Читать книгу Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse - Leila Eerits - Страница 12

Mind viidi kohtunik Eha juurde.

Advokaat taotles mu vahi alt vabastamist, kuid prokurör Leelet irvitas kõrval, keksis ühelt jalalt teisele ja loomulikult protesteeris kõige vastu, millele üldse oli võimalik vastu protesteerida. Peale tema irvitava suu ei mäleta ma räägitust suurt midagi. Ju siis oli organismil töös kaitsemehhanism, et ma kõige selle keskel hulluks ei läheks. Tean vaid, et kohtunik Eha tuli prokurörile vastu ja seejärel viidi mind Rahumäe arestimajja.

Kohale jõudes ootasime terve tunni, enne kui mind vastu võeti. Selle tunni veetsin vana politseikoera Reimo ja tema sabaraku seltskonnas, kuulates erinevaid hirmujutte vangla kohta. Need olid mõeldud just minu kõrvade jaoks. Kuna nende pettumuseks ei pannud nood jutud mind kulmugi kergitama, vaid uudishimust küsimusi juurdegi esitama, siis loobusid nad õige pea sellest lapsikust plaanist.

Mind vormistati kiirelt sisse, tehti fotod eest ja külje pealt, jagati kätte arestimaja varandus ehk vooditarbed ning viidi kongi number kümme, mis sai järgnevaks kolmeks nädalaks mu peatuskohaks, mu ühekohaliseks tsitadelliks. Ka sellest ajast ei mäleta ma suurt midagi. Ainult igaõhtuseid diskotunde ja suurepärast raamatukogu, mis sisaldas lugemismaterjali ka kõige nõudlikumale hingele. Kell kuus õhtul lülitas korrapidaja oma ruumis sisse raadio, mis läbi valjuhääldi kandus igasse kongi. Heli oli mõnikord nii kõva, et kartusest kurdiks jääda olin sunnitud pea kampsunisse mähkima. See-eest lugesin peaaegu raamatu päevas. Poleks raamatuid olnud, oleksin vist mõistuse kaotanud.

Kongis olin kõik need kolm nädalat üksinda. See sobis mulle. Oleksin olnud kehv vestluskaaslane. Suurt vaheldust ja natuke hingerahu tõid mulle Raiko pea ülepäevased külastused. Muul ajal ma ainult lugesin, lugesin ja lugesin. Vahel tegin jõuharjutusi, et lihased liikumist ära ei unustaks, ning lugesin edasi. Vahel sõin. Arestimajas toitlustati kolm korda päevas. Jalutamas sai käia ülepäeviti pool tundi ja duši all kord nädalas nii kaua kui vaja.

Õige ruttu väsisid valvurid sellest, et pidid pidevalt mulle kongi raamatuid tassima. Peagi lubati mul endal käia raamatuid valimas. Lugesin nii eesti kui ka vene keeles, mis oli paljudele üllatus. Lühikese ajaga sain selles majas hüüdnime „intellektuaal“.