatamata asjaoludele. Ent me ei saa ka eeldada, et nad teevad seal korralikul tasemel tööd või et neil on üldse kuigi palju jõude. Seega peaksime me neile abi pakkuma. Peaksime kellegi kohale saatma. Me võime baasi puudutava töö üle võtta. Kui selle mõrva sooritas keegi Fort Kelhami asukatest, siis leiame me ta kiiresti üles. Nii saaks õiglus jalule seatud, aga see, mida peab varjama, jääks varjatuks.”

„Nii lihtne see pole,” kostis Garber. „Asi läheb hullemaks.”

„Kuidas?”

„Bravo kompanii ülem on mees nimega Reed Riley. Kas te tunnete teda?”

„Nimi tuleks nagu tuttav ette.”

„Ja peabki tulema. Tema isa on Carlton Riley.”

„Raisk,” ütlesin ma.

Garber noogutas. „Senaator. Relvajõudude komitee esimees. Ta võib olla meie parim sõber või meie hirmsaim vaenlane, sõltuvalt sellest, kustpoolt tuul parajasti puhub. Ja te ju teate, kuidas selliste meestega on. Jalaväekaptenist poeg tähendab tema jaoks miljoni valija häält. Kui see poeg on kangelane, siis kaks korda nii palju. Ja ma ei taha mõeldagi, mis juhtub siis, kui üks Reedi poistest osutub mõrvariks.”

„Meil on vaja otsekohe keegi Fort Kelhami saata,” ütlesin ma.

Garber vastas: „Just sellepärast me teiega praegu räägimegi.”

„Millal te tahate, et ma sinna läheksin?”

„Mul pole vaja, et teie sinna lähete.”