Читать книгу Teisel ajal, teises elus - Leif G.W. Persson - Страница 8

Alles jäid mälestused. Politseinike mälestused.

Jarnebringil oli meeles kärsanud telefoni lõhn, aga kuna see oli ka tema töökohal väga haruldane, isegi haruldasem kui Madeleine’i küpsiste lõhn, siis ei kerkinud pildid tema silme ette sugugi sellest. Piltide ajend oli miski muu või üldse mitte miski, sest mõnikord, ja enamasti unenägudes, võisid mälestused nendest minutitest saatkonna trepikojas tema üle võimust võtta, ilma et tal oleks olnud õrna aimugi, kust need tulid. Mis seal siis nii väga ikka, sest õige pea lõpetas ta juhtunust rääkimise ja varsti pärast seda ka selle üle juurdlemise. Meie, inimesed, oleme ju õnneks niimoodi loodud, mõtles ta ikka.

Tema parimal sõbral ja lähimal kolleegil Lars Martin Johanssonil, kes oli saatkonna ründamise hetkeks juba üle kuu kriminaalinspektori ametis olnud, olid samuti oma mälestused, kuigi ta polnud viibinud Lääne-Saksa saatkonna läheduseski. Neljapäeval, 24. aprillil 1975 oli ta võtnud vaba päeva, et hoolitseda oma kahe väikese lapse eest, kes olid lasteaeda viimiseks liiga tatised. Saatkonnadraamat oli ta jälginud teleka eest diivanilt oma elutoas Söderi linnaosas Wollmar Yxkullsgatanil. Ja no kümmet kõnet Jarnebringile ei teinud ta mingil juhul, hoolimata Jarnebringi toonase naise väidetest. Ta helistas kolm korda, ei rohkem ega vähem, ja mitte oma uudishimu rahuldamiseks, vaid sellepärast, et tundis oma parima sõbra pärast muret.

Mõnes mõttes sai ka temast toimunu ohver. Seal, kus tema töötas, ei loetud kuigi suureks plussiks tõbiste lastega kodus passimist, samal ajal kui kõik kaasvõitlejad, kes vähegi püsti püsisid, olid asunud positsioonidele saatkonna juures, teenistusrelvad laskevalmis. Pilkavaid kommentaare oli juba pikemat aega tihedasti sadanud. Kõrghetk saabus umbes kuu pärast saatkonnadraamat, kui keegi lisas tema uksesildile trükitud lipiku uue tiitliga. Kõigepealt tema nimi, selle all uus tiitel: „Lasteaia Võmmike juhataja”.

Juhtunu oli mõnda aega põhjustanud ka väikestviisi torkimist tema parima sõbra ja lähima kolleegiga. Kui nende ühises kabinetis helises telefon, ja sageli sellepärast, et keegi soovis rääkida mõne teise Lars Johanssoniga kui see, kes nende Kungsholmeni suure politseimaja kabinetis istus, lahendati olukord tavaliselt nii, et vastamisega viivitati võimalikult kaua ja reeglina andis helistaja varem alla.

Aga mitte alati, ning kui helin teinekord liiga jonnakaks muutus, tõstis Lars Martin Johansson pilgu paberitest, mille kohale ta parajasti kummardunud oli, tõmbas ninaga õhku nagu jahikoer ning vaatas küsivalt oma parima sõbra ja kolleegi otsa.

„Kas ainult mina tunnen telefoni kärssamise lõhna?”

Ja seejärel tõstis Jarnebring alati toru.

Üks, kellel oli saatkonnadraamast samuti selgeid mälestusi ja kes pealekauba oli osalenud sündmustes päris algusest kuni lõpuni välja, oli toonane konstaabel Stridh. Stridh sõitis Östermalmil patrullis ja Djurgården käis tema piirkonna alla. Stridh oli ka selle ekipaaži ülem, kes esimesena Lääne-Saksa saatkonna juurde jõudis. Tema enda märkmete kohaselt juba lausa enne juhtimiskeskusest antud häiret, mille peale ta välja sõitis, ja seda seetõttu, et tema kell oli paar minutit ette käinud.

Stridhi kiire sekkumine oli tõeliselt jahmatanud nii tema ülemusi kui ka töökaaslasi. Nende hulgas oli Stridh ennekõike tuntud – kollegiaalselt ja leebelt väljendudes – oma järelemõtlikkusega. Kolleegid kutsusid teda Rahu Iga Hinna Eest, ja kindlasti ei olnud tema see, keda võis Stockholmi politseis pidada kiire sündmuskohale jõudmise võrdkujuks. See au jäi teistele.

Põhjus, miks ta oli „esimene mees” sündmuskohal just Lääne-Saksa saatkonna juures, ei tulenenud samuti sellest, et ta patrulliski sealkandis ja nii oleks tal pidanud vähemalt statistiliselt olema hea võimalus selleks saada. Selliste asjade vältimises oli ta nimelt suurmeister, ja eriti kevadel kasutasid hoopis tema märksa naksakamad ja autodega kolleegid võimalust, et teha väike tiir looduskaunis Djurgårdenis. Põhjus oli milleski muus.

Nädal enne saatkonnasündmusi oli ta vastanud raadio teel lihtsale ja võrdlemisi süütule väljakutsele. Norra saatkonna valvur oli märganud kahtlast erasõidukit piirkonnas tiirlemas ja küsis, kas „sealkandis on kedagi, kes võiks seda autot kontrollida”. Kuna ülesanne tundus piisavalt lihtne ja kuna nimetatud auto asus neist kõigest viiekümne meetri kaugusel Djurgårdsbrunnsvägenil meremuuseumi juures, võttis Stridh koos oma kolleegiga ülesande enda peale. Nad peatasid auto ja viisid läbi rutiinse liikluskontrolli.

Auto oli üsna uus ja sugugi mitte odav Mercedes. Seda juhtis noor, nii kahekümne viie aastane mees, ja tema kõrval istus veelgi noorem naine. Kõik paberid olid korras ja noored autos olid meeldivad, küll pisut elevil ja närvis nagu ikka kenad inimesed, keda politsei kinni peab. Ilma et oleks pidanud seda küsimust eraldi esitama, selgitas noor naine, et auto kuulub tema vanematele ja et nad olid tulnud niisama välja ringi sõitma. Stridhil rohkem küsimusi polnud. Ta noogutas sõbralikult, andes tagasi noormehe juhiloa, ning kui ta koos kolleegiga sealt minema sõitis, mõtles ta kevadele ja noorusele ja armastusele. Siis sõitsid nad jaoskonda kohvile ja kui poleks olnud seda, mis paar päeva hiljem juhtus, oleks ta kogu sündmuse kindlasti unustanud.

Siis oli temaga uuesti raadio teel ühendust võetud. Sama valvur oli märganud sama sõidukit mida paari päeva eest, ja ehk oleks läheduses mõni auto, mis võiks seda jälgida ning ehk ka saatkonnast läbi põigata ja helistajaga rääkida. Stridh oli ülesande enda peale võtnud ja lihtsuse mõttes oli ta sõitnud otse saatkonda, teel Mercedest otsimata. Pealegi oli seda marki autosid seal piirkonnas hulganisti.

Saatkonnas rääkis ta valvuriga, kes oli politseisse helistanud. See oli umbes kolmekümne viiene norralane, meeldiv mees, kes oli eraldi küsimata pakkunud vestluse kõrvale kohvi ja küpsist. Kuigi ärevil ta ka ei olnud. Norral, norralastel ja Norra saatkonnal ei olnud kellegagi piike murda, aga nüüd oli ta seda sõidukit märganud vähemalt neljal korral sama arvu päevade jooksul ja arvestades üle tee pesitsevaid sakslasi oli ta pärast teist tähelepanekut otsustanud politseisse helistada.

„Kas sa oled rääkinud ka oma Saksa saatkonna kolleegiga?” küsis Stridh.

Ei olnud. Kui vähegi võimalik, ei räägiks ta sakslastega üleüldse, ja põhjus oli puhtalt isiklik. Parema meelega rääkis ta Rootsi politseiga.

„Nad panid mu isa Grini vangilaagrisse,” selgitas ta, ja sellest piisas Stridhile, kelle suur kirg elus ei olnud politseitöö, vaid tänapäeva Euroopa ajalugu, ja erinevalt mõnest oma kolleegist ei olnud tal iial vähimatki probleemi oma ajalooliste sümpaatiate väljendamisega.

„Ma mõistan, mida sa silmas pead,” vastas Stridh norra keeles ja naeratas. Sümpaatne mees, mõtles ta.

Kui ta pool tundi hiljem sealt ära sõitis, oli ta mõelnud selle kohta kõigepealt paar rida kirjutada, aga lähemal kaalumisel loobus sellest plaanist. Piisab väikesest märkest, sest kuigi valvur näis olevat hea ja usaldusväärne vend, ei olnud tema andmed sugugi kindlad. Seega ei saanud ta täie kindlusega väita, et kõigil neljal korral oli tegu sama autoga. Kaks korda küll kindlasti, siis oli ta numbri üles kirjutanud. Ja ka juhist oli tal kahjuks üsna ähmane mälupilt. Esimesel korral oli roolis noor mees ja tema kõrvalistmel oli ka keegi, selles oli ta „üsna kindel”, aga kas see oli meeste- või naisterahvas, ei jõudnud ta näha. Teisel korral, kui ta numbri üles kirjutas, oli ta „peaaegu kindel”, et autot juhtis poiss ja et ta oli autos üksi, aga kas tegu oli sama noormehega, kellel varasemal korral kaassõitja oli olnud, ei osanud ta öelda.

Pärast veel mõningast juurdlemist otsustas Stridh, et kindlasti on olemas mingi lihtne ja loomulik selgitus, ja loobus ka märkest. Sellest hinnangust taganes ta 1975. aasta 24. aprilli ennelõunal. Juba järgmisel hommikul, kuigi tal oli pärast hiliste öötundideni töötamist toss üsna väljas, sõitis ta jaoskonda, laenas kirjutusmasina ning kirjutas pikemat sorti ja täiesti arusaadava kokkuvõtte oma vaatlustulemustest ja vestlusest Norra saatkonna valvuriga. Selle andis ta oma ülemusele, kes noogutas ja lubas selle edasi anda „Kungsholmeni spioonidele”.

Seejärel ei juhtunud midagi. Kõik oli vaikne nagu hauas. Keegi ei võtnud ühendust ja tasapisi unustas Stridh kogu loo. Võis ju igati loomulikult eeldada, et keegi salateenistuse kolleegidest uuris seda lugu ja jõudis põhjendatult samale järeldusele nagu tema ise alguses. Nimelt et sellele on mingi banaalne ja täiesti süütu seletus.

Seetõttu oli ta ülimalt üllatunud, kui ligi viisteist aastat hiljem, 1989. aasta detsembri keskel, keegi komissar Persson kaitsepolitseist tema õdusa Rörstrandsgatani kahetoalise korteri ukse taga kella andis ja küsis, kas tal oleks mahti rääkida oma tähelepanekutest, mis ta oli teinud seoses Lääne-Saksa saatkonna sündmustega aprillis 1975.