Читать книгу Teisel ajal, teises elus - Leif G.W. Persson - Страница 11

Neljapäeva, 30. novembri õhtu – reede, 1. detsembri öö 1989

Bäckström oli väike, tüse ja primitiivne, Wijnbladh aga väike, kõhetu ja peenutsev. Nad täiendasid teineteist suurepäraselt ja neile meeldis koos töötada. Bäckströmi arvates oli Wijnbladh arg poolpede, kelle peale ei tarvitsenud häältki tõsta, sest ta allus niigi korraldustele, Wijnbladh omakorda pidas Bäckströmi vaimupuudega koleerikuks, kes on unistuste tiimikaaslane sellele, kes eelistab olukorda oma kontrolli all hoida. Kuna mõlemad olid ka läbinisti ebakompetentsed, ei tekkinud mingeid hõõrumisi ka sisulistel ega muudel ametist johtuvatel põhjustel, nii et tegu oli tõelise staarpaariga.

Bäckström oli kriminaalinspektor ja töötas muidu vägivallakuritegude osakonnas, aga kuna ta oli poissmees ja lastetu ning tema majanduslik seis oli alatasa nigel, kasutas ta iga väiksematki võimalust valvekordade pealt lisa teenida. Loll ei olnud ta samuti, nii et 30. november oli päev, mida ta muidu oleks vältinud, aga kuna jõulud lähenesid, ei jäänud tal muud valikut. Raske aeg, ja hõlpu ei olnud veel niipea loota. Tõeline tuuletõmme tema õhukeses ja kulunud nahkses rahataskus.

Pealekauba läkski asi täpselt nii hulluks, nagu ta oli kogu aeg kartnud. Korrakaitse kolleegid olid sisse kühveldanud karjakaupa kõige hullemat sorti pätte. Hulga tüütuid jõmpsikaid, jutukad nagu elektroonikamüüjad, kelle hinnangul oli kiviloopimine inimõigus ja kes alustasid iga jutuajamiskatset kaebuse esitamisega ülekuulaja peale vägivalla kasutamise pärast ja viitega isale, kes oli kas hullumaja peaarst, justiitsministeeriumi nõunik või Dagens Nyheteri kolumnist.