Читать книгу Tagaotsitav - Lee Child - Страница 10

Reacheri silmad olid kinni ja haistmismeel ei toiminud, seega pidid sensoorse puudujäägi korvama maitsmis-, kompimis- ja kuulmismeel. Ta tundis vase- ja rauamaitset, mis tuli kurgust allanõrguvast verest. Parema käe sõrmeotste all tundis ta tagaistme katteriide peenekarvalist pinda, mis oli sünteetiline, tihe ja mikroskoopiliselt kare. Vasak käsi lebas süles, puutudes vastu pükste karedat puuvillariiet, mis oli tihe ja kiuline, kuid tootjapoolsetest leotusainetest alles libe. Ta kuulis betoonplaatide põrinat rehvide all ja mootori surinat, veorihmade vilinat ning tuule undamist esiklaasi postides ja küljepeeglites. Ta kuulis istmevedrude naksumist, kui nad sõidu taktis veidi õõtsusid. Ta kuulis sõidule keskendunud McQueeni aeglast ja kontrollitud hingamist, Karen Delfuenso veidi rahutumaid hingetõmbeid ja Alan Kingi lühemat ning teravamat hingamisrütmi. See vend juurdles millegi üle. Ta hakkas otsusele jõudma. Reacher kuulis, kuidas riie üle randme libiseb. Mees vaatas kella.

Siis pööras King ennast ringi ja Reacher avas silmad.

„Oleks tõesti väga vaja enne koitu Chicagosse jõuda,” ütles King.

Mulle sobib, mõtles Reacher. Hommikuti läheb Chicagost palju busse. Lõuna kaudu läbi Illinoisi, ida poolt läbi Kentucki, mõlemal juhul Virginiasse välja. „See peaks võimalik olema,” ütles ta. „Me liigume kiirelt. Praegu on talv, koiduni on aega.”

„Meil oli selline plaan, et Dan sõidab pool teed ja mina pool. Aga nüüd ma mõtlen, et me võiks selle kolmeks jagada. Teie võiksite keskmise osa sõita.”

„Mitte Karen?” küsis Reacher.

„Karen ei oska sõita,” kostis King.

„Olgu,” sõnas Reacher. „Aitan alati hea meelega.”

„Niimoodi on ohutum.”

„Te ei ole mind veel sõitmas näinud.”

„Tee on tühi, sirge ja lai.”

„Olgu,” sõnas Reacher uuesti.

„Niipea kui peame tankima, vahetame kohad.”

„Kuna see umbes juhtub?”

„Varsti.”

„Kuidas nii?” imestas Reacher. „Te olete kolm tundi sõitnud, aga kolmveerand paaki on täis. Selle bensiinikulu juures me võime pool teed New Yorki ära sõita, enne kui tankida on vaja. Võib-olla rohkemgi.”

King vaikis hetke. Pilgutas silmi. „Te olete tähelepanelik inimene, härra Reacher,” ütles ta.

„Püüan olla,” vastas Reacher.

„See on minu auto,” lausus King. „Ja te võite mind uskuda, ma tunnen tema riukaid ja tema iseloomu. Bensiinimõõdik valetab. Midagi on seal rikkis. Seier seisab kaua aega seal üleval ja kukub siis äkki nagu kivi.”

Reacher vaikis.

„Uskuge mind, me peame varsti peatuse tegema,” ütles King.

Kaks kokteilibaari ümbrust valvavat šerifiabi olid parkinud oma patrullautod nurga all Mazdast üsna kaugele, otsekui oleks autot karta tulnud. Näiteks temast lähtuvat radioaktiivsust või plahvatusohtu. Goodman sõitis oma Crown Victoriaga mõttelisse kolmnurksesse keelualasse sisse ja peatus paarikümne jala kaugusel Mazdast. „Ma oletan, et siin ei olnud ühtki tunnistajat?” küsis Sorenson.

„Iga päev ei ole pühapäev,” kostis Goodman. „Ega kõik jõulud üheskoos.”

„Kas baar on samuti maha jäetud?”

„Ei, aga suletakse kell kaksteist öösel. See on viisakas koht.”

„Võrreldes millega?”

„Võrreldes teiste baaridega siinkandis.”

„Mis kell võis punane auto siia jõuda?”

„Kõige varem? Mitte enne kui kakskümmend minutit pärast südaööd. Mis on tunnistajate olemasoluks liiga hilja.”

„Te vist ei ole kunagi baaris töötanud?” märkis Sorenson.

„Ei,” vastas Goodman, „mitte kunagi. Aga milles asi?”

„Lihtsalt selles, et kui kunded lahkuvad kell kaksteist, siis ei tähenda see, et personal lahkuks kell kaksteist. Võite olla päris kindel, et mõni õnnetu ettekandjake viibis siin ka pärast sulgemist. Kas te baari omanikku tunnete?”

„Muidugi.”

„Ajage mees üles. Helistage talle.”

„Mitte mees,” ütles Goodman. „Vaid madam Smith. Ta on eluaeg siin olnud. Kange iseloomuga naine, keda kõik tunnevad. Ta ei rõõmustaks põrmugi, kui ma ta üles ajan.”

„Ja mina ei rõõmusta põrmugi, kui te ei aja,” ütles Sorenson.

Goodman võttis telefoni ja jäi oma auto juurde ringi tammuma, sellal kui Sorenson läks Mazdale pilku peale heitma. Sellel olid Põhja-Carolina numbrimärgid, tagaklaasil väike triipkood ja auto näis seest olevat korras, puhas ja kena. Ta edastas autonumbri ja VIN-koodi Omaha harukontorisse ja nägi, kuidas Goodman mobiiltelefoni õlaga kõrva ääres hoides pastapliiatsiga midagi käeseljale kirjutab. Siis pani Goodman pastaka ära, lõpetas kõne ja ütles: „Madam Smith lahkus siit täpselt kell kakstesit öösel koos viimaste külastajatega.”

Kuid ta ei öelnud seda võidukalt. Tema hääles puudus ma-juütlesin toon.

„Nii?”

„Üks ettekandja jäi koristama. Ilmselt libiseva graafiku alusel. Igal ööl töötab üks ettekandja lisatasu eest kuni poole üheni.”

„Ja see number teie käeseljal on tema telefoninumber?”

„Jah. Mobiilinumber.”

„See Mazda on rendiauto,” lausus Sorenson. „Teise osariigi numbrimärgid, triipkood tagastamise tagamiseks, kaks korda nädalas puhastatud.”

„Lähim autorent asub Omaha lennujaamas. Võin sinna helistada.”

„Ma juba helistasin. Teie võiksite ettekandjale helistada.”

Goodman sirutas oma vasaku käelaba autotulede valguse kätte ja valis parema pöidlaga numbri.