Читать книгу Tagaotsitav - Lee Child - Страница 6

See tume Crown Victoria oli FBI Omaha jaoskonna patrullauto. Sealne valveagent kuulis šerif Goodmani teadet ja reageeris viivitamatult. Goodman oli kasutanud sõna professionaalid, mis tähendas FBI keeles organiseeritud kuritegevust; viimane oli aga FBI lemmikroog, sest just organiseeritud kuritegevusega võitlemine tekitas mainet ja tõi au, kuulsust ning ametikõrgendust. Niisiis saadeti viivitamatult teele alalises valmisolekus olev eriagent, teenetemärkidega üle külvatud, ülimalt kvalifitseeritud, ülimalt kogenud ja ülimalt lugupeetud kahekümneaastase staažiga FBI veteran.

Tema nimi oli Julia Sorenson, ta oli veidi alla neljakümne seitsme aasta vana ja viibinud Omahas veidi alla neljakümne seitsme väga õnneliku kuu. Omaha polnud just New York ega Washington, aga ka mitte ülemise rõdu tagarida. Ei mingi Kamtšatka. Mitte sinnapoolegi. Mingil tundmatul ajaloolisel põhjusel järgis kuritegevus raudteeliine ja Nebraska osariigi piires asusid mõned planeedi suurimad kaubajaamad. Nii et Sorensoni andeid ei raisatud. Ta ei kannatanud frustratsiooni käes, teda ei painanud rahuldamatus.

Ta valis sõites šerif Goodmani mobiilinumbri, sai ühenduse ja ütles šerifile, et ta on teel. Nad leppisid kokku, et kohtuvad tunni aja pärast kuriteopaigal.

Goodman oli kõnet vastu võttes oma autos. Üks šerifiabi valvas mõrvapaika ja lohutas pealtnägijat, kõik ülejäänud alluvad blokeerisid maakonnast väljuvaid kohalikke teid. Mistõttu ta ise oli ainus mobiilne üksus. Ta tiirutas siin ja seal, otsides erepunast autot.

Tema maakond oli suur, kuid geograafilises mõttes mitte väga keeruline. Sajandi eest joonistas keegi kaardile ruudu ja selle piirjooned olid püsima jäänud. Seda ruutu poolitas kaks joont, esiteks vasakult paremale ehk läänest itta kulgev kaherealine maantee ja teiseks alt üles ehk lõunast põhja kulgev maantee, samuti kaherealine. Need kaks teed kohtusid enam-vähem keskel, tekitades teeristi, mille ümber oli kerkinud kaheksa tuhande elanikuga linn.

Maakonda läbiv ida-läänesuunaline transiitliiklus oli hõre, sest viiskümmend miili põhja pool asuv osariikidevaheline maantee kulges sellega paralleelselt, võttes suurema koormuse enda peale. Põhja-lõunasuunaline transiit oli seevastu märksa elavam, sest ühest suunast tõmbas osariikidevaheline maantee liiklust ligi ja teises suunas paiskas seda välja. Kohalikel ärimeestel kulus umbes viis minutit selle seaduspära mõistmiseks ja nii olid nad kolm miili linnast põhja poole rajanud kaootilise bensiinijaamade, kiirsöögikohtade, motellide, baaride ja säästupoodide vööndi. Rahumeelsemad kodanikud pidasid seda lihtsalt järjekordseks äripiirkonnaks, närvilisemad kodanikud nimetasid seda Patulinnaks. Patulinnas kehtisid täpselt samad seadused, reeglid ja normatiivid kui ülejäänud maakonnas, kuid juba viiskümmend aastat rakendati neid seadusi, reegleid ja normatiive seal äärmiselt leebelt. Tulemuseks olid loterii- ja pokkerimasinad ning stripparid baarides, kuulujutud motellides lokkavast prostitutsioonist ja maksurahade voog maakonna eelarve tuludereale.

Kahesuunaline liiklus, täpselt nagu kaherealisel maanteel.

Goodman oli suuna sinnapoole võtnud. Mitte mingil kõlbelisel põhjusel, vaid lihtsalt sellepärast, et tegemist oli viimase peatuskohaga enne suurt maanteed, mis oli täis hüljatud krunte, ammu surnud ärisid ja akendeta tuhaplokkseinu. Kui sul oli tarvis kuskile peita üks põgenemisauto, nii et sellele võiks häirimatult ligi pääseda, siis oli see peaaegu ainuvõimalik paik kogu ümbruskonnas.

Ta möödus ristteedest ja jättis viisaka rajooni seljataha. Edasi tuli sojapõld, siis tuli veerand miili laiune plats, kuhu olid pargitud vanad topeltpruugitud põllumasinad. Kõik nad olid müüa, kuid enamik oli oma ostjat oodates juba läbi roostetanud. Siis tuli jälle sojauba ja seejärel hakkas paistma Patulinna kuma. Vööndi kummaski otsas asusid bensiinijaamad, nii ida- kui lääneküljel, mõlemad sama suured kui mõne staadioni parkimisplats, mõeldud kaheksateistrattalistele, mõlemaid valgustamas kõrgete mastide otsa kinnitatud tuled ja kaunistamas naftakompaniide logod, mis asusid nii kõrgel, et paistsid miilide taha. Vahepeale jäid söögikohad, motellid, baarid ja säästupoed, läbisegi ühel ja teisel pool teed, igaüks ise nurga all, mõned valgustatud ja mõned mitte, kõik omaette keset killustikuga sillutatud parklat. Mõni oli juba viiskümmend aastat vastu pidanud, teine ammuilma tasapisi lagunema jäetud.

Goodman alustas kaherealise maantee idaküljelt. Ta hiilis mööda söögimajast, mida ta aeg-ajalt kontrollimas käis, sõites aeglaselt, ühe käega, ja liigutades teisega esiklaasi vahesamba külge kinnitatud prožektori hooba, et selle valgel uurida pargitud autosid. Ta sõitis söögimaja taha, prügikastidest mööda, siis edasi, tegi tiiru ümber baari ja uuris motelli ümbrust, leidmata midagi. Asumi tipus asuva tankla juurde, õlimahutite lähedale oli pargitud paar mõlkis sedaani, ent kumbki polnud punane, ja otsustades nende tuuleklaase katva tahma järgi, olid nad seal vedelenud õige kaua.

Goodman lasi mööduvad autod läbi, sõitis üle maantee Patulinna lääneküljele ja alustas selle põhjaotsast uuesti otsinguid, võttes esimesena ette umbes kahekümne aasta eest beežiks värvitud tuhaplokkseintega kõrtsi. Aknaid ei olnud. Ainult ventilaatorid katusel nagu seened. Ei ühtki punast autot läheduses. Järgmisena tuli kokteilibaar, kenasti puhas ja väidetavalt Patulinna kõige viisakam. Goodman tegi selle ees kaarpöörde, katuseprožektori valgusvihk jäi hetkeks veidi maha, ja seal see oligi.

Erepunane importauto, pargitud korralikult baari kõrvale.