Читать книгу Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse - Leila Eerits - Страница 9

Valmistasin hunniku pannkooke, sest väiksem poeg oli eelmisel õhtul soovinud hommikusöögiks just minu tehtud kooke. Seejärel sättisin end salongi minekuks ja kauplesin vanema poja kaasa, et möödaminnes raamatukogu üles leida. Olen halb orienteeruja. Ema ütles alati, et mina eksin ka kodupargis vabalt ära, ent poisi peale võin alati loota. Leidsimegi raamatukogu üles ja sain sealt kogu mind huvitava materjali voodoo-maagia kohta.

Salongi jõudes asusin nukku valmistama. Materjalid, nagu küünlad, lõngad ja ohvri pilt, olid mul juba varem valmis pandud. Parima tulemuse saavutamiseks tuleb voodoo-nukk ise teha ja siduda see inimesega, kelle järgi see on tehtud. Selleks tuleb panna osake inimesest nuku sisse, kas siis näiteks tema küüs või juuksekarv. Kui seda osakest ei ole või pole võimalik saada, sobib ka tema foto, mis tuleb kinnitada nuku näole. Selleks, et nukku aktiveerida, tuleb peale tema valmistamist ja talle nime andmist lausuda ka loits. Paljud ei tea seda. Iga ennustaja või maag töötab lõpuks ise välja loitsud ja töömeetodid, mis on iseloomulikud just temale ja mis on katsetades andnud kõige paremaid tulemusi. Sain nuku valmis ja andsin talle nime, vaja oli veel loits peale panna. Valisin selle kõige vägevama: aeglase kustumise loitsu.

Leidsin, et kui meie maa seadused ei kaitse mind ja minu peret, siis teen seda ise. Ja nii, et ohvrile oleks ette teada, mida oodata. Jah, see on julm, väga julm. Mina seda sõda ise ei alustanud. Kuid ma lõpetan selle ise. Minu sõna jääb viimaseks.

Just enne, kui loitsu peale panna jõudsin, kuulsin salongi eessaalis kära ja kõrgendatud hääli. Järsku läks mu kabinetiuks lahti ja sisse astus pikk turske mees, kes andis korralduse arvutist eemale astuda. Kohe viidi mind kõrvalkabinetti, sunniti toolile istuma ja mind jäi valvama üks tegelane. Umbes viie minuti pärast astus minu juurde operatiivtöötaja Reimo, kes ka eelmisel korral mind kinni pidas. Teel arestimajja püüdis ta mulle tookord selgeks teha, et meie, eestlased, pole tegelikult eurooplased. Ta oli justkui närvilise oleku ja silmavaatega politseikoer, kellele antakse käsklus „fass“ ning kes jookseb tagasi vaatamata rünnakule.

„Nii, Leila. Kas tead, et mulle ei meeldi, kui mind ninapidi veetakse,“ alustas ta kurjakuulutavalt.

Olin vait ja väliselt suhteliselt rahulik, isegi vist liiga rahulik. Oli selge, et kurjale politseionule minu rahulikkus ei meeldinud, ning ta tuli lagedale ähvardava süüdistuskõnega. Taas sama jutt mis eelmisel korral: et olen üks jõhker kurjategija, kes tegeleb inimeste müümisega ja prostituutide kupeldamisega, et olen orjapidaja ja mida kõike veel, ning minusugused tuleks hoida luku ja riivi taga.

Ta püüdis mind endast igati välja viia, kuid see ei õnnestunud. Olin rahu ise. Ausalt öeldes olin ka ise oma sisemise tasakaalu üle üllatunud. Püüdsin rääkida võimalikult vähe. Vahepeal alustati läbiotsimisega. Loomulikult konfiskeeriti taas kõik, mida ära võtta andis. Ka arvuti, mille olime kaks nädalat tagasi järelmaksuga soetanud. Sularahas saadi 165 eurot, mis läks kohe asitõendiks. Konfiskeeriti ka minu isiklik raha, mille olin just eelmisel päeval saanud sünnipäevakingiks oma emalt, õelt ja vendadelt. Raha oli koos õnnitluskaardiga, kuid see ei huvitanud kedagi. Teisisõnu – minu isiklik raha lihtsalt varastati ära. Samamoodi võeti ära mu kaks sõrmust: ema kingitud ehe ja mehe kingitud kihlasõrmus. Konfiskeeriti veel 30 eurot väärt printer, 15 eurot väärt vana telefon, 200 eurot maksev sõrmus – kuid riiulis seisvat 800 eurot maksvat käekella ei võetud. Nimekirja see ka ei läinud. Lugesin õigusakti ja nägin kohe, et sõrmustega koos riiulil olnud kella polnud sinna märgitud. Olen ekspolitseinike käest kuulnud, kuidas osa esemeid jäetakse nimekirjast välja, et need hiljem „erastada“. Et kes neid asju siin ikka hiljem mäletab ja taga hakkab otsima, neil nüüd probleeme ja muresid küll, millega tegeleda. Paistis, et nii see oligi mõeldud. Muud seletust polnud, sest selle kella kõrval olid ju kaks mu sõrmust. Ja mina olen siin kurjategija?

Peale läbiotsimist suleti salongiuksed ja luku peale kleebiti politsei ametlik kleeplint. Mind pandi taas auto tagaistmele ning algas sõit meie kodu poole. Maja ette jõudes jäeti mind autosse ja ligi kümnepealine politseirühm tormas minult äravõetud võtmetega meie koju, kus viibis sel hetkel Mark meie väikese poja ja voodihaige vanaemaga. Võin vaid ette kujutada, mida tajus nende politseinike väärastunud mõttemaailm – mis on harjunud nägema igas inimeses kõrilõikajat, valetajat, kriminaali – meie rahulikus, armastavas kodus. Mees saadeti koos väikese pojaga õue, maja taha. Meil ei lubatud üksteist näha. Peale seda viidi mind korterisse ja minu juuresolekul korraldati taas läbiotsimine koos järjekordse konfiskeerimisega. Võeti ära tehnika, mille olime vahepeal järelmaksuga ostnud, sest pidime ju tööd edasi tegema.

Operatiivtöötaja Reimo vingus nagu alati.

„No elate aga hästi. Mina küll ei saa oma palgaga endale sellist kallist tehnikat lubada. Minul ei ole võimalik nii ägedat arvutit osta, aga teil, näed, on,“ halas ta naeruväärselt.

No kurat küll! Reimo, kas mina olen süüdi, et teil politseis nii kehv palk on? Läinud siis muule, tasuvamale tööle, kui meie arvuti tekitab nii hirmsat kadedust. Näiteks erootilist massaaži tegema. Enamik asju oli ju tegelikult järelmaksuga soetatud. Mõned olid aastate jooksul juba välja ostetud, kuid enamiku eest veel mitu aastat vaja maksta. Oi, te lollpead! Muide, ma tean küll, mismoodi seal politseis selle konfiskeeritud varaga toimetatakse. Õige varsti seisab minu arvuti kellegi kodus. Sama arvuti, mida peame veel kolm aastat tagantjärele maksma. Kas see ongi nõndanimetatud õiglane süsteem, küsin ma teilt. Nii ma mõttes rääkisin.

Ei unustatud ironiseerida ka meie hoolimata kõigest toimunud pulmade üle.

„Oo, siin on mingid fotod, vist pulmafotod. Te siis ikka tegite selle ära,“ muigas üks tinasõdur.

„Loomulikult tegime. Mis te siis mõtlesite?“

„Aga kuidas? Me võtsime teilt abielusõrmused ju eelmisel korral ära,“ praalis ta häbenemata.

„Kas te tõesti arvasite, et me jätame pulmad ära, kui te abielusõrmused konfiskeerite? Kas ilma nendeta pole siis võimalik pulmi pidada? Kas need on pulmades kõige tähtsamad?“ küsisin järsult.

„Ja see punane kleit sellel fotol on kuidagi tuttav... Kas seda nägimegi salongis eelmisel korral? Aga kui me kleidi ka oleksime konfiskeerinud?“ ilkus see tegelane edasi.

Polnud mingit mõtet isegi vastata. Samal ajal tuhniti toa teises otsas meie paberites ja avastati Marki uue perekonnanimega dokumendid. Esialgu ei saanud nad aru, kelle omad need on. Kui nad aga lõpuks taipasid, hakkasid taas omavahel irvitama.

„Vaadake! See mees läks naise nimele!“

„Huvitav, mis mees see selline on, kes võtab naise nime?“

„See naine, kelle mees otsustab oma nimest naise nime kasuks loobuda, on tugev,“ ütles keegi.

„Mina küll sellest aru ei saa.“

„Ma saan kõigest aru,“ ütles seepeale Reimo ja muutis teemat, „kuid ma ei saa aru sellest, kus te oma suuri summasid peidate. Kõik otsisime läbi, kuid ei leidnud.“

„Aga äkki peaks see asjaolu midagi siiski ütlema, või kuidas?“ vastasin raevukalt.

Sellises naeruväärses õhkkonnas kestis läbiotsimine paar tundi. Kogu selle aja pidi Mark seisma koos lapsega õues politseitöötaja valvsa pilgu all. Mul on jube mõelda, mida tundis sellel ajal Mark ja kuidas ta selgitas kolmeaastasele lapsele, miks nad ei tohi tuppa minna. Kõige rohkem ärritas mind asjaolu, et kodutöö oli neil nuuskijail täiesti tegemata. Tulid, nagu öeldakse, mütsiga lööma – et äkki veab. Aga näed, ei vedanud.

Seejärel kästi mul kokku panna asjad, mida võiks arestikambris esialgu vaja minna. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli, sest hiljem ei lubatud kambrisse mitte midagi kaasa võtta, isegi mitte hambaharja. Marki ja pojakest ma rohkem ei näinud. See hommik oli viimane kord, kui olime koos, sõime pannkooke ja üksteist kallistasime.

Sõitsime kodust ära umbes kell kuus õhtul, Kolde puiestee arestimajja. Seal võeti mult ära kõik, mis vähegi võimalik. Läbiotsimiseks pidin võtma alasti. Tundsin end väga ebameeldivalt, kuna kabinetis oli kaamera, mis pildi otse koridori vastuvõtulauda saatis. Peale protseduuri viidi mind kongi, kus tavaliselt hoitakse vist joomareid, keda on vaja kaineks saada. Kongis oli roostevabast metallist peldikupott koos kraanikausiga ja seina ääres õhukese madratsiga nari. See oligi kõik. Hea, et madrats vähemalt puhta kilega kaetud oli. Vajusin väsinuna koikule, tõmbasin jope üle pea ja uinusin kohe.

Umbes kella kümne paiku õhtul saabus meie firma asjadega tegelev advokaat. Kuna eelmisel korral konfiskeeriti kõik meie asjad ja süütegu, milles meid kahtlustati, liigitati kriminaalseks, siis advokaadi soovitusel pöördusime juristi poole, kes tegeleb just kriminaalsete juhtumitega. Tema nimi on Raiko. Me ei jõudnud temaga veel koostööd alustadagi, kui juba vahistati mind uuesti. Rääkisin talle kõik ära. Raiko oli šokeeritud ja üllatusest keeletu. Siiski panime nüüd paika edasised plaanid ja ta pidi järgmisel päeval uuesti tulema, et allkirjastada salongi üürilepingu ülesütlemine.

Kongi tagasi jõudes vajusin taas raskesse unne.