Читать книгу Afäär - Lee Child - Страница 7

Garber teatas mulle, et ta pole valinud mind Fort Kelhami juhtumi lahendajaks. Ta kavatses saata sinna äsja sõjaväepolitsei majori auastme saanud Duncan Munro. Pärit sõjaväelase perekonnast, Hõbetäht ja Purpursüda, ja nii edasi ja nii edasi. Mees olevat hiljuti edukalt lõpetanud ühe juurdluse Koreas ja tegevat praegu head tööd Saksamaal. Munro oli minust viis aastat noorem ja niipalju kui ma kuulnud olin, täpselt samasugune nagu mina viis aastat tagasi. Ma polnud temaga kordagi isiklikult kohtunud.

Garber ütles: „Ta lendab sinna täna õhtul. Peaks kohale jõudma keskhommikuks.”

„Teie otsustada,” kostsin ma. „Minu meelest.”

„Olukord on väga delikaatne,” lisas Garber.

„Ilmselt küll,” laususin. „Minu jaoks igal juhul liiga delikaatne.”

„Ärge erutuge. Teid on mul vaja millekski muuks. Ma loodan, et peate seda asja sama tähtsaks.”

„Ja mis see võiks olla?”

„Salajane töö,” sõnas ta. „Sellepärast mulle meeldibki, et teil on selline soeng. Juuksed pikad ja kammimata. On kaks asja, millega me salajasi ülesandeid täites alt läheme. Need on juuksed ja kingad. Kingad võite osta endale Goodwilli kaubamajast. Aga sassis soengut ei saa endale käsu peale osta.”

„Ja kus see salajane ülesanne mind ootab?”

„Carter Crossingis loomulikult. Seal Mississippis. Elukoha otsite endale ise. Te saabute sinna linna nagu mõni endisest sõjaväelasest hulkur, kel puudub selge elueesmärk. Te ju tunnete selliseid tüüpe. Teist saab mees, kes tunneb end seal otsekohe nagu kodus, sest sealne keskkond on talle väga tuttav. Niisiis jääte te mõneks ajaks paigale. Sobitate tutvusi kohalike korrakaitsjatega ja kasutate neid tutvusi, hoidmaks salaja silma peal sellel, et nii sealne politsei kui ka Munro uuriksid seda asja just nii nagu peab.”

„Te tahate, et ma mängiksin tsivilisti?”

„See pole eriti raske. Me kõik kuulume enam-vähem ühte ja samasse liiki. Küll te välja mõtlete.”

„Kas ma tegelen aktiivse uurimisega?”

„Ei. Te olete seal ainult selleks, et jälgida ja ette kanda. Nagu väljaõppe hindaja. Te olete seda varemgi teinud. Olete mulle seal silmade ja kõrvade eest. See lugu peab saama uuritud absoluutselt õigesti.”

„Selge,” vastasin ma.

„Kas küsimusi on?”

„Millal ma sinna sõidan?”

„Homme hommikul, niipea kui valgeks läheb.”

„Ja kuidas te määratlete väljendit „absoluutselt õigesti”?”

Garber jäi hetkeks vait, niheles toolil ja jättis sellele küsimusele vastamata.

Ma läksin tagasi oma elukohta ja käisin duši all, aga habet ei ajanud. Salaja töötamine sarnaneb näitlemisega, tuleb oma rolli sisse elada ja Garberil oli selles osas õigus. Ma tundsin seda tüüpi inimesi. Iga sõjaväelane tunneb neid. Sõjaväebaaside juures on linnad täis mehi, kes ühel või teisel põhjusel lahkusid teenistusest, kuid ei jõudnud oma baasist kaugemale kui poolteist kilomeetrit. Mõni jääb paigale, mõni on aga sunnitud edasi liikuma, ja need, kes edasi liiguvad, lõpetavad viimaks ikkagi mõnes teises linnas, mis asub mõne teise sõjaväebaasi juures. Kõik on sama, kuid ka teistsugune. Muud elu nad ei tunnegi. Ja see sobib neile igati. Nad säilitavad teatud juurdunud sisemise sõjaväelise distsipliini; see on nagu vana harjumus, nagu DNA ahela valla pääsenud keerd, kuid samas lakkavad nad oma välimuse eest korrapäraselt hoolt kandmast. Esimese peatüki kaheksanda lõigu teine paragrahv ei määra enam nende elu. Niisiis ei ajanud ma habet ega kamminud ka oma juukseid. Lasksin neil pärast pesemist üksnes ära kuivada.

Seejärel ladusin voodile oma varustuse. Mul polnud vaja kingade pärast Goodwilli kaubamajja minna. Ülesande jaoks sobivad jalatsid olid mul olemas. Umbes kaksteist aastat tagasi olin ma käinud Inglismaal ja ostnud ühe keset täielikku tühermaad asuva küla vanaaegsest meestekauplusest paari lihtsaid pruune kingi. Need olid suured, rasked ja mõjusid veenvalt. Nende eest oli hoolt kantud, kuid nad olid pisut kulunud ja määrdunud. Sõna otseses mõttes lääpa tallatud.

Ma panin kingad voodile ja nad valvasid seal üksinda. Muid esemeid mu garderoobis polnud. Mitte midagi. Isegi mitte sokke. Ühest sahtlist leidsin ma vana sõjaväe-T-särgi, mis algselt oli olnud tumeroheline ja tugeva puuvillase koega, kuid nüüdseks luitunud ja õhuke nagu siid. Mulle tundus, et selliseid asju võiks mõni mees alles hoida. Asetasin särgi kingade kõrvale. Seejärel suundusin ma sõjaväepoodi ja uurisin vahekäike, kuhu ma tavaliselt ei satu. Ma leidsin ühe paari porikarva purjeriidest pükse ja pikkade käistega särgi, mis kunagi oli olnud punakaspruun, kuid mida oli rohkelt pestud, nii et õmblused paistsid roosakad. Särgist ma ülearu ei vaimustunud, kuid see oli ainus, mis oli mulle paras. Hind oli alla lastud ja see näis mulle igati põhjendatuna, muus mõttes pidanuks särk tsivilistile kõigiti sobima. Ma olin näinud inimesi kandmas ka koledamaid asju. Ja särk oli universaalne. Ma ei teadnud, milline saab olema temperatuur märtsis Mississippi osariigi kirdenurgas. Kui seal on soe, siis võib käised üles käärida. Kui aga külm, siis käised alla lasta.

Valisin endale valge aluspesu ja khakivärvi sokid ning jäin siis seisma tualett-tarvikute riiuli ette, kust ma leidsin tavalisest peaaegu poole väiksema reisi-hambaharja. See meeldis mulle. Harja pea oli peidetud läbipaistvast plastist ümbrisesse. Selle sai välja tõmmata, teistpidi keerata ja siis ümbrise uuesti külge klõpsata; nii oli hambahari tavalise pikkusega ja kasutusvalmis. Ilmselt oli see mõeldud taskus hoidmiseks. Seda oli lihtne kaasas kanda ja harjastega ots jäi alati puhtaks. Väga kena väljamõeldis.

Ma saatsin ostetud esemed kohe pesusse, et nad natuke vanuksid. Mitte miski ei vanuta asju paremini kui sõjaväebaaside pesumajad. Siis väljusin ma baasist ja suundusin ühte hamburgerikohta, et hilinenult lõunastada. Ma leidsin sealt eest Stan Lowrey, vana sõbra ja kolleegi sõjaväepolitseist. Me olime temaga palju kordi koos töötanud. Stan istus laua ääres ja tema ees oli kandik poolekilose burgeri jäänuste ning praekartulitega. Ma sain oma tellimuse kätte ja libistasin end istmele tema vastu. Ta ütles: „Ma kuulsin, et sa valmistud Mississippisse sõitma.”

„Kust sa seda kuulsid?” pärisin ma.

„Minu seersandile teatas seda üks seersant Garberi kabinetist.”

„Millal?”

„Umbes kaks tundi tagasi.”

„Võimas,” ütlesin ma. „Kaks tundi tagasi ei teadnud ma seda isegi. Niipalju siis saladusest.”

„Mu seersant ütleb, et sa hakkad seal teist viiulit mängima.”

„Su seersandil on õigus.”

„Ta ütleb veel, et juurdlust juhib mingi noor.”

Ma noogutasin: „Minust saab lapsehoidja.”

„Jama, Reacher. Sellel pole mingit mõtet.”

„Ainult juhul, kui too noor uurib asja õigesti.”

„Nii võib juhtuda.”

Ma ampsasin oma burgerist ja võtsin lonksu kohvi. Siis ütlesin: „Tegelikult ma ei tea, kas keegi üldse suudab seda asja õigesti uurida. Siin on mängus tundlik info. Võib-olla pole õigesti uurimise võimalust olemaski. Ja veel, võib olla, et Garber kaitseb mind ja toob tolle noore ohvriks.”

Lowrey vastas: „Unista edasi, sõber. Sa oled vana hobune ja Garber võtab sinu eest raskes olukorras, kus jooksjad on juba kõigi kolme pesa juures, servi vastu. Uus täht on sündimas. Sina oled maha kantud.”

„Sel juhul oled sina kah maha kantud,” vastasin ma. „Kui mina olen vana hobune, siis sina ootad juba liimivabriku värava juures.”

„Just nimelt,” kostis Lowrey. „See mulle muret teebki. Ma kavatsen hakata täna õhtul töökuulutusi vaatama.”

Ülejäänud pärastlõuna jooksul ei juhtunud eriti midagi. Ma sain oma pesu tagasi, suured masinad olid seda pisut kloppinud ja pleegitanud. Pesu oli triigitud, kuid terve päeva kestev teekond tõotas asja parandada. Ma jätsin kenasti kokku volditud pesupaki põrandale kingade peale. Seejärel hakkas mu telefon helisema, keskjaama operaator ühendas mind Pentagoniga ning ma avastasin end rääkimas kellegi John James Frazeri nimelise koloneliga. Ta ütles, et on hetkel senati sideohvitseri ametis, kuid enne seda jõudis ta mulle ette lugeda kogu oma eelneva uhke teenistusloo, et ma teda mingiks tossikeseks ei peaks. Seejärel ütles ta: „Mul on vaja kohe teada, kas on märgata vähimatki jälge või lõhna mõnest vihjest või kuulujutust ükskõik kelle kohta Bravo kompaniis. Otsekohe, selge? Olgu öö või päev.” Ma vastasin: „Ja mul on vaja teada, kuidas kohalik politseijaoskond üldse teab, et Bravo kompanii on Fort Kelhamis. Minu meelest pidi see ju saladus olema.”

„Kompaniid lendavad baasi ja sealt minema C5-tega. Need lennukid teevad kõva müra.”

„Pilkases pimeduses. Võiks ju arvata, et nendega veetakse varustust. Tehnikat, laskemoona.”

„Kuu aega tagasi oli ilm väga halb. Atlandi ookeani kohal möllasid tormid. Lennukid hilinesid. Maandusid pärast koitu. Neid nähti. Ja üldse, baas asub linnas. Te ju teate, kuidas asjaga on. Kohalikud saavad mustrist aimu. Kuu aega näeb tuttavaid nägusid, ja järgmisel kuul on nad kadunud. Inimesed pole rumalad.”

„Nii tekivadki vihjed ja kuulujutud,” laususin ma. „Selline ajastus sunnib mõtlema. Te ütlesite isegi, et inimesed pole rumalad.”

„Ajastus võib olla täiesti juhuslik.”

„Võib,” vastasin ma. „Lootkem, et see on nii.”

Nüüd ütles Frazer: „Mul on vaja otsekohe teada, kas on midagi sellist, mida kapten Riley võis teada või pidanuks teadma või võis olla teadnud või olnuks kohustatud teadma. Mis see ka poleks, selge? Ja viivitamatult.”

„Kas see on käsk?”

„See on palve kõrgemalt ohvitserilt. On siin vahet?”

„Kas te kuulute minu käsuahelasse?”

„Eeldage, et kuulun.”

„Selge.”

„Mis see siis ka poleks,” kordas Frazer. „Mulle, otsekohe ja isiklikult. Ainult mulle. Olgu öö või päev.”

„Selge,” ütlesin ma uuesti.

„Siin on palju kaalul. Kas saate aru? Panused on kõrged.”

„Selge,” ütlesin ma kolmandat korda.

Siis ütles Frazer: „Aga ma ei taha, et te teeksite midagi sellist, mis teile ei meeldi.”

Ma heitsin varakult magama, mu juuksed läksid salku, ma tundsin raseerimata naha torkimist vastu patja ning mu sisemine ajamõõtja äratas mind kell viis, kaks tundi enne koitu; oli reede, 7. märts 1997. Mu ülejäänud elu esimene päev.