Читать книгу Teisel ajal, teises elus - Leif G.W. Persson - Страница 10

Neljapäeva õhtu, 30. november 1989

Laekus häire, millele reageerimine läks üle kivide ja kändude, ning arvestades hilisemat tõdemust, et tegu oli mõrvaga, oli vägagi kahetsusväärne, et politsei kohalejõudmine nii kaua aega võttis. Kui kõik oleks olnud tavapärane, saanuks ehk ohvri elu päästa või vähemalt kurjategija kinni võtta ning sel moel palju jama ära hoida. Aga nüüd ei olnud olukord tavapärane ja seetõttu läks nagu läks. Stockholmi politsei juhtimiskeskuses oldi vähemasti täiesti ühel nõul, et Karl XII süü see igatahes ei olnud.

Paar päeva varem olid kaks eri meeleavaldust saanud sama politseiasutuse õigusosakonnalt korraldusloa ja mõlemale otsusele oli eelnenud märkimisväärne juriidiline mõttetegevus ning ulatuslik strateegiline ja taktikaline vaagimine.

Esimesena laekunud taotluses tahtsid erinevad „isamaaliselt meelestatud organisatsioonid ja Rootsi kodanikud” – nii iseend kirjeldati – „avaldada austust Rootsi kangelaskuningale tema surmapäeval”. Sel puhul pidi toimuma tõrvikurongkäik Humlegårdenist Karl XII kuju juurde Kungsträdgårdeni pargis, lisaks lippudega auvahtkond, pärgade asetamine ja ülistuskõned kuju juures, ja kõik see pidi algama kell 19.00 ja olema läbi hiljemalt kell 21.00.

Juba järgmisel päeval laekus teine taotlus. Mitu poliitilist noorteorganisatsiooni, teiste hulgas olid ühe erandiga esindatud ka kõik parlamendiparteid, soovisid korraldada „laiapõhjalise rahvameeleavalduse võõraviha ja rassismi vastu” ja siiamaani oli kõik kombes. Põhjustel, mis samas ei olnud läbinisti selged ja mis vähemasti ei kajastunud nende taotluses, oli plaanis korraldada meeleavaldus just nimelt neljapäeval, 30. novembril kella 19.00 ja 21.00 vahel. Koguneda sooviti Humlegårdenis, seejärel oli plaan liikuda rongkäigus mööda Birger Jarlsgatanit ja mööda Hamngatanit ning lõpetada „kõne ja ühise üleskutsega” Sergeli väljakul, Karl XII monumendist tervelt 400 meetri kaugusel.

Mis poliitilistesse veendumustesse puutus, siis ei olnud kahe demonstratsiooni osalised omavahel kuigi sarnased, pehmelt väljendudes. Lugu oli lausa nii lihtne, et päris suure tõenäosusega oleks suudetud neid kahte eri kuhja sorteerida juba välimuse poolest. Samal ajal oleks aga olematut mõttekaaslust väljendatud ühel ja samal ajal ja samas kohas. Õigusosakonnas, kus töötasid päris nutikad inimesed, oli see tähelepanu äratanud. Ühesõnaga aimati julma mängu ja ebameeldivuste ennetamiseks järgiti vana hea politseireeglit, mille kohaselt tuleks võimalikud tülinorijad igaks juhuks lahus hoida.

Eelkõige oli see otsus puudutanud „isamaaliselt meelestatuid”. Mitte et sellega oleks väljendatud poliitilisi eelistusi, riigiasutus endale sellist asja loomulikult ei lubanud, vaid põhjuseks olid politsei ligikaudsed arvestused rühmade võimaliku suuruse kohta. Demokraatlikud otsused tehti ju paljuski suuruse pinnalt ja isamaalasi oli arvuliselt märksa vähem. Nagu arvutuste eest vastutav jälitusosakonna komissar taktitundeliselt kokku võttis, võis sinna tulla ehk sadakond osalejat, „mõned vanad lillad Soome talvesõjast pluss nende noored kiilaspäised kamraadid”, millega polnud „eriti midagi poosetada, kui me nüüd demokraatiast räägime”.

Tõsi mis tõsi, ja karmilt piiratud politseiressursside ajastul said isamaalased seetõttu loa kohtuda Grand Hôteli juures kai peal kell 18.00, et üheskoos jalutada sadakond meetrit Karl XII monumendi juurde ja pidada kõnesid, eeldusel, et üritus on läbi hiljemalt kell 19.00, misjärel „minnakse korrektselt laiali”. Soovi korral võidi isegi hümni laulda, kuigi seda – küllap kogemata – ei olnud taotluses kirjaski.

Tõrvikud tuli aga ära unustada – „mis te arvate, et me oleme nupust nikastanud või”, nagu sama komissar keeldumist põhjendas, kui üks kohtumise korraldajatest talle just selle detaili täpsustamise pärast helistas – ja mis puutus lippudega vehkimisse, siis eeldati, et see jääb viisakuse piiridesse.

Kuna „laiapõhjalise meeleavalduse” osalejate arv, täpselt nagu lubatud ja kooskõlas politsei arvutustega, võis aga ulatuda mitme tuhandeni, oldi sama demokraatlikku põhimõtet arvesse võttes nende suhtes märksa heldemad. Eeldusel, et tõesti kogunetakse kell 19.00 ja mitte varem, võib seda Humlegårdenis teha küll. Ja muidugi võib meeleavalduse lõpetada Sergeli väljakul, kui kõnnitakse mööda Sveavägenit, mitte mööda Birger Jarlsgatanit ja Hamngatanit.

Seejärel kamandati kohale kõik Stockholmi lääni vabad politseinikud ja anti neile kindluse mõttes täienduseks veel paarsada meest mujalt riigist. Ümber Kungsträdgårdeni moodustati „raudne ring”, vastasdemonstrantide teekonda turvati meetripealt ja tagavaraks pandi valmis liikuvaid abivahendeid. Kõik oli valmis, kõik oli tehtud igati eeskirjade järgi ja parimal moel, ning juba kell kaheksa õhtul valitses Stockholmi südalinnas tõeline kaos: kivideloopimine, katkised aknad, puruks pekstud autod… rullis huuled, viltused ninad, sinikad, murtud käeluud, marraskil põlved, isegi üks pussitamine… undavad sireenid, sinised vilkurid, ja juhtimiskeskuse töötajad oleksid peaaegu naerma hakanud, kui kogu selle kaose keskel helistab keegi vanem proua ja väidab, et parajasti tapetakse tema naabrit.

Kella 20.05 ja 20.20 vahel helistab proua häirenumbrile 90 000 kokku kolm korda. Ta ühendatakse kiiresti edasi politsei juhtimiskeskusega ja juba esimese kõne ajal tundub ta olevat väga endast väljas, ent alustab siiski korralikult sellest, mis ta nimi on ja kus ta elab: „Rådmansgatan… Engelbrekti kiriku juures, teate küll.” Seejärel ütleb ta sõna-sõnalt – politseis registreeritud kõnesalvestuse järgi – „te peate kohe tulema… keegi tapab mu naabrit… mulle tundub, et ta on suremas.”

Naiskorrapidaja annab endast parima, et prouat rahustada, ning palub liinile jääda, kuni ta raadios kutse välja hõikab, aga kõne katkeb samal ajal, kui ta proovib leida kedagi, keda sinna saata. Arvatavasti seetõttu, et helistanud proua paneb toru hargile.

Järgmine kõne tuleb kell 20.14 ja nüüd on proual nutt kurgus. „Te peate tulema… te peate tulema” ja üldises tohuvabohus katkeb ka see kõne ning ikka veel pole leitud ühtki vaba patrullautot.

Kolmas ja viimane kõne tuleb kell 20.20. Nüüd karjub naine telefoni, et „mõrtsukad kolgivad mu ukse taga”, ja nüüd lõpuks halastab Bo Jarnebring oma keskjaama kolleegile, kelle hääl muutub üha pinevamaks, ta võtab armatuurlaua hoidikust mikrofoni, katkestab eetrivaikuse ja vastab keskuse kutsele.

Kriminaalinspektor Bo Jarnebring asus sündmuste tulipunktist paari kilomeetri kaugusel. Neljapäeva, 30. novembri õhtul kella kaheksaks oli ta juba paar tundi koos ühe naiskolleegiga istunud jälitusosakonna kõige diskreetsemas autos ja valvanud üht viiekümne meetri kaugusel asuvat restorani. Esimese tunni oli neile seltsiks veel üks jälituspatrull, aga hiljem oli südalinnas tuure koguv kaos sundinud seda kiireloomulisemate tööülesannete juurde.

Autos istumise põhjuseks oli üks eelmisel päeval saabunud vihje. See oligi üldiselt kõige tavalisem põhjus, miks niimoodi aega veedeti, ja kui keegi politseimaja üha kasvavast bürokraatide summast oleks nõuks võtnud ka selle tegevuse üle arvet pidada, siis oleks see mees, sest tegu oli peaaegu alati mehega, või – erandkorras – naine, avastanud, et enamasti istuti ilmaasjata. Täpselt nagu jahil või kalal, ebakindlus ja ootus oligi üldjoontes põhiline äriidee, ja olenemata sellest, kas saaki lõpuks saadi, oli vähemalt algus alati piisavalt põnev.

Noos, mida vihje andja neile seekord lubas, ei olnud samuti kehvade killast. Vihje andja sõnul, kes diskreetsuspõhimõtet järgides oli alati omadusteta, ent tõeluses peaaegu alati kriminaalse taustaga mees, oleks pidanud kella kuue paiku välja ilmuma rahvusvaheliselt tagaotsitav Iraani narkoärikas, et õhtust süüa ja koos samasugust meelsust ilmutava rahvuskaaslasega äriasju arutada. Seda kõike siis vihje andja sõnutsi.

Jarnebring, kes polnud ei eile sündinud ega rongist maha jäänud, oli loomulikult allika käest küsinud, miks nad sellisel juhul olid otsustanud selle koosviibimise paigutada söögikohta, mis mõneti õigustatultki oli tuntud oma Rootsi rahvusroogade poolest, aga allikal oli vastus valmis. „Saddam oskab ennast väga hästi varjata, talle meeldibki eksootilisem ümbrus, ja pealegi on ta Rootsi lihapallide järele hull.”

Kõlab peaaegu liiga hästi, et tõsi olla, mõtles Jarnebring, ent kuna ka tema oli parandamatu optimist ning huvitus nii jahipidamisest kui ka kalastamisest, istus ta juba üle kahe tunni just seal, kus ta istus. Viimane pool tundi oli juba võrdlemisi pikk tundunud ja igavuse peletamiseks lülitas ta sisse politseiraadio, et kuulata südalinnas käimas olevat etendust.

Hoolimata raadios kõlanud kakofooniast oli ka tema kuulnud teadet käimasolevast vägivallakuriteost ühes Rådmansgatani korteris, aga kuna ta teadis nii aadressi kui ka sealseid inimesi – kena piirkond ja korralik keskealine keskklass –, mõistis ta otsekohe, et helistaja pidi olema vana daam, kes on end ilmaaegu ärevile ajanud.

Teistkordset häiret kuuldes arvas ta endiselt sama, aga märkas ühtlasi, et raadios teadet edasi andnud naiskolleegi hääl kõlas juba veidi alistunult, ja kui too hetk veel kolmandat korda samal teemal eetrisse tuli – kusjuures nüüd oli hääles kuulda juba pinget –, siis Jarnebring ohkas, võttis kindalaekast mikrofoni ja vastas.

„Jarnebring siin,” ütles ta mikrofoni. „Kas ma saan sind kuidagi aidata, kullake?” Mis mõttes lihapallide järele hull, mõtles ta pahuralt.

Niisiis elas iraanlane rõõmsalt oma elu edasi ja küllap istus ta koos vihje andnuga hoopis ühes teises linnaosas ja vohmis kuskussi praehanega või midagi muud, mida temasugused ikka sõid, hirnudes end samal ajal herneks lollide võmmide üle, kes üha jahedamaks tõmbuva ametiauto lössis autoistmel oma hemorroide turgutavad.

„Sitta sellest tahmanäost,” ütles Jarnebring oma kolleegile. „Sõida Rådmansgatanile.”

Kolleeg noogutas sõnagi lausumata. Paistab pahane, mõtles Jarnebring. Küllap selle „kullakese” pärast. Kuigi iseenesest täitsa kenake, kui tumedapäised peaksid meeldima. Ise eelistas ta blondiine. Ja aeg-ajalt mõnd punapead, eeldusel, et tegu on ehtsa punapeaga. Kuigi neid ei esine just kuigi sageli, mõtles ta.

Aga autot juhtida see naine oskas, seda tuli tunnistada, sest kõigest kahe minuti ja kahe tagasipöördega suutis ta viia neid Tegnérgatani läänepoolsest otsast vajaliku majani Rådmansgatanil. Ja Jarnebring ise sai tee peal telefonikeskuse „kullakeselt” uksekoodi. Korteriukse võtit ei olnud too suutnud siiski korraldada, aga küll saab sellegi korda tänu politseitarvikute kotile auto pagasiruumis.

„Nüüd teeme nii,” ütles Jarnebring samal ajal, kui kolleeg Rådmansgatani välisukse ees peatus. „Ma võtan saatja kaasa ja vaatan korteri üle, sina lased maha kõik, kes üritavad välja lipsata.”

Nüüd naine naeratas. Täitsa nägus tõesti, mõtles Jarnebring välisuksest sisse astudes, kott ja raadiosaatja kaasas, ja trepist üles sööstes tundis ta end üle pika aja päris reipana.

Tema vaimustus lahtus õige pea. Ta peatus kolmandal korrusel ja lasi pilgul ringi käia: nelinurkne trepimade, neli korterit, trepimademe kummaski otsas kaks nurga all asetsevat korteriust. Teate järgi pidanuks ohvri nimi olema Eriksson ja tema uks oli kõige kaugemal. Sellest vasakul oli ilukirjas messingsilt tolle nimega, kes oli juhtimiskeskusesse helistanud ja tutvustanud end kui proua Westergren, Ingrid Westergren.

Jarnebring läks vaikselt Erikssoni korteri ukse juurde. Hauavaikus, ei mingit liikumist. Ta katsus ettevaatlikult linki. Uks oli lukus ja kui ta kummardus, et postipilust sisse piiluda, avades samal ajal teenistusrelva kabuuri, märkas ta silmanurgast valgust, paari millimeetri pikkust pragu proua Westergreni ukse tumedas lakitud puidus, ja kuna see asetses Erikssoni lingi kõrgusel ja uksel puudus tõkis, siis mõtles ta kohe, et loomulikult toimus kõik just niiviisi.

Kurjategija polnud sugugi tahtnud proua Westergreni juurde sisse murda, nagu proua oli korrapidajale öelnud. Küll aga oli tõenäoline, et keegi oli kiirustades löönud Erikssoni ukse valla, mille tagajärjel lendas tema ukselink pauguga vastu proua Westergreni ust. Ja ilma asja üle lähemalt juurdlemata vajutas Jarnebring kabuuritruki taas kinni, paotas ettevaatlikult luuki ja vaatas postipilust sisse.

Seda oli ta oma politseinikuelu jooksul sadu kordi varemgi teinud ja mõnel juhul oli tal käinud peast läbi mõte, et just see liigutus võib jääda tal selles ametis viimaseks. Siis, kui ta vaatab sealt tõtt kaheraudsega. Aga nii ei mõelnud ta kuigi sageli, õnneks ei olnud tal sellist kalduvust, ja ka nüüdne kord polnud erand. Vaatepildist aitas niigi küll ja veel.

Esikus põles tuli. Otse ees kahepoolse klaasukse taga oli elutuba.

Elutoas oli diivan ja selle ees diivanilaud, ja sinna oli korteriukselt nii kuus-seitse meetrit. Diivanilaud oli ümber läinud ja heledal parkettpõrandal oli palju verd. Diivani ja diivanilaua vahele surutult lamas kõhuli maas liikumatu meesterahvas. Asend polnud kuigi mugav ja ei pidanud olema sugugi politseinik nagu Jarnebring, taipamaks, et mees ei olnud end sinna vabatahtlikult pikali visanud.

Kurat, mõtles Jarnebring ja ajas end sirgu. Et inimesed ka üksteise vastu viisakad ei oska olla.

Siis kopsis ta uksehingede splindid välja ja astus korterisse.

Kõigepealt veendus ta, et ohver on tõepoolest surnud. Oli küll, olgugi et mitte just ammu. Ninast ja suust oli tulnud hulganisti verd. Särk oli üleni verine vigastusest, mis näis paiknevat vasakul ülaseljas.

Arvatavasti pussitatud, mõtles Jarnebring. Kopsud, süda, suured veresooned, ja sellele mehele elu sissepuhumine oleks asjatu vaev, mõtles ta.

Seetõttu ajas ta end sirgu. Tõmbas teenistusrelva välja ja otsis korteri hoolikalt läbi, veendumaks, et ohver pole mitte ainult surnud, vaid ka üksi kodus. Kolm tuba, esik, köök, vannituba, eraldi tualett, suurem garderoob, kokku ligi sada ruutmeetrit, silmatorkavalt nägus ja korras ja kõik viitas tõenäosusele, et korterit kasutas ohver üksi.

Jarnebring oli hoolikalt jalge ette vaadanud ja hoidis kogu aeg sõrmi ohjes – ka kriminaaleksperdid on inimesed –, aga see ei takistanud tal voodi alla, dušikardina taha ja garderoobi kõige pimedamatesse soppidesse pilku heitmast. Sel moel oli ta aastate jooksul sarnastes olukordades leidnud nii mõnegi kurjategija.

Aga seekord mitte, sest seekord oli kõik tühi.

Ülejäänu oli juba rutiin. Ta võttis raadio teel ühendust juhtimiskeskusega. Nad lubasid saata inimesi – „kummivilinal” – krimiosakonna valvest ja tehnikaosakonnast. Lisaks abiväge korrakaitsest, sest nüüd oli tegu mõrvaga ja see lõi üle ka kontrolli alt väljunud poliitilise demonstratsiooni.

Koerapatrulli, keda Jarnebring püüdis leida, ei suudetud talle aga siiski läkitada. Teenistuses olnud neljajalgsetel kolleegidel olid käpad ja lõuad juba mitu tundi niigi tööd täis. Küll aga uuritakse loomulikult taksofirmadest, ega neil ei ole olnud ohvri aadressiga seotud huvipakkuvaid sõite.

Samal ajal oli Jarnebring oma naiskolleegiga korteri juures toimetanud. Esimesed piirded olid paigas. Läbi otsiti tänavapoolne maja, kus ohver elas, samuti hoov ja hoovimaja. Lähistel kontrolliti huvitavamaid välisuksi. Märgiti üles kõikide piirkonda pargitud autode numbrimärgid, juhuks kui kurjategijal oleks hakanud nii kiire, et ta ei jõudnud lahkuda sama autoga, millega oli tulnud. Vaikselt koguti infot tänavale kogunenud, üha kasvava uudishimulike summa hulgas ja õige varsti oli plaanis alustada organiseeritumat tunnistajate küsitlemist.

Pool tundi hiljem oli Jarnebring koos kolleegiga kõik vajaliku ära teinud ja antud olukorras poleks keegi seda paremini suutnud. Aga kuna ei kriminaalkuritegude osakonna rahvas ega eksperdid polnud veel näole andnud, aimas ta juba, keda tal on sinna oodata, ning et õige pea tuul pöördub.