Читать книгу Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse - Leila Eerits - Страница 13

Ärkasin ja meenus, et mul on sünnipäev.

Mulle pole kunagi meeldinud oma sünnipäeva tähistada, kuid oleksin ei tea mida ära andnud, kui saanuks vaid Marki ja laste kallistust tunda. Pisarad hakkasid iseenesest voolama. Nina pühkimiseks ja pisarate kuivatamiseks kulus peaaegu pool rulli tualettpaberit. Õnneks seda siin jagub. Peale nutmist oli natuke kergem. Tundsin tohutut väsimust, silmad vajusid kinni ja uinusin.

Peale lõunat tuli advokaat. Üllatus, üllatus! Isegi lilled olid kaasas. Ei arvanud, et tal see läbi läheb. Lilled pole ju lubatud. Ta tõi mulle isegi kätekreemi, nagu olin palunud.

Õhtul kell kuus algas igapäevane disko. Pea valutas sellest hullust vaibakloppimisest, kuid järsku, keset seda lärmakat õhtut, saabus raadios hetkeline vaikus ja algas sünnipäevalaul multifilmist „Krokodill Gena ja Potsataja“. Olin rabatud. Oli see saatuse iroonia või taevast saadetud kingitus, ma ei tea, kuid see mõjus. See oli esimene kord, kui selle kahe nädala jooksul natuke naeratasin. Naeratust ei näinud küll keegi teine peale minu enese, kuid mina olingi sel hetkel kõige tähtsam.