Читать книгу Afäär - Lee Child - Страница 8

KUUS

Väljas oli pime, ma käisin duši all ja panin end riidesse, tõmbasin sokid, bokserid ja püksid jalga ning panin selga oma vana T-särgi ja eelmisel päeval ostetud pikkade käistega särgi. Sidusin kingapaelad kinni ja toppisin taskusse hambaharja, närimiskummi ja pataka rahatähti. Isikutunnistust, rahakotti ega käekella ma kaasa ei võtnud. Pidin oma osasse sisse elama. Ma oletasin, et just nii peaksid asjad käima, kui ma teeksin seda kõike päriselus.

Seejärel ma väljusin. Sammusin mööda väeosa peatänavat, jõudsin väravaputkani ning Garber väljus sealt, et minuga kohtuda. Ta oli mind oodanud. Kell oli kuus hommikul. Valgeks polnud veel läinud. Garber kandis välivormi, mis vähem kui tunni aja eest oli arvatavasti väga korralik välja näinud, aga tema välimuse põhjal võinuks arvata, et ta veetis selle tunni mõne talu maadel poris püherdades. Me seisime neoonlambi kollakas kumas. Õhk oli väga külm.

Garber küsis: „Kotti teil polegi?”

„Miks mul kott peaks olema?” küsisin vastu.

„Inimestel on kotid.”

„Milleks?”

„Varuriiete jaoks.”

„Mul pole varuriideid. Ma pidin need esemed spetsiaalselt ostma.”

„Kas te valisite selle särgi?”

„Mis tal viga on?”

„Ta on roosa.”

„Ainult mõnest kohast.”

„Te lähete Mississippisse. Seal arvatakse, et te olete lilla. Nad peksavad teid surnuks.”

„Ma kahtlen selles,” vastasin.

„Mis te siis teete, kui need rõivad mustaks saavad?”

„Ma ei tea. Ma arvan, et ostan uued.”

„Kuidas ta kavatsete Fort Kelhami jõuda?”

„Ma mõtlesin, et kõmbin linna ja sõidan sealt Greyhoundi bussiga Memphisesse. Ja ülejäänud tee hääletan. Mulle tundub, et inimesed teevad niimoodi.”

„Kas te hommikust olete söönud?”

„Ma leian kindlasti mõne söökla.”

Garber jäi hetkeks vait ja küsis siis: „Kas John James Frazer helistas teile eile? Senati sidebüroost?”

„Jah, helistas küll,” vastasin ma.

„Kuidas tema jutt teile tundus?”

„Mulle jäi mulje, et kui Janice May Chapmani ei tapnud mõni tsivilist, siis oleme me suures jamas.”

„Lootkem siis, et seda tegi tsivilist.”

„Kas Frazer kuulub minu käsuahelasse?”

„Parem on vist eeldada, et kuulub.”

„Mis mees ta on?”

„Ta on mees, keda hetkel tugevasti survestatakse. Viis aastat tööd võib tühja minna, ja just siis, kui asjast hakkab asja saama.”

„Ta ütles, et ta ei taha, et ma teeksin midagi sellist, mis mulle ei meeldi.”

„Lollus,” vastas Garber. „Te pole sõjaväes selleks, et teha seda, mis meeldib.”

„See, mida mõni linnaloa saanud sõdur baaris purjuspäi korda saadab, pole kompaniiülema süü,” kostsin ma.

„Ainult päriselus,” lausus Garber. „Aga meie räägime siin poliitikast.” Siis jäi ta uuesti hetkeks vait, otsekui oleks tal veel palju öelda ja ta peab alles otsustama, millest alustada. Kuid lõpuks sõnas ta üksnes: „Olgu, head reisi, Reacher. Ja hoidke ühendust, eks?”

Jalgsiteekond Greyhoundi bussijaama oli pikk, kuid mitte raske. Tuli lihtsalt kogu aeg üht jalga teise ette tõsta. Minust möödusid mõned autod. Ükski neist ei peatunud, et mulle küüti pakkuda. Võib-olla oleksid nad seda teinud, kui ma oleksin vormi kandnud. Süda-Ameerikas on baaside juures elavad inimesed sõjaväelaste suhtes üldjuhul hästi meelestatud. Ma võtsin nende hoolimatust kui tõendit selle kohta, et mu tsivilistivälimus oli veenev. Mul oli hea meel, et see test sai läbi tehtud. Ma polnud kunagi varem tavainimest mänginud. See oli minu jaoks tundmatu maa. Midagi täiesti uut. Ma ise polnud eales tsivilist olnud. Mulle tundus, et esimesel kaheksateistkümnel eluaastal enne West Pointi sõjakooli astumist olin ma seda küll vormiliselt, kuid need aastad olin ma veetnud üksteise järel mitmes erinevas, kuid üksteisega sarnanevas merejalaväebaasis, põhjuseks mu isa armeekarjäär, ning baasi territooriumil elava sõjaväelase pereliikmena polnud mul tsiviileluga mitte mingisugust kokkupuudet. Absoluutselt mitte mingit. Niisiis mõjus see hommikune jalgsiretk mulle värskendavalt ja uudselt. Päike mu selja taga tõusis juba, õhk muutus soojaks ja kasteseks ning teelt kerkiv udu kerkis mulle põlvini. Ma sammusin sellest läbi ja mõtlesin oma üksusse jäänud vanast semust Stan Lowreyst. Mind huvitas, kas ta oli vaadanud töökuulutusi. Ja kas tal ikka oli vaja seda teha. Ja kas mina peaksin kah seda tegema.

Umbes kaheksasada meetrit enne kesklinna avastasin ma söökla ja astusin sisse, et hommikust süüa. Loomulikult tellisin ma endale kohvi, ja lisaks munarooga. Mulle tundus, et ma olen nii välimuse kui käitumise poolest üsna hästi oma ümbruskonda sulandunud. Peale minu oli sööklas veel kuus klienti. Nad kõik olid tsivilistid, kõik mehed ning sõjaväelaste ühetaolist väljanägemist nõudvate standardite mõistes juhuslikult riides ja hoolitsemata. Kõik kuus kandsid peakatteid. Täpsemalt, võrgust kuklaosaga nokkmütse, mille ees olid kirjad, mis tundusid mulle mingeid põllumajandusmasinaid tootvate või seemnetega kauplevate firmade reklaamidena. Ma mõtlesin, et äkki peaksin endale kah sellise mütsi muretsema. Varem polnud see mulle pähe tulnud ja sõjaväepoes neid ei müüdud.

Ma sõin oma hommikusöögi lõpuni, tasusin ettekandjale ja kõndisin siis kohta, kuhu Greyhoundi bussid saabusid ja kust nad väljusid. Ostsin endale pileti, istusin pingile ja poole tunni pärast olin juba bussi tagaosas, teel edelasse.

SEITSE

Bussisõit oli teatud mõttes võimas. Vahemaa polnud teab mis pikk, kõigest väike osa meie hiiglaslikust mandrist, kaks ja pool sentimeetrit üheleheküljelisel kaardil, kuid selle peale kulus kuus tundi. Aknast avanev vaade muutus nii aeglaselt, et näis, nagu ei muutuks see üldse, ent sellegipoolest oli maastik teekonna lõpus palju teistsugusem kui selle alguses. Memphis oli uhke linn, täis märgi tänavad ja pastelsetes toonides madalaid hooneid, ning siin kees ja pulbitses mingi seletamatu salapärane aktiivsus. Ma astusin jaamas bussist välja, seisin mõnda aega ereda pärastlõunase päikese käes ja kuulasin töötavate ning meelt lahutavate inimeste tekitatud suminat ja tuikeid. Siis jätsin päikese oma parema õla taha ja hakkasin kõndima kagu poole. Mu esimene eesmärk oli leida linnast välja viiva laia maantee algus, teiseks aga tahtsin ma midagi hamba alla pista.

Peatselt leidsin ma end täis ehitatud näruses linnajaos, kus domineerisid pandimajad, pornopoed ja kautsjonikontorid, ning siit juhusliku auto peale saamine tundus mulle peaaegu võimatu. Juht, kes võtaks mu peale maanteel, ei teeks seda siin mitte ilmaski. Niisiis muutsin ma oma eesmärkide järjekorda ja kõigepealt tankisin end ühes väikeses odavas kohvikus, misjärel võtsin ette pika jalgsimatka. Ma tahtsin näha tänavanurka teeviidaga, rohelist ristkülikut noole ja kirjaga Oxford või Tupelo või Columbus. Teadsin oma kogemusest, et kui sellise ristküliku all seisab püstiaetud pöidlaga mees, ei jää kellelegi kahtlust, mida see mees tahab ja mida ta teeb. Muud selgitust pole vajagi. Autojuht ei pea peatuma vaid selleks, et tollelt mehelt midagi pärida, ja sellest on palju abi. Üldjuhul ei kipu inimesed otse näkku „ei” ütlema. Pigem sõidavad nad lihtsalt mööda, et sellist võimalust vältida. Alati on parem kahevil olekut vähendada.

Pärast pooletunnist kõmpimist leidsingi ma ühe minu arvates rohelisse mattunud eeslinna servas sellise tänavanurga ja sildi, mis tähendas, et üheksakümmend protsenti siitkaudu sõitvatest autojuhtidest on lugupeetud pereemad, kes on teel töölt koju, mis omakorda tähendas, et nemad ei tee minust kindlasti välja. Ükski eeslinnas elav pereema ei peatu võõrast inimest nähes, ja ükski juht, kel on sõita veel poolteist kilomeetrit, ei paku teile küüti. Kuid edasi jalutamine andnuks tulemuseks ainult illusoorse edenemise. See olnuks valearvestus. Parem raisata aega paigal seistes kui kõndides ja energiat kulutades. Ma oletasin, et isegi kui üheksa autot kümnest minust peatumata mööda tuhisevad, olen ma tunni aja pärast juba teel.

Ja nii ka läks. Kakskümmend minutit hiljem võttis minu lähedal hoo maha ja jäi seisma üks pikap, mille juht teatas, et ta sõidab teisel pool Germantowni asuvasse puidulattu. Ilmselt sai ta aru, et ma ei taipa kohalikust geograafiast tuhkagi, mistõttu ta lisas, et kui ma temaga kaasa sõidan, jõuan lõpuks linnastust välja ja minu ees on lahti otsetee Mississippi osariigi kirdeossa. Niisiis ronisin ma pikapisse ja veel kakskümmend minutit hiljem olin ma taas üksi tolmuse kaherealise maantee servas ning see maantee kulges ühemõtteliselt suunda, kuhu mul oli vaja minna. Mind võttis peale üks päevinäinud Buickiga sõitev mees, me ületasime üheskoos osariigi piiri ja jõudsime kuuskümmend neli kilomeetrit ida poole. Seejärel viis mind mööda üht väiksemat maanteed kolmkümmend kaks kilomeetrit lõuna poole härra, kes juhtis uhket Chevrolet’ pikapit ja pani mu maha paigas, mille kohta ta ise ütles, et see on just see teerist, mida ma vajan. Selleks ajaks oli pärastlõunast saanud varane õhtupoolik ja päike liikus üsna kiiresti kauge silmapiiri poole. Maantee oli sirge nagu joonlaud, selle mõlemal küljel kasvas madal mets ja eespool ei paistnud peale pimeduse mitte midagi. Ma oletasin, et Carter Crossing asubki umbes viis- või kuuskümmend kilomeetrit ida pool sellesama maantee ääres, millest johtus, et ma olin oma ülesande esimese osa lõpetamisele, see tähendab lihtsalt kohale jõudmisele, üpris lähedal. Teiseks tuli mul luua sidemed kohalike politseinikega, mis võis osutuda raskemaks. Polnud ühtki veenvat põhjust, miks peaks tihti elukohta vahetav hulkur hakkama semutsema politseivormis meestega. Selleks puudus ka loomulik viis, kui just ei tahetud lasta end vahistada, mis oleks võimalikule tutvusele algusest peale vale värvingu andnud.

Ent lõpuks läks nii, et ma saavutasin mõlemad eesmärgid nii-öelda ühe hoobiga, sest esimene ida poole sõitev auto, mida ma märkasin, oli koduteel olev politseimasin. Ma ajasin pöidla püsti ja juht pidaski minu lähedal kinni. Tema aina rääkis ja mina kuulasin ning sain juba mõne minuti pärast aru, et osa sellest, mida Garber oli mulle rääkinud, on vale.