Читать книгу Tagaotsitav - Lee Child - Страница 9

Jack Reacher polnud mingi õigusteadlane, kuid nagu kõik praktiseerivad võmmid, nii oli temagi omandanud teatavad õigusalased teadmised, eriti mis puutub õiguse praktilisse, tavaeluga seostuvasse külge koos selle juurde kuuluva trikitamise ja jokitamisega.

Ja ta teadis, et leidub valdkondi, mida seadus ei reguleeri.

Näiteks: ükski seadus ei öelnud, et inimesed, kes võtavad peale hääletajaid, peaksid kõnelema tõtt.

Ta oli kogemustest õppinud, et väikene fantaseerimine osutub sageli nii ahvatlevaks, et sellest ei saa loobuda. Talle tundus, et siin peitub üks peamine põhjus, miks juhid üldse peatuvad. Reacher oli sõitnud ilmselgete kontorirottidega, kes väitsid end olevat mänedžerid, mänedžeridega, kes väitsid end olevat ettevõtjad, ettevõtjatega, kes väitsid end olevat edukad, palgatöölistega, kes väitsid end olevat firmaomanikud, õdedega, kes nimetasid end arstideks, ja arstidega, kes nimetasid end kirurgideks. Inimestele meeldis ennast veidi kergitada. Neile meeldis elada tunnike või paar teistsugust elu, seda proovida, seda maitsta, selle piire kombata ja selle valgel pisut peesitada.

Kellelegi kahju ei tehtud, keegi viga ei saanud.

Puhas lõbu.

Kuid Alan Kingi valed olid teisest puust.

Tema jutus puudus igasugune eneseupitajalikkus. Ta ei püüdnud ennast teha ei suuremaks, paremaks, targemaks ega seksikamaks. Tema jutt koosnes tobedatest, labastest ja loogikavabadest valedest, millel puudus arusaadav põhjus.

Näiteks: need sinised teksariidest särgid. Need ei olnud mingid ägedad riidehilbud kompanii logoga rinnataskul. Neid ei olnud varem kordagi kantud ega pestud. Tegemist oli ühe-dollari-poest ostetud odava rämpsuga, otse riiulilt ja otse plastkotist võetud. Reacher teadis seda, sest ta ise kandis samasuguseid särke.

Näiteks: King väitis, et nad pole kolm tundi kinni pidanud, aga bensiiniseier on kolmveerandi peal. Mis pidanuks tähendama, et see Chevy võib sõita ühe paagitäiega kaksteist tundi. Mis peamaanteedel valitsevate kiiruste juures tegi ligi tuhat miili. Mis oli võimatu.

Lisaks: vesi, mille King oli talle andnud Karen Delfuenso aspiriini allaloputamiseks, oli alles külmikujahe, mis pärast kolmetunnist seismist täisvõimsusele keeratud soojendusega autos oli võimatu.

Valed.

Näiteks: King ütles, et elab kuskil Nebraskas, kuid seejärel, et tema kodulinnas on poolteist miljonit elanikku. Võimatu. Terves Nebraskas elas veidi üle pooleteise miljoni inimese. Omahas umbes nelisada tuhat, Lincolnis kakssada viiskümmend tuhat. Ameerikas oli vaid üheksa linna, mille elanikkond ületas miljoni, ja neist kaheksa olid kas tunduvalt suuremad või väiksemad kui poolteist. Ainult Philadelphia jäi umbes sinnakanti.

Kas need vennad olid tõesti Philadelphiast? Või pidas King silmas mõnd linnastut tervikuna? Sel juhul oli Philadelphia kaugelt liiga suur, kuid seevastu nihkus ülespoole terve rida muid võimalikke piirkondi. Columbus sobiks võib-olla, samuti Las Vegas, Milwaukee, San Antonio, või siis Norfolki-Virginia Beachi-Newport Newsi oma.

Aga mitte midagi Nebraskas.

Mitte ligikaudugi.

Ja miks Karen Delfuenso vaikib? Ta oli öelnud Mul peaks olema, pidades silmas aspiriini; siis oli ta tutvustamise ajal öelnud oma nime ja rohkem ta suud lahti ei teinud. Reacher ise võis vabalt tundide kaupa vaikida, kuid isegi tema oli teinud katset võtta üles üks viisakas vestlus. Delfuenso näis olevat seda tüüpi naine, kes võiks niisuguse kombeka suhtlusega kaasa minna. Kuid ta ei teinud seda.

Miks?

Pole minu mure, mõtles Reacher. Minu mure on saada Virginia bussi peale ja praegu lähenes ta sellele eesmärgile kiirusega 80 miili tunnis, enam kui sada jalga sekundis. Ta vajus istme seljatoele ja sulges silmad.

Julia Sorenson hüples punkri kõrval ühel jalal, kiskudes ära kilesusse, mille ta seejärel koos kinnastega kilekotti sulges. Võimalikud asitõendid ja kindlasti ka ohtlikud jäätmed. Siis võttis ta telefoni ja kutsus kohale nii FBI kohtumeedikute kui kriminalistide täismeeskonna.

Tema juhtum.

Ta läks ja istus šerifiabi auto tagaistmele tunnistaja kõrvale. Polnud mingid põhjust vaest vennikest külma kätte tirida. Goodman istus ette kõrvalistmele ja juhikohal istuv šerifiabi pööras ennast nende poole. Tavaline väike vestlus, kaks ja kaks, kuulikindel klaas vahel.

Tunnistaja oli umbes viiekümnene mees, vuntsidega, mitte just korralikult soetud juustega, soojad talveriided seljas. Ta jutustas oma loo just niisuguse ebamäärasusega, nagu Sorenson oli eeldanud. Eriagent teadis hästi, millised on pealtnägija tunnistuse nõrkused. Kord, kui ta Quanticos FBI akadeemias tudeeris, saadeti ta küsitlema tervisekindlustuspettuses kahtlustatavat arsti. Ta läks ja jäi arsti täiskiilutud ooteruumi oma korda ootama. Äkki kargas sisse keegi mees ravimeid röövima, paugutas püstolit, tormas sinna-tänna ja kadus. Hiljem muidugi öeldi Juliale, et see kõik oli lavastus. Arst oli näitleja, röövel oli näitleja, püstolis olid paukpadrunid ja kõik ooteruumi täitvad patsiendid olid korrakaitsetudengid nagu tema. Küsimuses, milline röövel välja nägi, ei leitud mingit üksmeelt. Absoluutselt mitte mingisugust. Lühike, pikk, paks, kõhn, must, valge – keegi tegelikult ei mäletanud. Tollest hommikust saadik suhtus Sorenson pealtnägijate tunnistustesse ettevaatlikult.

„Kas te nägite rohelise mantliga mehe saabumist?” päris ta.

„Ei,” vastas küsitu. „Ma nägin ainult, kuidas ta mööda teerada tollesama vana pumbamaja poole läks.”

„Kas te punase auto siiajõudmist nägite?”

„Ei. Kui ma vaatasin, siis oli see juba siin.”

„Kas mustades ülikondades mehed olid autos?”

„Ei, nemad läksid ka mööda teerada.”

„Tolle teise järel?”

Mees noogutas. „Nii kümme jalga tagapool. Või kakskümmend.”

„Kas te oskate neid kirjeldada?”

„Lihtsalt kaks meest. Ülikondades.”

„Vanad? Noored?”

„Ei kumbagi. Lihtsalt ühed mehed.”

„Lühikesed? Pikad?”

„Keskmised.”

„Mustad või valged?”

„Valged.”

„Paksud või kõhnad?”

„Keskmised.”

„Mõni eritunnus?” küsis Sorenson.

„Ma ei tea, mida see tähendab,” tunnistas mees.

„Midagi silmatorkavat näiteks näo juures? Habemed, armid, iluaugud? Tätoveeringud? Kõik sellised asjad.”

„Täitsa tavalised mehed.”

„Aga juuste värv? Olid neil heledad või tumedad juuksed?”

„Juuksed? Ma ei tea,” kostis tunnistaja. „Ma arvan, et tavaliste juuste värvi.”

„Kui nad välja tulid – ega te ei märganud nende käes nuga?”

„Ei.”

„Kas nad olid verised?”

„Mulle tundub, et ühe mehe pintsak oli mõnest kohast nagu märg. Aga must, mitte punane. Nagu vesi teeb. Musta pintsakuga, ma mõtlen.”

„Maanteevalgustus on kollakas,” märkis Sorenson.

Mees heitis nagu kinnituseks pilgu aknasse ja kostis: „Jah.”

„Järelikult võis veri selles valguses paista ka mustana.”

„Küllap vist.”

„Kas punane auto kuulus neile kahele mehele?” küsis Sorenson.

„Proua, nad istusid sellesse,” ütles tunnistaja.

„Aga kuidas nad selle juures käitusid? Nagu oleks auto neile tuttav? Või kohmitsesid sees ringi?”

Goodman heitis eesistmelt küsiva pilgu.

„Tapetul ei olnud taskutes mitte midagi. Ka mitte autovõtmeid,” jätkas Sorenson. „Kuidas ta siia sai? Võib-olla kuulus punane auto talle.”

„Aga kuidas siis nood kaks siia said?” küsis Goodman. „Jala nad ei tulnud. Ilm on külm ja nad olid ilma mantlita.”

„Võib-olla tulid kõik koos.”

„Proua, ma ei tea,” ütles tunnistaja. „Nad istusid autosse ja sõitsid ära. Muud ma ei näinud.”

Niisiis lasi Goodman tunnistajal koju magama minna ja eskortis Sorensoni seejärel põhja poole, et ta saaks punase mahajäetud auto üle vaadata.