Читать книгу Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse - Leila Eerits - Страница 6

Keegi meist ei usu, et võib end korraga vanglast leida. Siis oleme aga sunnitud aja maha võtma ja endalt küsima, mis see võim õieti on. Võim on võime sundida teisele peale oma tahet. See on suur privileeg, mille kasutamisega kaasneb suur vastutus ja mille tagajärgi oskavad hinnata vaid vähesed. Mida suurem võim, seda suuremad on võimalused võimu kuritarvitada. Minu lugu näitab, mis juhtub siis, kui võim on antud inimestele, kellel on õigusnormidest väärastunud arusaam.

Küsin endalt siiani, kas minu tehtu oli võrdväärne muude kuritegudega, et mind kuus kuud vangis hoiti. Miks oli mulle keelatud see, mis on teistele lubatud? Miks karistati ka minu lapsi ja vanaema? Milles seisnes nende süü? Ja kas minu tegude tagajärjed olid samaväärsed kui nende omad, keda karistati täpselt sama rangelt nagu mind?

Need on küsimused, millele otsin vastuseid selles raamatus, mis sündis kannatuste, viha, raevu, valu, pisarate ja igatsuse tulemusena. Isoleeritus perekonnast, lastest ja kodust paneb muutma väärtushinnanguid, enda ümber ringi vaatama ja hindama olemasolevat, mis muidu nii iseenesestmõistetav tundub.

Annan ülevaate meie vanglate eluolust. Enamik arvab, et vanglas pakub Eesti riik kinnipeetavale kõike eluks vajaminevat maksumaksja raha kasutades, kuid see pole kaugeltki nii. Tegelikkus on palju karmim, paiguti isegi šokeeriv. Kõik need suured loosungid „oleme Euroopas, olgem eurooplased“ tunduvad vahel vaid tühjade sõnadena, mida kasutatakse teiste silmis iseenda väärtuse tõstmiseks. Kohati näib, et eurooplased oleme vaid kaardil ja paberil. Siinkohal meenuvad ühe minu kohtuasjaga seotud operatiivuurija sõnad, mis käisid just erootilise massaaži kohta: „Kui te arvate, et oleme Euroopas, siis eksite rängalt. Unustage ära, me pole Euroopas!“

Meid õpetatakse maast madalast iseseisvaks inimeseks. Seda eeldavad meid palkavad tööandjad, kuna oma peaga mõtleva inimesega on kergem leida ühist keelt ja saavutada paremaid töötulemusi. Kuid kohati näib, et isemõtlev indiviid on meie ühiskonnale siiski liiga ohtlik. Tema vastu võideldakse seaduses mitte keelatud vahenditega. Kirjutasin meelega just nimelt „mitte keelatud vahenditega“, sest nii see ju on. Kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Seaduselünki kasutavad kõige aktiivsemalt just need, kes peaksid meid kaitsma.

Me elame illusioonides, kõik me ümber on silmapete. Me näeme ja kuuleme vaid seda, mida tahame kuulda ja näha. Ja selle, mida tahame kuulda ja näha, on sündides meile sisse kodeerinud ühiskond, mis ühe käega annab ja teisega karistab, sest julgesime käe sirutada ja pakutu vastu võtta.

Piibel ütleb: „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.“

(ÕPETUSSÕNAD 16/18)

Loodan, et see langus ja komistus pole mõnele liiga valus.