Читать книгу Teisel ajal, teises elus - Leif G.W. Persson - Страница 5

Neljapäeval, 24. aprillil 1975 saabus surm keset tööpäeva, ja seda haruldasel kombel korraga nii naise kui ka mehe kujul. Olgugi et meestel oli ka seekord märkimisväärne ülekaal. Surm oli kenasti riides ning käitus alguses viisakalt ja soliidselt. Polnud juhus, et ka suursaadik ise oli parajasti tööl – see ei olnud sugugi reegel. Vastupidi, asjade säärane seis oli täpse kavandamise tagajärg ja vägagi oluline osa kogu ettevõtmise tuumast.

Saksa Liitvabariigi Rootsi saatkond asub Stockholmi kesklinnas Djurgårdenis ja seal on see asunud juba kuuekümnendatest aastatest peale. Diplomaatialinnakuks nimetatud piirkonna kirdenurgas, lähimateks naabriteks raadio- ja telemaja ning Norra saatkond, ja ega enam peenemat kohta Stockholmi linnast ei leiakski. Saatkonnahoone ise pole aga midagi erilist. Tavaline igav betoonkarp, kuuekümnendate funk, neli korrust ja üle 2000 ruutmeetri kontoripinda, sissepääs põhjatiiva alumiselt korruselt ja Saksa välisministeeriumi prestiižsete lähetuskohtade nimekirjas kaugeltki mitte esirinnas.

Ka ilm polnud sel päeval, kui surm külla saabus, just ülemäära vaimustav. Tüüpiline Rootsi kevad, läbilõikav tuul, rahutud pilved tinakarva taeva taustal ja kõigest õhkõrn lootus parema ja soojema aja saabumisele. Ent surmale olid tingimused ideaalsed, ja kõige parem oli saatkonna pea olematu turvasüsteem. Tegu oli ehitisega, mida oli lihtne hõivata ja kaitsta, aga raske tormijooksuga võtta, ning ilmastikutingimusi kui isemeelset vastaspoolt ei saa küll kuidagi ettekäändeks tuua, kui oli aeg sealt oma saagiga lahkuda. Kõige krooniks üksildane ja üsna kurnatud valvur eesruumis, mille turvalüüsi klaasuksi sai halvimal juhul palja käega lahti lükata.

Kõik sai alguse millalgi veerand ja poole kaheteistkümne vahel ennelõunal ning põhjuseks, miks ei ole võimalik täpsemat ajahetke kindlaks määrata, on samuti toosama nigel turvasüsteem. Igatahes. Paari minuti jooksul saabus kuus inimest, kolmes jaos ja paarikaupa, noored kahekolmekümneaastased inimesed, kõik mõistagi Saksa kodanikud, ja kõigil oli eri küsimustes abi vaja.

Oma kodumaal olid nad üle riigi kuulsad. Nende näopildid ja tundemärgid olid tuhandetel otsimiskuulutustel üle kogu Lääne-Saksamaa. Lennujaamade terminalides, rongi- ja bussijaamades, pankades, postkontorites ja praktiliselt igas avalikus lokaalis või ruumis, kus oli vaba seinapinda, olid väljas ka nende näolapid. Need olid olemas isegi Stockholmi saatkonnas ja muu hulgas ühes kaustas, mida hoiti valveruumi sahtlis, kuidas iganes see ka sinna oli sattunud, aga kui need inimesed lõpuks välja ilmusid, ei tundnud keegi neid ära ning nimed, millega paar tükki neist end tutvustas, ei olnud nende päris nimed.

Kõigepealt tulid kaks noort meest, kes soovisid abi pärandiküsimuses, mis puudutas nii Rootsi kui ka Saksa süsteemi, ja sellest, et tegu polnud lihtsakoelise juhtumiga, andis tunnistust pungil portfell, mida üks neist kaasas tassis. Valveruumis seletas valvur neile, kust nad võiksid leida vajaliku ametniku, ja lasi nad saatkonda sisse.

Kohe seejärel tuli noorpaar, kes soovis oma passe pikendada. Tüüpiline rutiinne toiming, üks saatkonna kõige tavalisematest, ning noor naine naeratas sõbralikult valvurile, kui too talle ja tema kaaslasele ukse avas.

Seejärel läks asi keerukamaks, sest saabusid kaks noort meest, kes olid tulnud taotlema Rootsi tööluba. Valvur selgitas neile, et see ei ole saatkonna pädevuses, vaid Rootsi ametivõimude ampluaa, ent teda kuulamata olid nad endale kindlaks jäänud. Üks neist muutus suisa riiakaks, kui valvur ei tahtnud neid sisse lasta, aga samal ajal kui nad seisid ja vaidlesid, tuli üks saatkonna töötaja, kes oli linna lõunale minemas, ja tema möödudes kasutasid mehed lihtviisiliselt juhust, lipsasid sisse ja kadusid otsekohe trepist üles kõrgematele korrustele. Valvurist välja tegemata, olgugi et too hõikas, et nad tagasi tuleksid.

Seejärel käis kõik väga kiiresti. Kõik kuus inimest kogunesid teisel korrusel konsulaarosakonna juures trepikojas, tõmbasid röövlimaskid pähe ning võtsid välja püstolid, automaadid ja käsigranaadid. Siis tühjendati ruumid ülearustest külastajatest ja töötajatest, sissejuhatuseks paar salvetäit lakke ja sealt alla lendava krohvi pilvest piisas täiesti, et enamik ummisjalu tänavale põgeneks, ning kaksteist alles jäänud töötajat koguti kokku ja lükati ülemise korruse raamatukokku. Sõjaväelise täpsusega ja tarbetutele viisakustele aega kulutamata.

Kell üksteist nelikümmend seitse saabus Stockholmi politsei juhtimiskeskusesse esimene häire „tulistamisest Lääne-Saksa saatkonnas” ja sellele reageeriti täisvõimsusega. Korrakaitse, jälitusosakonna kriminaalpolitseinikud, vägivallakuritegude osakond ja kaitsepolitsei, kõik töötajad, kes kätte saadi, kamandati kohale, vilkurite, sireenide ja rehvivilina saatel liiguti Djurgårdenisse Lääne-Saksa saatkonda ja häire sisu oli selgemast selgem. Lääne-Saksa saatkonna on hõivanud terroristid. Nad on relvastatud ja ohtlikud. Kõik politseinikud peavad võtma kasutusele maksimaalsed ettevaatusabinõud.

Esimesena jõudis kohale Östermalmi jaoskonna patrullauto ja esitatud aruandest nähtuv tõsiasi, et see toimus juba üksteist nelikümmend kuus, ei tulenenud sellest, et patrullohvitser oleks olnud selgeltnägija, vaid hoopis sellest, et tema käekell oli kaks minutit taga, kui ta aja üles märkis, ja sündmuste edasist kulgu arvestades ei olnud sellest eksitusest mõtet suurt numbrit teha.

Juba kell pool üks, umbes nelikümmend minutit hiljem, oli politsei saatkonna sisse piiranud, keldri ja hoone alumised korrused kindlustanud, saatkonna ümber piirdelindid tõmmanud, et hoida eemal kiiresti kasvavat ajakirjanike ja niisama uudishimulike summa, kohapeal ajutise juhtimiskeskuse sisse seadnud ning hakanud korraldama raadio- ja telefoniühendust politseimaja, saatkonna ja valitsuskantseleiga. Vägivallakuritegude osakonna juhataja, kes pidi operatsiooni juhtima, oli kohal ning tema ja tema kolleegid oleksid võinud vabalt alustada.

Kuus noort polnud saatkonnas samuti niisama jalgu kõlgutanud. Kaksteist pantvangistatud töötajat, nende hulgas saadik ise, oli viidud raamatukogust saadiku kabinetti hoone ülakorruse edelanurgas ja nii kaugele sissepääsust kui üleüldse võimalik. Mõned naistöötajad olid pidanud aitama täita prügikaste veega ja toppima kraanikaussidesse ja tualetipottidesse paberkäterätte, ennetamaks kardetud gaasirünnakut veetorude kaudu. Kaks terroristi paigutasid lõhkeainet ülakorruse strateegilistesse kohtadesse, samas kui teised valvasid pantvange ja trepile viivat ust. Ja kõige sellega saadi valmis umbes vastaspoolega ühel ajal.

Terroristid tegid esimese käigu ning alustasid lihtsa ja ühemõttelise nõudmisega. Kui politsei jalamaid saatkonnahoonest ei lahku, siis lastakse üks pantvang maha. Vägivallakuritegude osakonna ülem ei olnud seda sorti mees, kes pisiasjadest leili läheks, ja tema enesekindlus oli piisav, et mitte öelda piiritu. Lisaks oli ta poolteist aastat varem osalenud Norrmalmstorgi pantvangidraamas ja seal oli ta teada saanud, et kui kurjategijatel jääb aega oma pantvange tundma õppida, võib nende vahel tekkida kummaline ühtsustunne, mille tulemusel vägivallaoht märkimisväärselt väheneb. See huvitav inimlik mehaanika oli saanud isegi omaette nime, Stockholmi sündroom, ja üldises psühholoogilises joovastuses ei olnud keegi aega leidnud, et kas või kordki mõelda empiirilise alusmaterjali tegelikule mahule.

Vägivallaosakonna juht leidis seega, et tal on tugev käitumisteaduslik seljatagune, kui ta lasi teatada, et on nende soovist aru saanud ja soovib sellest rääkida. Ometi selgus, et vastaspool maadles teises ja märksa kõrgemas kategoorias, sest kõigest paari minuti pärast kõlas saatkonna ülakorruselt valang. Seejärel avati ülemise koridori uks ning Saksa kaitseatašee verine ja elutu keha visati trepist alla, nii et see jäi keskmisele mademele pidama. Kui see oli tehtud, võtsid terroristid uuesti ühendust.

Nõudmisest ei taganetud. Kui sooviti laibale järele tulla, siis miks mitte, eeldusel, et seda teevad kaks politseinikku, kellel on jalas ainult aluspüksid. Ja kui nad ei soovi rohkem surnukehasid minema tassida, tuleb neil hoonest otsemaid lahkuda. On ikka masendavad tüübid, mõtles vägivallaosakonna juhataja, tehes samal ajal oma esimesed operatiivsed otsused teravas olukorras. Muidugi nad lahkuvad hoonest. Muidugi nad viivad surnukeha minema. Muidugi, muidugi, ja kõige sellega oli juba algust tehtud.

Siis võttis ta raadio teel ühendust jälitusosakonna selle komissariga, kes juhtis vägesid hoone sees, ja palus temalt kolme asja. Esiteks, et too saadaks hoonest välja sobiva ja hästi nähtava hulga kolleege, teiseks, et alles jäänud grupeeruksid diskreetselt ümber keldrikorrusele, kolmandaks ja viimaseks, et valitaks välja kaks vabatahtlikku, kes on nõus aluspükste väel kiirabi ülesandeid täitma.

Jälitusosakonna kriminaalkonstaabel Bo Jarnebring oli üks esimesi, kes oli ette tõstetud teenistusrelva, sooja südame ja külma peaga saatkonnahoonesse tormanud, ja tema oli ka esimene, kes end vabatahtlikuna üles andis. Ülemus raputas selle peale ainult pead. Ka peaaegu alasti Jarnebring oli liiga hirmuäratav tegelane, keda selles tundlikus ja sissejuhatavas etapis ette näidata. Ülesanne anti hoopis kahele vanemale kolleegile, kellel oli pisut joviaalsem ja ümaram välimus, samal ajal kui Jarnebring ja tema kaks mõttekaaslast pidid proovima turvata kanderaami ja vajadusel ülemise koridori poole tule avama.

See sobis Jarnebringile tegelikult märksa paremini, ta ronis kiiresti trepist üles ja võttis positsiooni sisse. Tema kahel kolleegil õnnestus mõningase vaevaga lohistada elutu ja verine keha kanderaamile, mida nad enda ees lükkasid. Seda polnud trepil kössitades niisama lihtne sooritada, aga nad tulid sellega toime ja hakkasid seejärel end ülima ettevaatusega tagasi trepist alla libistama, raam järel lohisemas, samas kui Jarnebring hoidis teenistusrelva sihikut vankumatult ülemise koridori uksel… ja umbes sel hetkel salvestubki temasse elu lõpuni mälestus saksa terroristide hõivatud Lääne-Saksa Stockholmi saatkonnast. Kärsanud telefoni hais.

Äkki märkas ta uksepraos automaaditoru ja samal ajal, kui ta proovis asendit muuta, et saada sihikule relva hoidja, nägi ta leeki automaadi torus, kuulis kitsas koridoris kajamas pauke ja rikošette, mis undasid tema kõrvade ümber nagu tigedad vapsikud. Aga tema nina oli see, mis olukorra kõige paremini fikseeris, ta tundis põlenud telefoni lõhna ja alles järgmisel päeval, kui ta koos paari kaaslasega katastroofipaika tagasi pöördus, et koristamisel aidata, taipas ta oma mälupildi põhjust. Trepi käsipuu oli kaetud musta bakeliidiga ja umbes poole meetri kõrgusel sellest kohast, kus oli olnud tema pea, oli automaadikuul uuristanud piirdesse meetripikkuse vao.

Rootsi politseiga olid asjalood nii lihtsad, et seda tüüpi operatsioonideks polnud ei varustust ega väljaõpet, see käis nii nende kohta, kes olid end saatkonna keldrisse peitnud, kui enamgi veel nende kohta, kes tänaval passisid. Mis oli igati loomulik, arvestades tõsiasja, et kohaliku politsei kõik praktilised kogemused piirdusid heldelt rehkendades kolme sarnase juhtumiga. Jugoslaavia saadiku mõrvaga Stockholmis aprillis 1971, Malmö lähedal Bulltoftas 1972. aasta septembris aset leidnud lennukikaaperdamisega ja niinimetatud Norrmalmstorgi draamaga Stockholmis augustis 1973. Tol korral oli üks suvaline Rootsi pätt võtnud pangatöötajad pantvangi, et sel moel vabastada vanglast riigi ajakirjanduses kõige kuulsamaks saanud pangaröövel. Nii lennukikaaperdamine kui ka Norrmalmstorgi draama lõppesid õnnelikult, selles mõttes, et surma ei saanud keegi, aga nüüd olid mängureeglid ilmselt teised, sest juba tunni aja pärast oli vägivallakuritegude osakonna juhatajal laip kaela peal ja see ei meeldinud talle karvavõrdki.

Seetõttu otsustas ta taktikat vahetada ja hoida madalat profiili, väga madalat, nii madalat kui üleüldse võimalik, ja kui mitte muul eesmärgil, siis selleks, et anda Stockholmi sündroomile veel kord võimalus mõjule pääseda. Sügaval sisimas ja kuna ta oli hea inimene, oli tal raske sellest mõttest loobuda. Kui pärastlõunast sai õhtu, oli ta lasknud oma meestel kehastuda Rootsi Teise maailmasõja aegse sümboli ehk kerratõmbunud siili politseivariandiks ja ise oli ta enamasti telefoniga rääkinud. Omaenda juhtidega, riigi politseiameti inimestega, valitsuse ja justiitsministeeriumi esindajatega, praktiliselt igaühega, kellel oli õnnestunud temaga kontakti saada.

Hilisel pärastlõunal olid tema ajutisse staapi saabunud kaks kolleegi Saksa kaitsepolitseist. Pärast lühikest ülevaadet olukorrast olid nad temast lahkunud, et omal käel asjast ülevaadet saada, ja kõigest veerand tundi hiljem sadas üks korrakaitseosakonna komissar hingeldades sisse ja teatas, et „neetud sakslased” käivad ringi ja jagavad oma Rootsi kolleegidele kingituseks laiali suure kaliibriga Ameerika sõjaväerevolvreid. Et neil oleks kasutada „korralikumad riistad kui mingid närused Walterid, kui asi tõsiseks läheb”. Vägivallakuritegude osakonna juhataja ohkas ja käskis tal võimalikult kiiresti see „filantroopiline tegevus” katkestada ning kanda hoolt selle eest, et juba laialijagatud kingitused tagasi korjataks.

„Muidu lähevad tehnikaosakonna vennad täiesti pöördesse,” lisas ta kuivalt ja pedagoogiliselt. Sest olenemata sellest, mis seal sees edasi saab, järgneb kindlasti kriminaaltehniline uurimine ja suur osa sellest seisneb tulistatud kuulide seostamises õige relvaga. Seda teadis ta paremini kui peaaegu kõik teised, kuna ta oli üle kahekümne aasta oma tööelust pühendanud raskete vägivallakuritegude uurimisele.

Vastane saatkonnas sees polnud politseijuhi uue taktikalise ümberpaigutuse suhtes vähemalt aktiivset rahulolematust väljendanud. Neil oli piisavalt tegemist olukorra kontrolli all hoidmisega, pidades samal ajal esitatud nõudmiste üle läbirääkimisi nii omaenda kui ka Rootsi valitsusega. 26 kaaslase ja sealhulgas Baader-Meinhofi rühmituse liidrite kohene vabastamine Saksa vanglatest. Lennukitransport sõbralikult meelestatud riiki ja pealekauba igale vabastatule kaasa 20 000 dollarit. Kui nende nõudmistele vastu ei tulda, hakatakse pantvange maha laskma, iga tunni tagant üks, ja alustatakse õhtul kell kümme, nii lihtne see oligi.

Tundide kaupa ootamist, ilma et midagi erilist oleks toimunud, ja kuni kell kümne poole tiksus, otsustati parema mõtte puudumisel hakata kiirendama ettevalmistusi pisargaasirünnakuks, mida oli kaalutud juba mitu tundi.

Kell jõudis saada veerand üksteist, enne kui Rootsi valitsuse kaudu jõudis Stockholmi saatkonna terroristideni lõplik otsus Bonnist Saksa valitsuselt. Sellises olukorras, kus suur osa politsei taktikast seisnes venitamises, oli hilinemine igati normaalne ja seni ei olnud ju midagi juhtunud. Aga kõigest mõne minuti pärast oli vist keegi seal sees ära tüdinenud, toonud kohale saatkonna kaubandusatašee, sättinud ta ühe akna ette ja selja tagant maha lasknud.

Üks politseinik, kes paiknes naabersaatkonnas nii-öelda varitsuses, oli näinud kaubandusatašee mõrvamist pealt ja kui ta oma vaatlusandmetest teatas – „näib, et nad tulistasid teda selga või kuklasse” – läks vägivallaosakonna juhataja äkitselt tujust ära. Stockholmi sündroomi, selle maitsva ja lohutava sigari mõju näis kaugem kui kunagi varem. Vähem kui kümme tundi ja juba on kaks pantvangi tapetud.

Aga tund aega hiljem tärkas temas taas lootus. Kell näitas juba üksteist läbi, ilma et veel kedagi oleks maha lastud, ja kõigest paari minuti pärast olid terroristid äkki pantvangide seast kolm naissekretäri vabastanud. Õrn lootuskiir üha hämaramaks muutuvas aprilliöös ja… võib-olla siiski, mõtles vägivallaosakonna ülem, sest pisargaasirünnak polnud tema meelest kuigi ihaldusväärne väljavaade. Selle tulemuseks sai olla veel rohkem jama. Samal ajal oli neil hea ülevaade sellest, kui palju pantvange oli. Kiirelt hõrenev seltskond, keda ei jätkuks kauemaks kui varajaste hommikutundideni, juhul kui terroristid peaksid oma lubaduse teoks tegema ja iga tunni tagant ühe ära tapma.

Vabanemine tuli veerand tundi enne keskööd. Vägivallaosakonna juhataja oli korraks lahkunud ehitussoojakust, kuhu ta oli ajutise staabi sisse seadnud, et lõpuks natuke jalgu sirutada, sõõmu värsket õhku hingata ja järjekordse suitsu teha. Kõigepealt nägi ta saatkonnahoones valgusesähvatust, seejärel tundis, kuidas jalgealune maapind kõigub, ja kuulis alles siis plahvatuste seeriat. Klaasikildude, ehitusmaterjali ja suitsu pilved, viimastena hoones viibivate inimeste karjed. Inimesed, kes ronisid akendest, viskusid välja, hüppasid, ronisid fassaadil, kukkusid, langesid, tõusid taas või jäid lamama. Nii ta seda mäletas, kui sellele tagasi mõtles, just selles järjekorras: valgusesähvatused, rappumine, paugud, suits, karjed, inimesed.

Erinevalt sündmuskohalt otse eetrisse läinud telereporterist ei olnud ta ise õhku karanud, ja kui tema jalad üleüldse olid üles-alla või siiasinna liikunud, siis ei sõltunud see igatahes temast endast. Küll aga oli ta omajagu mõelnud. Kuradi värk, mõtles ta, kuigi üldiselt ei vandunud ta kunagi. Siis kustutas ta koni ja pöördus tagasi oma kohale ajutises juhtimiskeskuses. Oli ka viimane aeg, sest majas sees käis juba tõeline tsirkus.

Poole tunni pärast oli kõik üldjoontes möödas, ja seda tõeliselt hämmastaval moel. Ühe erandiga näisid kõik, nii terroristid kui ka nende pantvangid ning tema kolleegid saatkonna keldris ja hoone läheduses, olevat plahvatuse üle elanud. Palju oli vigastatuid, paar tükki isegi raskelt, aga kõik olid elus.

Terroristid olid kinni võetud ning kui tema ja tema kolleegid kogu asjast päris valesti aru polnud saanud, siis olid nad kõik kätte saadud. Vähemalt kõik need, keda tema jälitajad ja uurijad olid suutnud varem päeva ja õhtu jooksul silmata ja kokku lugeda. Üks oli veel saatkonnahoones sees, ta oli just üles leitud, või vähemalt pool temast, ja tuvastatud oli ta juba mitme tunni eest. Neli olid kinni võetud saatkonna taga parkimisplatsil. Tõenäoliselt tegid nad viljatu katse põgeneda sama rendiautoga, millega nad olid kaheteist tunni eest kohale sõitnud, mis oli neist muidugi rumal, sest auto oli politsei juba pärastlõunal konfiskeerinud.

Viies ja viimane terrorist oli kinni võetud, kui ta taarus ringi Norra saatkonna aias. Tahmane ja suitsevate riietega, põlenud juustega, kõrbenud, pimestatud, täielikus segaduses, ja algul peeti teda üheks pantvangiks. Aga nüüd oli ka see asi joones. Kolm tükki oli haiglasse viidud, üks halvas ja üks kehvas seisundis, kaks aga saadi pärast plaasterdamist otse politsei arestimajja saata. Kõik käeraudades, kahele olid pandud kindluse mõttes ka jalarauad.

Jarnebring oli lahkunud öösel pärast kella kaht, jälitusosakonnast ühe viimasena. Kohale jäid korrakaitse kolleegid, kes pidid kindlustama valve ja valvama piirdeid, samuti eksperdid, kes seisid ja proovisid kuidagi sooja saada, kuni päästemeeskond oma töö lõpetab. Kell oli jõudnud kolm saada, enne kui ta koju saabus. Kodus ootas naine, kes oli murest hulluks minemas, ja kolm väikest magavat last, kellest vanim oli uinunud suurest põnevusest teleka ees mitu tundi tagasi, olemata aga raasugi mures.

Jarnebring ise tundis end kummaliselt eemalolevana ja kui naine rääkis, et tema parim sõber ja lähim kolleeg Lars Martin Johansson oli pärastlõuna jooksul vähemasti kümme korda helistanud, siis ta ainult noogutas ja tõmbas igaks juhuks telefonipistiku välja. Siis ta uinus, magas unenägudeta öö ja ärkas kuus tundi hiljem. Pea oli tal ka täiesti selge, kuigi alles oli jäänud iseäralik tunne, nagu polekski ta olnud toimunus õieti osaline. Ka kärsanud bakeliidi lõhna oli tunda. Läheb üle, mõtles ta. Läheb üle.

Teise maailmasõja ajal väitis inglaste juht Winston Churchill sageli, et „see, keda on hoiatatud, on ka ette valmistatud”. Kõige raskematel aastatel kordas ta seda oma ärapiinatud rahvale justkui mantrat, parlamendis, oma kabinetis ja avalikes kõnedes: „He who is forewarned, is also forearmed.” Ning tagantjärele tarkusega ja sõja lõpplahendust arvestades kehtis see lause hoolimata esialgsetest närustest väljavaadetest ju nii tema kui ka piisavalt paljude tema rahvuskaaslaste kohta. Aga seekord see mantra ei kehtinud, sest toimumise hetkel näis sündmus olevat tulnud täieliku üllatusena, kuigi hoiatusi oli juba aastaid sadanud katkematu joana.