Читать книгу Tagaotsitav - Lee Child - Страница 11

Mitte kaugel Iowa piirist muutus osariikidevaheline maantee kaherealiseks, pikaks ning üksluiseks. Pealesõiduteede ja ärapöörete vahed venisid mitme miili pikkusteks. Iga selline oli omaette sündmus. Igaühe eel tuli mitmesajajalaste vahedega kolm sinist silti, esimene tankimisvõimaluste, teine söömisvõimaluste ja kolmas ööbimisvõimaluste kohta – pooleldi informatsioon, pooleldi reklaam nagu ikka. Vahel oli mõni silt tühi. Mõne ristmiku läheduses oli söögikoht, kuid puudus tankla, või oli tankla, kuid puudus motell, või oli öömaja, kuid mitte söögikohta. Reacher tundis seda keelt. Ta oli enamiku osariikidevahelisi maanteid läbi sõitnud. Mõni silt võis olla eksitav, juhatades autojuhid mööda külavaheteid viieteist või kahekümne miili kaugusel asuvate kohtadeni, mis olid kinni, kui sa nendeni jõudsid. Teised jälle juhatasid tervete ettevõttekobarateni, kus juhil pea valikuvõimalustest ringi hakkas käima – Exxon või Texaco või Sunoco, Subway või McDonald’s või Cracker Barrel, Marriot või Red Roof või Comfort Inn. Kogu nipp seisnes eemalt paistvas valguskumas. Eksiteed viisid pimedusse, õige tee puhul võis silmapiiri kohal näha kollast kuma.

Nad sõitsid edasi, tuimalt, vaikselt ja kannatlikult, kuni Alan King veidi pärast Des Moines’i valis lõpuks välja ühe mittemidagiütleva ärapöörde.

„Don, see sobib,” ütles ta.

Kõigile kolmele ärapöörde-eelsele sinisele sildile oli maalitud üksainus logo, kõik erinevad. Reacher ei tundnud ühtki neist konkreetselt, kuid siiski põhimõtteliselt. Sest ta mõistis keelt. Seal kuskil on üks tundmatu nimega bensiinijaam, teisel pool teed mingi masendav sööklake mikrolaineahju ja kannutäie seisnud kohviga ning miili jagu edasi üks luitunud mamma-papa motell. Reacher nägi, et vaevalt miili kauguselt helendavad läbi öise udu tankla sinivalged tuled, ilmselt mingi suurem asutus, mõeldud nii suurtele treileritele kui ka sõiduautodele.

Don McQueen võttis tükk maad enne ärapööret hoo maha nagu sihtkohale lähenev Boeing 474. Ta vaatas tagasivaatepeeglisse ja näitas suunda, ehkki pidi teadma, et miili raadiuses ei leidu ühtki teist autot. Mahasõidutee asfalt oli kulunud ja krobeline, tee viis kaherealisele kohalikule maanteele ja bensiinijaam asus sajakonna jala kaugusel itta suunduva teeharu paremal, lõunapoolsel küljel. Pindalalt oli jaam päris suur, kuid võimaluste poolest ahtake. Kuus tanki, kompressorvoolik ja tolmuimeja keskmise suurusega autode salongi jaoks; eraldi platsiosa treileritele diisli võtmiseks, siin-seal väljalekkinud õli loigukesed. Varikatust ei olnud. Väike öömaja ja parkla tagaservas üksinda seisev dušikabiinide blokk. Söögikoht puudus.

Kuid nagu arvata võiski, ilutses kohe teisel pool teed pikk ja madal küünisarnane lobudik, mille katusele oli käsitsi ligi kuuejalaste valgete lombakate tähtedega maalitud kiri Söök ja jook päeval ja ööl. Lobudiku kõrval seisis öömajale viitava maanteesildi väiksem vend, mille tagasihoidlik nooleke osutas pimedusse motelli suunas. Tee kohal hõljus põlvekõrgune ööudu, milles sätendasid jääkristallid.

McQueen sõitis mööda kaherealist teed sadakond jalga maha, pööras bensiinijaama sisse ja peatus ninaga vastu tulekusuunda, külg tankimispumba vastas. Ta keeras süüte välja, lasi kätel roolilt maha libiseda ja jäi ootamatult maad võtnud vaikuses liikumatult istuma.

Alan King katkestas vaikuse. „Härra Reacher, teie võiksite meile kõigile ühe kohvi tuua, me võtame senikaua bensiini.”

„Ei, las mina võtan bensiini,” vastas Reacher. „Oleks õiglane.”

„Mingu või püksid, mis? Pealevõtmise eest?”

„Ma tahaks kuidagi tasuda.”

„Ja mina oleks sellega nõus,” ütles King, „kui ma ise maksaks bensiini eest. Aga sellise sõidu puhul ma seda ei tee. Kompanii maksab, nii et me kulutame firma rahasid. Ma ei lase teil oma tööandjat subsideerima hakata.”

„Aga las ma vähemalt tangin. Teie ei pea kõike tegema.”

„Küll te saate sõita oma kolmsada miili. See on suur vaev küllalt.”

„Väljas on külm …”

„Ma arvan, et te tahate näha, kui palju kütust paaki läheb. On mul õigus? Te ei usu, et näidik jukerdab?”

Reacher ei vastanud.

„Minu meelest võiks olla vähemalt nii viisakas, et uskuda lihtsat faktilist avaldust isikult, kes pakkus teile küüti märkimisväärselt pikal teelõigul teie sihtmärgi suunas.”

Reacher ei vastanud.

„Kohvi,” ütles King. „Kaks topsi koore ja ühe lusikatäie suhkruga pluss see, mida Karen soovib.”

Delfuenso ei öelnud midagi. Valitses lühike vaikus, seejärel lausus King: „Siis Karenile mitte midagi.”

Reacher väljus autost ja sammus üle tee.

Šerif Goodmani kõne suundus automaatselt häälsõnumite hulka. „Ettekandja telefon on välja lülitatud,” ütles ta Sorensonile.

„Muidugi välja lülitatud,” vastas too. „Ta magab nagu kott. Pikast päevast väsinud. Ega tal lauatelefoni ei ole?”

„Madam Smith andis mulle ainult mobiilinumbri.”

„Siis helistage uuesti sellele Smithile ja küsige tema aadress. Me peame minema ja tema uksele kloppima.”

„Ma ei saa uuesti madam Smithile helistada.”

„Saate küll.” Kuid samal hetkel helises Sorensoni enda telefon. Ühtlane elektrooniline pinin. Ei mingit meloodiat. Ei mingit heliefekti. Eriagent võttis vastu, kuulas, sõnas „olgu” ja vajutas kõne lõpetamise nuppu.

„See Mazda üüriti Denveri lennujaamast,” ütles ta. „Üksikisiku poolt. Mu kolleegid ütlevad, et tema juhiluba ja krediitkaart olid võltsitud.”

„Miks Denverist?” küsis Goodman. „Kui oli vaja siia tulla, siis miks mitte lennata Omahasse ja üürida auto seal?”

„Denver on palju suurem ja tunduvalt anonüümsem. Seal on rendiautode käive oma kakskümmend korda suurem kui Omahas.”