Читать книгу Teisel ajal, teises elus - Leif G.W. Persson - Страница 6

Esimene valitsusliige, kes toimunust teada sai, ei olnud justiitsminister – nagu kord ette nägi –, vaid peaminister, ja asjade selline käik tulenes lihtsatest inimlikest enesestmõistetavustest, kusjuures lõppkokkuvõttes ei toonudki see kaasa mingeid erilisi tagajärgi.

Niipea kui politsei juhtimiskeskuse korrapidaja mõistis, et asi on tõsine ja mitte järjekordne valehäire teiste samasuguste seas, otsis ta oma laualt kaustast välja sellistes olukordades kehtiva tegevuskava. Ülejäänu oli puhas rutiin. Kõigepealt helistas ta vägivallakuritegude osakonna juhatajale, kes oli Stockholmi politseis tema otsene ülemus. Too vastas esimese signaali peale, mõmises paar korda torusse ja palus tal uuesti helistada, niipea kui midagi täpsemalt teada saab. Seejärel helistas korrapidaja kaitsepolitsei kontaktisikule, kes vastavalt oma tööjuhendile helistas justiitsministeeriumi sellele osakonnajuhatajale, kes vastutas ministeeriumi ja valitsuse ning kaitsepolitsei kontakti praktilise poole eest.

Osakonnajuhataja telefon oli kinni ja liini vabanemise ootuses – sest sekundid tiksusid nii neetult aeglaselt ja et oleks vähemalt midagi targemat teha, juhul kui tüüp teises otsab lobiseb sundimatult igavesti – tõstis ta tuututava toru vasakusse kätte ning valis vaba parema käega teisel telefonil peaministri isikliku sekretäri otsenumbri. Too vastas paugupealt ja sai info kätte vähem kui minutiga. Ja täpselt siis, kui ta toru hargile pani, kuulis korrapidaja, kuidas varem hõivatud olnud osakonnajuhataja kisendas ta vasakusse kõrva „halloo”, ja kõik seejärel juhtunu oli igati määrustepärane.

Kõrvalekallet rutiinist ei olnud, nagu öeldud, avastatud, sellele ei olnud isegi mitte osutatud. Sel ei olnud ei Rootsi ega Saksa nüüdisajaloos vähimatki tähtsust ja korrapidaja ise polnud selle üle eraldi juurelnud. Millalgi oli ta sellest rääkinud, hea loo väikese detailina, usaldusväärsete kolleegide seltskonnas pärast paremat sorti õhtusööki ja nii umbes kohvi kõrvale joodud teise konjaki juures. Aga ei midagi enamat.

Peaminister ja tema erinõunik olid algusest peale kursis, justiitsminister võib veendumuse, et ta oli „esimene, kes teada sai” endaga hauda kaasa võtta, ja samal ajal kui pärastlõuna kaldus õhtusse ja tasapisi öösse, oli üha kasvav hulk valitsusliikmeid, kõrgeid politseiametnikke ja valitsuskantselei töötajaid kogunenud peaministri kabinetti ja rõõmus ei olnud just keegi. Elu tundus raske ja ebaõiglane, sest siin ei olnud ju tegelikult asi nendes ja selles Rootsis, mida nad olid kehtiva demokraatliku korra järgi juhtima seatud.

Kõigepealt Jugoslaavia saadiku mõrv; Horvaatia äärmuslased ja separatistid ning surnud serblasest saadik, ja põhimõtteliselt ei olnud Rootsil endal selles üldse mingit süüd. Siis uued horvaadi terroristid, kes olid kaaperdanud SAS-i lennuki, et saatkonnamõrtsukaid vanglast vabastada, ja seadnud möödaminnes ohtu sadakonna tavalise rootslase elu, et sattuda lõpuks Hispaaniasse, kus nad olid otsekohe alla andnud ja politseisse läinud. Nüüd siis: pool tosinat hullu tudengit, kes nimetasid end Sotsialistlikuks Patsiendikollektiiviks, tahtsid vägivallaga Saksa ühiskonna alustalasid raputada ja valisid selle teo sooritamiseks just nimelt Stockholmi. See ei olnud õiglane, see oli üle mõistuse mitterootsilik, ja see, et üks ajuhiiglane kohaliku traditsioonilise kuritegevuse kaltsakproletariaadi hulgast oli sinna vahele sattunud, võttes Norrmalmstorgi väljaku pangakontoris pantvange, tuli paraku lihtsalt üle elada.

Kõigepealt istuti peaministri kabinetis ja arutati, kuidas päästa pantvange ilma tarbetu ja uue verevalamiseta. Piisas igati sellest, mis oli juba toimunud. Ideid laekus hõredalt, aga lõpuks oli peaminister, kunagine ratsaväe reservohvitser, pannud ette, et politsei võiks hoone tormijooksuga vallutada. Selle mõtte laitis kõrgem politseijuhtkond siiski otsemaid ühel häälel maha. Rootsi politseil puudus sellisteks ülesanneteks nii varustus kui ka väljaõpe, olgugi et – nagu riigi politseijuht juhust kasutades ära märkis – selleks oli taotletud ministeeriumilt korduvalt raha, juba mitu aastat. Aga raha ei saadud kunagi ja seetõttu ei olnudki ei varustust ega väljaõpet. Kuigi heast tahtest muidugi poleks puudu jäänud.

„See oleks puhas enesetapp,” täpsustas politseijuht oma põrisevas Skåne murrakus ja seejärel tõmbusid koosviibijad veel kraadi võrra süngemaks.

Kui Saksa valitsuselt tuli seejärel teade, et nad keelduvad terroristide nõudmisi rahuldamast, langes meeleolu puhta nulli ja lõpuks – parema mõtte puudumisel ja kuna midagi tuli ometi ette võtta – lepiti kokku, et vähemalt võiks hoonesse natuke pisargaasi lasta. Sel ajal kui seda operatsiooni planeeriti, lahenes aga kõik loomulikul moel, kuna saatkonnahoone ülemine korrus lendas sõna otseses mõttes õhku. Põhjus oli ebaselge, aga see oli hilisem küsimus, millele pidid vastama teised, ja kuna peaaegu kõik hoones viibinud näisid olevat eluga pääsenud, oli öises päevakorras olulisemaidki punkte.

Selleks hetkeks, keskööks, oli kolitud valitsuse koosolekutesaali ja vestlused said õige pea uue suuna. Nimelt kuidas saada võimalikult kiiresti lahti viiest ellu jäänud terroristist. Paljas mõte sellest, et nad istuvad Rootsi vanglates ja neid üritatakse sealt pidevalt vabastada, kaaperdades lennukeid, korraldades inimrööve ja igasugu muid sigadusi, mida nende kaaslased võivad välja mõelda, oli vaat et kõige mustem stsenaarium üleüldse.

„Välja saata. Siin pole midagi arutada,” võttis üks vanematest ministritest asja kokku juba enne arutelude algust.

Ainus, kes esitas vastuväiteid, oli justiitsministeeriumi nõunik, valitsuse juriidiline ekspert ja igati sobivalt sama mees, kes oli kirjutanud terrorismiseaduse, mis pidi olema kohese väljasaatmise aluseks. Tema hinnangul ei olnud probleem isegi mitte komplitseeritud. Kui sooviti kasutada terrorismiseadust, siis puudus viie terroristi väljasaatmiseks igasugune õiguslik alus, aga kuna juriidilisteks finessideks ei olnud aega, otsustas üksmeelne valitsus – koos õiguseksperdiga – seejärel kõik viis otsekohe välja saata, võttes aluseks nimelt selle Rootsi terrorismiseaduse, mis igati sobivalt puudutas ainult välisriikide kodanikke ja polnud seetõttu isegi mitte justiitsministeeriumi haldusalas.

„Sellistes olukordades ei saa seaduseraamatuga vehkida,” võttis otsuse elegantselt kokku „välismaalaste küsimuse” eest vastutav minister. Lisaks oli ta naisterahvas, valitsuse noorim, ja täpselt niisama otsustusvõimeline kui temast kaks korda vanemad meessoost valitsuskolleegid.

Tema jaoks täitus seetõttu reede, 25. aprill praktiliste asjatoimetustega alates varasest hommikutunnist kuni keskööni ja kauemgi. Kõigepealt tuli saada seadustega kuidagi sotid selgeks, nii hästi-halvasti, kui see õnnestus, ja seejärel ajada joonde tuhat üks väljasaatmisega seotud praktilist asjatoimetust. Sakslased olid näiteks lubanud saata lennuki, et oma rahvuskaaslased koju tuua, aga kui seda kohale ei ilmunud, siis polnud sellestki suuremat lugu, kuna juba alguses otsustati kindluse mõttes üks oma lennuk varuks hoida. Tangitud ja stardivalmis lennuk, reibas ja puhanud meeskond ja meditsiinitöötajad olid juba Arlanda lennuväljal valmis.

Väljasaadetavate tervislik olukord oli probleeme põhjustanud. Ükski neist polnud just supervormis, aga kolmele neist olid vähemalt arstid loa andnud ja neljandaga oli asi veelgi lihtsam. Nimelt olid tal nii rängad põletushaavad, et oleks tema haiglavoodit meetrigi võrra liigutatud, oleks võinud poisi samahästi kohapeal maha lüüa. Seetõttu oldi sunnitud nädalajagu kannatama, kuni tema seisukord on selle võrra stabiliseerunud, et ta elaks üle transpordi koju Lääne-Saksamaale. Tema surm reisi kestel ei tulnud kõne allagi. Sellised asjad tekitavad inimestes kättemaksuhimu. Aga nädala pärast võis ta koju sõita ja kohale jõudnud, jätkus tal head maitset veel nädalakese Saksa haiglas veeta, enne kui siitilmast lahkus.

Neist viies, saatkonna hõivamisel osalenud naisterahvas, oli kujutanud endast suurimat probleemi, sest tema puhul läksid meditsiinispetsialistide arvamused kardinaalselt lahku. Esimene arst, kellelt küsiti, ei näinud tema väljasaatmise täideviimisega vähimatki probleemi, aga kui vastutav minister, suurem hulk politseinikke ja vajalik arv meditsiinitöötajaid haiglasse naisele järele saabus, hakkas vastutav arst tõrkuma. Lõpus käis ta oma trumpässa välja ja lihtsalt keeldus naist välja kirjutamast. Kui naine sealt ära viiakse, siis peab keegi teine võtma meditsiinilise vastutuse, ja pealegi soovis ta ministrilt kirjalikku tunnistust, et tema oli transportimise vastu.

Kui ta pidas ennekõike silmas patsiendi heaolu, siis oli see temast rumal ja näitas märkimisväärset vastaste alahindamist, sest sellises olukorras ei võideta seaduseraamatuga vehkimisest midagi. Silmagi pilgutamata võttis minister pastaka ja kirjutas väljasaatmisotsusele alla. Seejärel kirjutas ta arstionule lühikese kinnituse, võttis seejärel koos oma kaaskonnaga patsiendi ja sõitis Arlandale. Ning laupäeva hommikul veidi pärast kella kolme tõusis lõpuks valitsuse transportlennuk õhku, suundudes salajasse sihtkohta Lääne-Saksamaal, pardal neli saksa terroristi.

Juhtunus ei olnud muidugi midagi iseäranis lõbusat, aga kogu selle jama juures võis valitsus rõõmustada vähemalt selle üle, et nende seljataga oli üksmeelne avalik arvamus. Üle pika aja nii rahva kui ka meedia poolehoid. Lihtne inimene tänavalt oli sõnaselgelt vihane. Sugugi mitte rootslaslik ja samal ajal sakslastele nii tüüpiline – niimoodi rahumeelsetele naabritele oma probleeme kaela saata. Komme, mida sakslased on au sees hoidnud kahjuks juba liiga pikka aega. Ühesõnaga, igaüks sai selle terrorismi, mille ta ära olid teeninud, ja pealegi teadsid ju kõik, kes olid talvel välismaal käinud, et sakslased trügisid alati suusakuurortide tõstukijärjekorras ette, isegi kui need asusid Austrias ja Šveitsis.

Meedias korraldasid arvamustoimetajad ja niinimetatud eksperdid peaaegu orgiaid, sonkides Saksa valitsuse vajakajäämistes. Saksa valitsus mitte ainult ei hoidunud vastutust võtmast, ei piirdunud vastutusest kõrvalehiilimisega, vaid tal oli jätkunud ka jultumust sõna otseses mõttes veeretada vastutus oma õlult Rootsi valitsusele, Rootsi politseile ja rootsi rahvale. Pealegi oldi igaks juhuks nii täielikult, üdini ebakompetentsed, et ainus mõistlik järeldus oli see, et Saksa saatkond oli mingil müstilisel moel ise süttinud ja et terroristide panust kogu juhtumisse võis pigem käsitleda tagajärjena kui põhjusena.

Juhtunut arvesse võttes oli meediakajastus peaaegu fenomenaalne ja ainult ühe erandiga, mille võis otse loomulikult leida suurest parempoolsest päevalehest. Arvamusküljel, „selles nõdrameelsete ja äraspidiste oportunistide pesas”, nagu peaminister ükskord ülemeelikus tujus seda nimetas, oli avaldatud lühemat sorti artikkel, mille autoril oli jätkunud jultumust võrrelda saksa terroristide saatkonnahõivamist Anton Nilssoni ja tema sõprade sooritatud Inglise streigimurdjalaeva „Amalthea” õhkulaskmisega Malmö sadamas kuuskümmend seitse aastat varem^[1.].

See oli ajanud rahandusministri ja valitsuse kõige eakama liikme niivõrd endast välja, et too oli nädala pärast traksid pingule tõmmanud ja kasutanud juhust, et ühel paremat sorti kodanlikul õhtusöögil kellegi tähtsa majandusmehe kodus „ajalehe peatoimetaja liistule tõmmata”. Juures viibinud tunnistajate andmetel olnud tegu suurejoonelise meelelahutusega ning – võttes arvesse väikese Rootsi riigi piiratud sotsiaalset ladvikut – juhtunut arvestades igati loogiline. Ent midagi enamat tegelikult ei järgnenudki. Kogu see lugu oli kaugelt liiga ebarootsilik.

1 1908. aastal kuulutasid Rootsi sadamatöölised streigi ja tööandjad tellisid selle peale kohale tööd tegema Briti laevad. Ühe laevadest lasid rootslased vihaga õhku, tappes ühe ja vigastades 23 inimest. – 1975. aastal hõivati Stockholmis Lääne-Saksa saatkond. Relvastatud vasakäärmusliku Punaarmee-fraktsiooni (RAF) liikmed tungisid saatkonnahoonesse ja nõudsid, et Lääne-Saksa valitsus vabastaks Lääne-Saksamaal karistust kandvad RAF-i liikmed. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]